Mul on tunne, et viimased kaks aastat olen ma ringi käinud "beebikoomas". Ma ei tea, kaua see veel kestab ning kuna see tegelikult üle läheb. Ma olen viimase kahe aasta jooksul jäänud kümme aastat vanemaks. Mul on tunduvalt vähem närvirakke. Mu unistused on muutunud tillukeseks. Ma ei unista enam maailmavallutamisest vaid nädalavahetusest voodis, vaikusest, sellest, et ma ei peaks enne mõnele kohtumisele jooksmist oma riideid kriitilise pilguga üle vaatama ning mõnd pudruplekki salliga varjama. Väsimus ja tüdimus on viimased kaks aastat olnud mu lahutamatuteks kaaslasteks.
Kas ma kahetsen lapsesaamist? Ei! Tänu lapsele on argipäev hoopis erilisem. Iga päev võimalus kogeda midagi esimest korda. Elu on täis hetki. Erilisi hetki.
Ma tean, et see kõik kõlab klišeelikult, ma tean. Eriti veel minu suust, kes oma last "deemonbeebiks", "sitavareseks" ja "funktsiooniveaga lapseks" kutsunud on. Ma arvan, et ta ongi üks väike deemon. Aga mitte hullem kui ta vanemad. Las me siis oleme koos see veider deemonperekond, kel peale magamata ööde ja söödud närvide ning beebikooma on nüüd elus ka nii palju rõõmu.
Neid hetki...
... kui ta (sala)kavalalt naeratab.
...kui ta rahulikult magab.
...kui me istume koos söögilaua taga.
...kui ma saan öelda, et ta on issi ümber oma tillukese sõrme keeranud.
...kui 1. sünnipäeval tordil küünlad ära puhuda.
...kui sõpradega nalja saab.
...kui ta omaette mängib.
...kui ta rõõmust kilkab.
...kui ta kogeb midagi uut.
...kui ta oma uudishimuliku meele ja siira lapselikkusega meid nakatab.
On veider mõelda, et see abitu põngerjas, keda ma oma karukäppadega katki kartsin teha, saab homme juba kahe-aastaseks. Veel üks klišee, aga see vastabki tõele - aeg läheb ruttu.
No comments:
Post a Comment