Ohtlikud tikripõõsad ja lapsendamine

Lapsena olid mu käed-jalad tihti kriimulised ja katkised, tihti sinikaid täis ja mõnikord juhtus isegi nii, et natukene oli valus kui ma kukkusin. Põhjus oli selles, et ma olin koperdisest linnalaps, kuid maal vanema juures tahtsin mina ka teiste, mööda aedu ja puid ronivate lastega samamoodi ringi joosta. No ja nii juhtuski, et ma ikka kusagilt alla sadasin või koperdasin, pühkisin põlved puhtaks ja jooksin edasi. Keegi ei keelanud ja kedagi ei seganud. Mööda aedu ronimine kuulus lapsepõlvemängude hulka. Samuti kuulus sinna trihvaad või peitust mängides nõgese-või tikripõõsas kükitamine. Kõrvetas ja kriipis küll, aga kõige olulisem oli hea peidukas. Keegi ei pidanud tikripõõsast minu tervisele ohtlikuks. 

Eile "Vabariigi kodanikke" vaadates, kus seekordseks teemaks olid lapsendamiseks vajalikud tingimused, tekkis mul tunne nagu oleks mina, mu sõbrad-tuttavad ja sugulased kasvanud üles metslastena, hoolimatute vanemate hoole all. Tikripõõsaid ei eemaldanud aiast keegi, aia peal olevast okastraadist pidid samuti oskama ise läbi/üle pugeda ning üldiselt oligi iga lapse enda asi vaadata, kuidas joostes ja mängides võimalikult vähe haiget saada. Vatiga ei olnud ükski teerada ääristatud. Ja kas te kujutate ette, kõik, kes me lastena selles ohtlikus maailmas toimetasime, oleme elus ja enam-vähem adekvaatsed. Mina rohkem, mõni teine vähem. Aga ma kukkusin ka vähe pea peale ning mõistus ei asu teadupärast põlvedes, mis mul kõige enam vigastada said. 

Millest ma ometi jauran, mõtlete te kindlasti? 

Me kõik teame, et lapsendamisele kehtivad väga ranged reeglid, kuid kui siis eile vaataja saatis küsimuse, et "miks keegi, kes tahtis lapsendada, pidi aiast eemaldama tikripõõsad, sest need võivad ohtlikud olla lapsele, ning soetama nõudepesumasina?" mõtlesin ma, et see on kindlasti ülepaisutatud näide. Ma olin ka kindel, et nii vastab  ka saatekülaline (ma kahjuks ei pannud tähele, kes ta ametilt oli), kuid ta vastas, et lapsed on erinevad, erineva taustaga ja mingis olukorras võib tikripõõsas tõesti ohtlik olla ja ma sain aru, et see polegi nali. Tikripõõsas võib tänapäeva lapsele ohtlik olla! Ja ka siin on erinevus, et ohtlik ei pruugi ta olla bioloogilisele lapsele, küll aga lapsendatud lapsele, sest tollel võib juba olla liiga palju traumaatilisi üleelamisi. 

Ma kuulasin neid põhjendusi ja mõtlesin kui absurdseks saame me oma nõuetega minna. 13-aastase tüdruku ema mõtleb, et huvitav kust tütar suitsude ja alkoholi jaoks raha saab, kuid ei tunne muret, et alaealine kodus ei ööbi - sellisel vanemal võib laps olla, sest see on tema "põhiseaduslik õigus". Miramii kirjeldas hiljuti oma blogis õõvastavat seika, mille tunnistajaks ta oli - lõhkise peaga purjus naisterahvas sobib oma last kasvatama, sest see on ta "põhiseaduslik õigus". Alkohoolikud ja narkomaanid saavad lapsi. Ja siis on tavalised inimesed, kes on võtnud nõuks lapsendada, kuid ei kvalifitseeru sobivateks vanemateks, sest neil on aias tikripõõsad ja neil puudub nõudepesumasin. Paneb mõtlema? Vihastab? On absurdne?

Muidugi ajas mind tikripõõsaga sama palju endast välja üks teine lugejakiri, kus keegi juba lapsendanud inimene kirjutas, et pidi lapsed riigile tagastama (milline armas sõnakasutus), sest tervis ei pidanud vastu. Suure tõenäosusega oli tegu ju normaalsete inimestega, kes olid kvalifitseerunud vanemateks, eemaldanud tikripõõsad, omasid nõudepesumasinat, inimesed, kes olid hoolikalt kaalunud läbi lapsesaamise võimalusena lapsendamise ja siis otsutasid lapsed siiski tagastada, sest tervis ei pidanud vastu. 

jumala eest, kui ma pisarate ja valu saatel 4,5kilose lapse enda seest välja pressisin, ei osanud ma arvata, et mind ootab ees kaks aastat magamatust, et mu närvid ja meie suhted  omavahel  pannakse niimoodi proovile nagu seda Ida on teinud, et ilma liialdamata võib 24h jooksul meie majast kuulda rohkem nuttu ja kisa kui muid emotsioone (karjunud ja nutnud oleme me kõik kolmekesi), et ma ei tea juba ammu, mida tähendab niisama puhkamine või aeg iseendale. Ma lootsin ka, et saan väheke lihtsama iseloomuga lapse kui seda on Ida, et ma saan lapse, kelle järel ma ei pea 24/7 kotkapilgul valvama, sest vastasel juhul ta roniks/hüppaks/kukuks  või tormaks pea ees tiiki/autoteele. Läks teisiti, ma sain lapse, keda me hellitavalt kutsume "funktsiooniveaga lapseks", kel puudub mute nupp. Mina ei saa teda tagastada. Aga lapsendatud lapsi saab tagastada. Hea, et neid veel magama ei saa panna, kui jõud üle ei käi.

Igatahes.

Kas te ei leia, et me lähme erinevate reeglitega juba üle piiri, kus asi hakkab naeruväärseks kiskuma? Ma ei tea kui palju on lastekodudes erinevates vanustes lapsi, kuid kas poleks olulisem aidata neile leida soojad kodud, mitte mõelda välja takistusi...