Hull laps või halb ema?

Mustmiljon korda olen ma öelnud, et Ida näib toituvat vaid minu närvidest ning beebist saati oleme me teda hellitavalt nimetanud "funktsiooniveaga beebiks", sest ta ei ole meil kaks aastat magada lasknud. Nüüd õnneks on ta siiski õppinud magama ning (ptüi ptüi ptüi) magamata öid jääb aina vähemaks. Selle eest on ta aga väga aktiivseks lapseks muutnud - ta ei püsi paigal minutitki, ausalt isegi süües on tal vaja rabeleda/vehelda/jalgadega taguda, lisaks sellele on ta totaalselt kartmatu - kui ma teda 24/7 ei jälgiks, siis oleks ta kaheksakümmend kolm korda mõnda tiiki jooksnud pea ees või mõne suurema ja kurjema koera käest hammustada saanud. Sinikad on tema puhul nii tavalised, sest käies ei vaata ta ette, vaid kindlasti selja taha või üles ning jalutab nii peaga vastu tänavaposte või koperdab mõne kivi otsa. Nüüd on tal ka kombeks IGA asja peale karjuda (mitte nutta) ja end pikali visata. Nagu eile. Ütlen mina, et kallis Ida, ära mine sinna eemale, seal harjutavad suusatajad laskmist, tema vaatab mulle otsa ja hakkab kisama nagu oleks ma kassipoega tahtnud uputada ning järgmisel hetkel viskab ta end sinna samasse pikali. Või siis ütlen ma, et kallis Ida, palun ära võta poes mune karbist välja ja pillu neid ükshaaval korvi, tema vaatab mulle otsa nagu tahaks ma jälle kassipoegi uputama hakata ning viskab end pikali röökides. Kui me autoga sõites ei keera, kuhu tema tahab, järgneb kisa, kui me rongi asemel lennuki peale läheme, järgneb kisa, kui me ei sõida 415 korda eskalaatoriga üles-alla, järgneb kisa. 87% ajast on meie majas kisa.

Ida on ääretult armas laps, aga kui ta vihastab, siis mõtlen ma küll, et miks mind sellise hulluga õnnistatud on. Ta võib olla väga halb laps ja kui siia juurde panna väsinud ning magamata ema, siis jõuamegi me küsimuseni, kas mul on hull laps või olen mina halb ema. 

Ma olen siin naljaga pooleks ikka öelnud, et olen halb ema, et ei tee üht või teist või kolmandat, kuid teate, ma ütlen päris ausalt, et viimasel ajal olen ma aina rohkem mõelnud sellele, kas ma ehk olengi halb ema ja jõudnud järeldusele, et kahjuks küll. 

Ei, see ei ole siin selline postitus, et kiitke mind või tehke mulle virtuaalne kalli või musi-musi pai, ei. Ma olen pikalt mõelnud, kas sellel teemal üldse kirjutada või mitte. Me ju teame, kuidas minu väljaütlemisi kullipilgul jälgitakse ning iga väiksemagi "vea" kallal nokitakse. Ometigi otsustasin ma sellest kirjutada, sest ma usun, et ma ei ole siiski ainus ema, kes ei ole kogu aeg ja iga hetk oma last vaadanud vasikavaimustusega. Võib-olla see postitus aitab kedagi, aitab mõista, et ta ei ole ainus ega üksi, sest nagu ma olen aru saanud, siis tegelikult ei tohiks üks ema üldse kunagi midagi sellist välja öelda ega tunda. 

Ühe asja teen ma küll kohe puust ja punaselt selgeks (nii palju kui läbi neti saab) - ma armastan oma last rohkem kui kedagi teist, kõikidest muredest ja söödud närvidest hoolimata on ta meie päikesekiir ning ma ei oska tegelikult sõnadesse panna kui hea meel mul on, et ta olemas on. Aga... Ta on mind teinekord suutnud viia nii viimase piirini, et ma olen nutnud, karjunud, asju katki visanud, endast nii välja läinud, et pole suutnud oma last isegi vaadata, tema nutt on mind ajanud nii hulluks, et ma olen mõelnud mõtteid, mida üks ema ei tohiks mõelda. Ma olen isegi suutnud aru saada, kuidas üks ema on võimeline oma lapse ära tapma. 

Palun ärge mõistke minu sõnu valesti, aga ma suudan mõista olukorda, kus naisel on alkohoolikust ja vägivaldne mees, kes nõuab, et punkti pealt oleks kolmekäiguline söök valmis ning kodu korras ning natuke keerulisem laps, ma suudan mõista, et isegi ema on vaid inimene ning olles viimsele piirile viidud, võib juhtuda asju... 

Jumala eest, ma ei püüa leida õigustusi sellisele käitumisele ega taha siin nüüd üles tunnistada, et peksan oma last kui keegi ei näe, kuid viis kuud "üksikema" olles on paljus mu silmad avanud, ma ei leia, et mul on õigus kedagi kritiseerida või hukka mõista teadmata asjade tegelikke põhjuseid (ja seda öeldes ütlen ma ikkagi, et ma ei saa aru "emast", kes oma last väärkohelda suudab).

Ma olen Idat tutistanud ja sakutanud. Ta peale häält tõstnud ja öelnud asju, mida hiljem kahetsenud olen. Jah, ma olen end lohutanud sellega, et ta ei ole sõnadest aru saanud, kuid see pole oluline, emotsioonist saab laps väga hästi aru. Ja siis ma vaatan neid süütuid siiraid lapsesilmi, ma vaatan last, kes saab aru, et ta on midagi valesti teinud, aga ei saa aru mida, ta poeb mulle kaissu, paneb oma kaks kätt ümber kaela ja ütleb vaikselt, peaaegu sosinal "emme!". Sellistel hetkedel olengi ma jõudnud järeldusele, et ma olen tegelikult halb ema. Sest kuidas saab mõelda ja öelda halvasti kellelegi, kes on nii paganama armas, et tahaks teda katki kallistada. Kuni järgmise samasuguse hetkeni. Ja siis tuleb mulle silme ette film "Naerata ometi", kus laps armastas oma ema ka siis kui ema oli joodik ning lapsest ei hoolinud. Laps armastas siiski oma ema. Sellistel hetkedel ei lohuta ma end mõttega, aga ju ma ikka nii halb ei ole kui me järgmisel hetkel koos diivanil mürame ja naerda lõkerdame. Lapse armastus oma ema vastu on siiras ja piiritu, isegi kui see ema on kaugel ideaalsest emast.

Hea ema ei ütleks ka järgmisel hetkel, et ma enam ei viitsi, mul on tööd teha/koristada/blogida/ Facebookis aega raisata/süüa teha, sähh siin on iPad, vaata multikaid, hea ema tegeleks oma lapsega. Mina ütlen ausalt, et ma ei viitsi kogu aeg. Ma vaatan kadedusega pealt kõiki neid usinaid emasid, kes oma lastega päevad läbi meisterdavad, ma tahaks ka selline olla, aga ma ei ole, ma ei oska vaid päevad läbi lapsega tegeleda. Kas see tähendab, et ma pole oma olekult juba emalik tüüp? Misasi on üldse emalik tüüp? Aga ma tõepoolest ei viitsi kogu aeg. Või ei jaksa. Või ei oska. Ma ei tea.

Mind on kiidetud, et laps igal pool kaasas on. Kas ma ütlen teile ausalt? Kui mul oleks mõni teine võimalus, siis 50% ajast ma ei võtaks teda kaasa. Restoranis lapsega käimine ei ole mingi nauding ega ei pruugi seda olla ka külas või reisil käik, olgugi et sellest annab hiljem sotsiaalmeediasse postitada imearmsaid "wow-efektiga" pilte. Kui mul oleks laps kellelegi jätta, siis nii mõnigi kord ma jätaks.

Olen ma egoist, et ma tunnen, et ma tahan oma lapsest puhkust...Käsi südamel, kõik need minipuhkused, mis meil on Idast olnud, ei ole ma temast puudust tundnud. Jah, ma suurima rõõmuga vaatan pilte ja videosid temast ning me leiame end ikka ja jälle temast rääkimast, kuid ma ei ole kordagi tundnud süümepiinu, et olen oma lapsest eemal (välja arvatud see üks kord kui ma arvasin, et mu süda lõhkeb valust, et ei saanud kohe Ida juurde). Kui mu ema/tädi/õde pakub, et võib Idat hoida paar päeva, lähen ma rõõmust ogaraks. Ma olen rõõmust oimetu, kui keegi aitab mul Idat hoida. Ma naudin seda, kuidas ta klammerdub isa külge ja ei lase tal isegi wc-sse minna ning ajab teda hulluks, sest samal ajal saan mina hinge tõmmata.

Anonüümsed kommenteerijad on öelnud, et isver mis ema, ei saa ühe lapsegagi hakkama, mis siis teised peaks tegema, kel mitu last ja töö ja kodu ja... Ma tunnistan, et lapsekasvatamine on palju keerulisem kui ma oleks osanud arvata,  see on ka põhjus, miks ma olen väga kindlalt otsustanud, et Ida jääb ainsaks lapseks, ma olen "piisavalt halb" ema ühele, ma ei tahaks olla halb ema kahele või rohkemale. Ma ei taha, et mu lapsed kasvaksid tädide ja vanaemade hoole all, sest ema ei viitsi, ei saa, ei jaksa, tahab oma aega, tahab käia, teha. Aga just nii ma aegajalt tunnen. 

Ja ma olengi jõudnud järeldusele, et Ida ei ole hull laps, keskmisest aktiivsem küll, aga siiski täiesti tavaline kahe-aastane, selline nagu lapsed selles vanuses ongi. Endale ma aga rusikatega vastu rinda taguda ei saa.