Kui palju isiklikku infot on okei Facebookis jagada?

Suure tõenäosusega ei ole ma just kõige õigem inimene kritiseerima, sest mu enda jaoks on ju Facebook ja Instagram ja blogi ELU. Kõik, mis juhtub/juhtuma hakkab/võiks juhtuda/pole veel juhtunud, riputan ma sotsiaalmeediasse üles. 

Ometigi leian ma (vaid?) ise, et ma olen säilitanud mingi väärikuse või sünduse piiri. Jätame seekord laste piltide teema kõrvale. Ma olen laste piltide suhtes PALJU tolerantsemaks muutunud, sest pagan võtaks, lapsed, kusjuures jah ka teiste omad, on üldjuhul armsad. Loomulikult ei saa ma ikka aru, miks inimese enda profiilipilt on lapse pilt (või miks üldse mõned omavad ühist kontot koos abikaasa/elukaaslasega)  või miks ühes ja samas poosis on lapsest vaja 87 pilti korraga üles riputada. Samamoodi pidid mul silmad peast ära kukkuma kui üks tuttava tuttava naine pani Facebooki pildi põhimõtteliselt otse sünnituselt, aga jätame need teemad seekord kõrvale. 

Mul on üks tuttav, üks täiskasvanud tuttav, kes postitab Facebooki nii palju jama, et ma pidin ta ära blokkima. Ma lihtsalt ei suutnud enam lugeda postitusi stiilis "musiga romantikal. awwww, mu mees armastab mind vist niiiiiiiiiiii palju, sest ta on ikkagi lausa sviidi võtnud", "musi-musi, kalli-kalli koos kasutajaga ..." ja kõiki neid teisi imalaid ja ühe piisavalt vana naisterahva kohta isegi kohati piinlikke postitusi. Lisaks sellele teavad kõik täpselt kuna ta oma mehega tülis on, kuna mitte, kuna (jälle) lõplikult lahus, kuna õnnelik, kuna uuesti armastatud, kuna petetud, kuna südamevalus, kuna maailma kõige õnnelikum, kuna kõige kohutavama mehe ohver. Lisaks need "diibid" mõtteterad kogu selle infovahetuse vahele. Päevas ikka kolm- neli postitust, sõltuvalt sellest KUI õnnelik või õnnetu ta parasjagu oli. 

Paratamatult hakkasin ma mõtlema, kas on okei või vajalik ennast niimoodi Facebookis avada? Esiteks leian mina, et selle konkreetse naise postitused on piinlikud, need oleks nagu armuvalus/armunud 13-aastase kirjutatud. Samuti on ta konto avalik ehk siis kui tema nime guugeldada, siis jõuab kenasti nende postitusteni. Kui ma oleksin tööandja/töökaaslane, siis ma hakkaksin tema kaines mõistuses kahtlema.* 

Teiseks leian ma, et igasugu päris privaatset infot ei pea terve maailm teadma. Kui neljakümne-aastane naine postitab näiteks "Täna on meie esimese suudluse aastapäev", siis paneb see mind (leebelt öeldes) kulmu kergitama. Mis järgmiseks? Esimese vahekorra aastapäev? Kusjuures ma ei ütle, et need inimesed ei võiks selliseid minu jaoks veidraid aastapäevi tähistada, aga kas kõik tutvusringkonnas peavad seda teadma. 

Samamoodi ei kritiseerima ju tegelikult seda kui keegi "check in'ib" mõnda fancy-smancy hotelli või restorani (tänapäeva ühiskonnas käib see elu juurde, onju?), kuid kui sinna juurde lisada need imalad kommentaarid "Euroopa number üks hotelli katusekorruse sviidis musiga Prantsusmaa parimat šampanjat nautimas", siis seda on mu jaoks piinlik lugeda. 

Kade? Ma ei tea. Ei tahaks uskuda. Kuidas teiega on? Kas teid häirib kui palju või mida teie Facebooki tuttavad ülesse riputavad? Või olen ma ainus järjekordse pseudoprobleemi käes vaevleja? Igatahes ma arvan, et kõike ei ole vaja kõigil teada. Midagi võiks päriselt ka privaatseks jääda. 

*Kindlasti tuleb sellele postitusele üks kuni mitu kommentaari, kus mulle öeldakse, et aga minu blogi on ka kõigile nähtav ja selle põhjal annab minust ühe või teise pildi maalida. Jep, meelelahutuslikul eesmärgil peetava blogi põhjal võib tõesti oma mulje kujundada nii potentsiaalne koostööpartner, tööandja või anonüümne kägu, kuid ma pean ka ütlema, et see ei pruugi sugugi alati vaid negatiivne olla. Mulje minust võib jääda ka hoopis positiivne. Meeldida või mitte. See on risk, mille ma blogijana olen võtnud ja ma arvestan sellega, et see võib kas uksi avada või sulgeda.