Blogi - meelelahutus või tegelikkus?

Ma ei tea, kuna ja miks see täpselt juhtus, et mu blogi hakkas lugema rohkem inimesi kui vaid mu pere ja sõbrad. Tol ammusel ajal oli Facebook alles lapsekingades (ma olin alguses FB kasutaja Johanna Maria Prangeli nime all, sest ma ei saanud täpselt aru, millega tegu on, aga uudishimu tappis, ning ma ise olin üldse aktiivne Orkuti kasutaja), nii et mingit reklaamimist või jagamist väga ei toimunud. Ka blogindus oli minu jaoks üldse täiesti uus asi, mu andekas tädipoeg jagas tol ajal läbi blogi oma mõtteid ja luuletusi (millest mõned mulle ikka väga sümpatiseerivad, nt SEE) ja ühel hetkel mõtlesin ma kah proovida, et mis see blogimine siis on.

Sellest ajast saati olen ma siia oma mõtteid kirja pannud. Alguses anonüümselt ja  liialdades, siis hakkasin ma aina rohkem jagama ka killukesi oma elust, kuni lõpuks jõudsin ma selleni, et otsustasin "kapist välja tulla". Ma ei saa öelda, et mu blogi oleks megapopp ja mina mõni "staarblogija", kellele tänaval järgi vaadatakse või ära tuntakse, kuid ometigi pean ma üllatuse (ja veidike ka uhkusega) ütlema, et mõnikord panevad mind lugejate (õigem ja ägedam oleks tegelikult vist öelda "klikkide) numbrid ahhetama. Kust ja miks need lugejad on tulnud? 

Ma olen siiski end üleüldises  blogimaailmas "mutrikeseks" pidanud, ma ei ole mõelnud, et minu sõnavõtud ja arvamused kellelegi korda võiks minna ning seepärast olen ma oma blogis üsna mõtlematult "lahminud" - pildunud siia-sinna infot enda kohta, oma pere, oma ettevõtmiste kohta, lisaks mu teravad arvamused, vingumised, etteheited, halamised. Mulle tuli šokina kui mu blogi Perekoolis lahata võeti. Ja mitte üks kord. Kommentaarid ja arvamused on hoopis teine teema (keda huvitab, mida arvatakse mu hammastest või ajumahust, guugeldage!). Mulle tuli šokina, et endale aru andmata olin ma endast kujundanud maine kui "ullikesest, kes vaatab maailmale läbi roosade prillide ning ei tea midagi tegelikust elust". Siis tabas mind esimene kord reaalsus. Ma mõistsin, et mu blogi polegi enam "vaid üks anonüümne tuhandete seas", vaid ma olin ootamatult muutunud meelelahutuseks, reality show'ks. Ja nii nagu reality "staaride" puhul ikka - olin ma endale ootamatult kogunud enda ümber nii pooldajate kui tuliste vihkajate leeri. Vihkajate leeri kommentaarid on õelad, teevad haiget ning jah, panevad isegi aegajalt nutma. Ma ei ole neid kommentaare kunagi mõistnud. Kuni tänaseni. 

Mu ema suutis mulle öelda midagi, mis tegi mulle haiget ja ma solvusin pisarateni (pean lihtsalt ka mainima, et see on meie pere klassika!). Ma läksin õue pikale jalutuskäigule, et oma mõtteid sortida ja mõelda, miks ta nii ütles. Me jääme ilmselt elu lõpuni sel teemal eriarvamusele, kuid ma sain aru, kust tulevad anonüümsed ja õelad kommentaarid. Kui ma kirjutan blogis asjadest, kus mina olen esikohal, olen ma egoist. Kui ma kirjutan blogis, et ka mul on raske, olen ma virisev keskealine naine, kes oma eluga hakkama ei saa või kes tahab endast teha märtrit, et mulle kaasa tuntakse. Kui ma ei kirjuta kummaski võtmes, olen ma "kuiv ja igav". Ma olen oma blogis valinud kirjutada asjadest, kus  esikohal olen  mina ning endale aru andmata olen ma niimoodi lisaks muule (nagu "vaimuhaige", "pilves", "süüdimatu") endast loonud ülbe egoisti kuvandi. 

Muidugi on siin ka võimalus, et ma olengi selline ning elan lihtsalt metspardilikus eluvales?* Sellisel juhul ma ausalt palun teid, ärge võtke minult mu eluvalet! Laske mul elada teadmises, et ma olen hooliv ning teistega arvestav armastusväärne, sõbralik, tore, taibukas, intelligentne, imekaunis inimene. 

Nii jõuamegi me küsimuseni, kas blogi on meelelahutus või tegelikkus. Ma ei ole sellele varem väga mõelnud, kuid tänane seik pani mind mõtlema. Kui ma näiteks praegu postitaksin blogisse pildi endast ja Marekist Kanaari saartel puhkamas, kas blogilugeja arvaks, et see pilt on tehtud aastal 2007 või aastal 2015? Kõik sõltub sellest, mida ma ise sinna juurde kirjutan. Kui ma ütlen, et elan Lillehammeri kesklinnas kaheksa magamistoaga korteris, siis üks osa inimesi saab aru, et ma nimelt provotseerin mõnd anonüümset kommentaatorit, teine osa saab aru, et ma liialdan, kolmas osa arvab, et ma eputan, neljas osa mõtleb, et näe teenibki Norras miljoneid ja siis on osa, kes teab, et tegelikult on tegu ühiskorteriga, kus minu kasutuses on 1/8. Ma jätan selle osa rääkimata ja nii ongi tegelikkus juba muutunud reality'ks, mis elab oma elu. 

Samamoodi postitan ma mõnikord FB-sse mõne tsitaadi või seiga, mis on juhtunud päevi/nädalaid/kuid tagasi, kuid ühe või teise olukorraga seoses mulle meenub. Ma postitan teinekord asju viivitusega, et näiteks mitte avalikult teada anda, et sel kolmapäeval kell kaheksa oleme me kõik kodust eemal või liigume sel või sel trajektooril. Sama hästi võiksin ma kirjutada, et "meid pole hetkel kodus, võti on mati all, palun astuge sisse!". 

Ma ei olnud sellele varem mõelnud, et inimesed võtavad kõike blogis kirjapandut 100% tõena. Minu enda viga. Samal ajal kui mina enda arvates pean meelelahutuslikku päevikut suhtuvad paljud sellesse kui sajaprotsendiliselt minu argipäeva kirjeldavasse žurnaali, mille põhjal kujuneb ka arvamus minust.

Ma ei taha öelda, et blogi-mina ja päris-mina oleme kaks erinevat isikut. Kõik mu arvamused on 100% mina, kuid ma tahan öelda, et vaid blogi põhjal ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi minu ja mu tegemiste kohta. See on segu meelelahutusest ja tegelikkusest. 

Ja kuigi väga minulik oleks kõik oma tunded ja arvamused netti välja paisata, siis uskuge mind, isegi kui see nii ei tundu, ma valin aina enam hoolega, mida ja kellest ma kirjutan. Ma olen aru saanud, et blogis kirjutatu põhjal võidakse kujundada arvamust ka kolmandatest isikutest, sellist vastutusekoormat ma endale ei taha. Seepärast hoiatan ma teid, et mõnikord kirjutan ma "sõbranna" kui tegelikult kirjutan "emast" ja vastupidi. Ma ei ole päris kindel, kas ma seda tegelikult ka teinud olen, kuid võib-olla olen ma ka endast "tema" nime all kirjutanud. Teate ju küll, nagu Ameerika filmides "mul on üks sõber, kel on probleem..." Või vastupidi.

*Kui keegi veel ei tea minu armastust Ibseni ja "Metspardi" vastu, siis SIIN on üks "liiga pikk ja kuiv"  vana postitus sel teemal