Ja tegelikult arvan ma üldsegi nii

Ma olen end alati väga moeteadlikuks ja trendikaks pidanud, juba lapsest saati, seda ilmselt tänu riietele, mis mu Rootsis elav vanatädi mulle saatis. Ehk siis isegi kui ma panin selga midagi, mis vöib olla ei sobinud omavahel kokku, oli mul alati hea öelda: "Välismaal on see moes!"

Hiljuti uurisin ma oma emalt oma lapsepõlvelemmikriiete kohta. Ema tõmbas minu sisemisele fashionistale kolinal vee peale. "Sulle meeldis dresside ja retuuside ja t-särkide ja tossudega käia," ütles ta. Ma olin pettunud, see ei kõlanud üldse moekalt ega ägedalt. Tegelikult ma muidugi eksin. Tol ajal kui mina veel algkoolis käisin olid krõpsudega tossud ja nailondressid maailma kõige moodsmad riided. Millegi pärast on mulle lihtsalt oma lemmikriietena jäänud meelde mõned teised riided.

Ma mäletan väga hästi üht korda kui ma nii väga tahtsin retuuside ja pika kampsuniga kooli minna, aga mul ei olnud retuuse, nii panin ma jalga mitu paari pakse musti sukkpükse, valged spordisokid ja tossud ning petsin teised ära just nagu oleks ma retuusidega koolis käinud. Ma olen ikka mõelnud, et miks mu ema tookord mind ei keelanud. Nüüd ma tean paremini. See ei ole sugugi niisama lihtne, et vanemad ütlevad, mida selga panna. Lapsed tahavad ise otsustada.

Mul on kaks sõbrannat, ühevanuste kaheksa-aastaste tütardega. „Kas nemad ei tee kunagi riiete osas teie elu keeruliseks? küsisin ma. Selle peale hakkasid mõlemad emad naerma. Üks neist ütles, et tema tütar käiks igal pool vaid retuuside ja pika pluusiga, teine vastas, et tema tütar käiks igal pool lilleliste ja värviliste suvekleitidega. Ja neil tuleb seda lasta ka teha. Tuleb lihtsalt teada mõnigaid nippe, et laps 40-kraadise pakasega päris suvekleiti selga ei paneks. Minu enda laps on alles 1,5-aastane ehk siis õnneks veel liiga väike, et mulle riietuse osas vastu vaielda. Tal ei jää muud üle kui leppida minu maitsega ja nii ma teda aeg-ajalt kodus ka üleni roosamannavahtu riietan, sest mine sa tea, võib-olla tuleb temast punkar või jalgpallur ning siis on mul ilmselt oma tahtmist üsna raske peale suruda. Kas oma tahtmist üldse peab lapsele peale suruma?

Mõnikord mulle tundub, et me pöörame laste riietusele liiga palju rõhku. Olete ehk isegi mõelnud, et mida see ema küll mõtles kui lubas lapsel printsessikleidis kodust välja minna, haldjatiivad seljas ja kroon peas. Tunnistage üles, te olete mõnikord vaadanud mõnd last ja mõelnud, kui halb maitse sel emal on, et ta lubab oma lapsel sellise pluusi selga panna. Aga olete te mõelnud, et võib-olla on tegu hoopis hea emaga, kes laseb lapsel endal otsustada.

Küll laps saab ise aru, kui see riietus väga ebasobiv on ja sellistest asjadest me õpimegi. Ja kui asjad ikka väga viltu kisuvad, siis alati annab väikeste nippidega kompromissile jõuda. Pakkuda omalt poolt välja alternatiiv, kas pluusile või pükstele, nii et komplekt natukenegi rohkem sobivam oleks. Ikka täiskasvanute mõistes sobivam. Lapsed ei hooli sellistest tühistest asjadest nagu meie täiskasvanud. Lastel peavad olemas olema "õnnelikud riided".

Alles hiljuti ütles üks ema mulle, et jumala eest ta eelistaks väga, et laps kannaks temamoodi täiskasvanulikke riideid, aga lapsel on hetkel Disney vaimustus. Need riideid ei meeldi sellele emale põrmugi, aga ta ei stressa selle pärast, talle on olulisem önnelik laps. Üks teine ema ütles, et tema tütar ei kanna kunagi sokke, mis oleks ühest paarist. Oma jutu toestuseks saatis ta mulle pildi, kus ta tütar tõsti nagu Piibeleht erivärvilisi sokke kannab.

See pilt tegi tuju heaks. Mul tekkis küsimus, aga miks me peaksimegi kandma ühest komplektist sokke kui kaks eri värvi sokki teeb tuju heaks. Kui riide valik teeb lapse tuju heaks, siis muu ei olegi oluline. Ärge saage minust valesti aru, loomulikult ei ütle ma seda, et peaksite lubama oma lapsel haldjakostuümis vöi ämblikmeheks riietatuna vanavanaema 80. juubelile minema, kuid paljudel juhtudel - kodutänaval ringi joostes - ei ole selles ju midagi paha.

Meid, emasid, tabab aegajalt nö märgihullus. Ka mulle meeldib kui saan oma lapsele soetada DKNY jakikese, Moschino kingad, Lacoste pluusi, Ralph Lauren kleidi, kuid last need õnnelikumaks ei tee. Tuleme nüüd tagasi minu juurde ja nende dresside juurde, mida ma armastasin kanda. Üsna ühesuguseid dresse oli mul lausa kaks paari. Ühed mulle meeldisid, teised mitte. Nendel, mis mulle ei meeldinud, oli dressipluusil suurelt kirjas YSL ja teised olid ilma igasugu märgita. Täna, 24 aastat hiljem, oleksin ma peaaegu nõus andma kuradile kolm tilka verd, et sellise logoga asju omada, lapsena ei olnud sel minu jaoks mitte mingit tähtsust.

Ainuke asi, mis luges, oli see, et asi mulle meeldis. Lapsi huvitab väga vähe, milliseid märke nende riided kannavad, see on oluline meile, lastevanematele. Alateadlikult me muidugi suuname oma lapsi enda moodi riideid valima.

Mina ise ei armasta väga värve. Minu lemmiktoonid on must, valge ja hall. Ka oma lapsele ostan ma ilmselt alateadlikult kõige rohkem neutraalset värvi riideid, kuid ma püüan endale aeg-ajalt meelde tuletada, et värvidele on omistatud teatud omadused ja nii nagu värvid mõjutavad meie käitumist, võivad need mõjutada ka laste käitumist. Värvide kohta tehtud uurimused ei ole küll täppisteadus, kuid natuke tasub seda siiski jälgida. Ega ilmaasjata ei toodeta nii palju värvilisi ja rõõmsaid lasteriideid. Kollast värvi seostatakse õnnetunde ja motivatsiooniga, samas liiga palju kollast võib tekitada agressiooni ja peataolekut. Roheline värv mõjub rahustavalt, tervendavalt, aitab kaasa keskendumisele. Lilla värv seostub rikkuse ja luksusega, väidetavalt on sel värvil aga negatiivne mõju akadeemilisele võimekusele. Roosa mõjub rahustavalt, kuid ka liiga palju roosat vöib viia ärevustunde kasvamiseni. Seda on täitsa huvitav jälgida, kuidas riiete tegumood ja värv lapsi erinevalt käituma paneb. Valge pluus ja must seelik või kollane kleidike – käitumises ja tihti ka tujus on kohe näha näha märgatav erinevus.

Tulles jälle tagasi mu enda juurde, siis ma mäletan, et mul olid lapsepõlves mõned riided, mida ma oleksin tahtnud kogu aeg kanda, ma tegelikult kandsingi need ribadeks. Peale nende dresside ja krõpsudega tossude oli üks roosa pandakampsun, hall kleit ja mustad lakk-kingad see komplekt, milles ma tundsin end hästi. Mingis vanuses meeldisid mulle hiina kleidid, need olid sitside-satside ja muude kaunistustega, Ma tean täpselt, et mu ema ei armastanud neid kleite kohe sugugi, kuid ei keelanud mind ka neid kandmast. Ja miks ta olekski pidanud seda tegema. Mina tundsin end nendes kleitides hästi.

Õnnelik laps ongi köige olulisem. Olgu tal siis seljas Minnidega dressipluus, DKNY jakike või supermarketist ostetud haldjarüü. Lastel on ees terve elu, kus nad jõuavad käituda „nii nagu on sobilik”. Laseme neil olla haldjad, ämblikmehed ja pipipikksukad. See tilluke Pipi võib ühel päeval kaugele jõuda, sest tal on lastud valida, tal on lastud vigu teha, tal on lastud olla tema ise. Tal on lastud isiksuseks kasvada. 

Arvamuslugu Pere ja Kodu eriväljaandest "Õnnelik pere"

Fotod: Hele-Mai Alamaa

Põhjuseid, miks ma seda artiklit siin tervenisti otsustasin jagada, on mitu. Üks loomulikult ka see, et Pere ja Kodu lehel hakkas dressiteemaline lastemoe postitus natuke oma elu elama. Kuid teine põhjus on hoopis lihtsam. On asju, millest ma tunnen natuke rohkem ja millest natuke vähem puudust. Kui ma aeg-ajalt lappan pildialbumites (mulle kohutaval kombel meeldib pilte vaadta, eriti päris pildialbumist), siis hästi palju toredaid mälestusi on mul seoses siin pildil olevate laste ja nende vanematega, minu sõbrannadega. Piparkoogiküpsetamine, ühised lõunatamised erinevates restoranides koos lastekarjaga, Diibi lastemoeüritused ja seesama imetore fotosessioon. Need on asjad, millest ma puudust tunnen. Aga millele on nii tore tagasi mõelda. Selline soe tunne poeb südamesse ja suu kisub naerule.