Maaemo

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus - nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest. 

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus. 

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode'ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse. 

Maaemo (LINK) on kolme Michelini tärniga hinnatud restoran, seega ei saanud laitmatu teenindus tulla üllatusena, lisaks toidunaudingule nautisingi ma kõiki neid pisiasju, millest see reis koosnes. Marek on vasakukäeline ja kui esialgu oli ka tema niiske käterätik ja salvrätik paremal pool, siis juba teist või kolmandat eelrooga serveerides asetati asjad vasakule poole. Pisiasi, aga nii meeldejääv. Samamoodi asetati salvrätikud ja niisked käterätikud uuesti kokkuvoldituna oma kohale sel ajal kui külastaja lauast eemal (tualettruumis) viibis. 

Iga roa juurde räägiti, millega tegu on, kust tooraine pärit on ja kuidas seda süüa (jällegi kui juhtusid eemal olema, korrati jutt sulle üle). Selles mõttes pean ma ütlema, et muidugi oli tegu uhke restoraniga, kuid mitte sellisega, kus sa ei julgeks istuda ega astuda ega tea, millist nuga-kahvlit kasutada. Kõik oli uhke, kuid samas nii lihtne ja maalähedane, et esimene kohmetus (tingitud ilmselt sellest, et ma ei suutnud ikka uskuda, et seal lõunatasime) möödus kiiresti. Pooled road tuli süüa üldsegi näppudega. 

Kokku ootas meid ees 20 erinevat rooga - eelroad, kala, liha ja magustoit. Muidugi ei olnud portsjonid suured ja paljud võivad öelda, et see pole toit kui lusikaga on üks kriips taldrikule tõstetud. Kui aga kokku süüa 20 sellist pisikest rooga, siis minu kõht hakkas täis saama enne kui me magustoitudeni olime jõudnud. 

Ja tegelikult ega selle restorani puhul ei saagi rääkida toidust. Vaid toidukunstist. Kõige huvitavam oligi see, et kuigi ma räägin toidukunstist, siis ei olnud seal mingit hookuspookust, vaid lihtsad maitsed, mis omavahel moodustasid kõige suurepärasemaid kooslusi. Ma ei ole mitte kunagi mõistnud norrakate hapukooreputru ehk rømmegrøti, kuid sellisel moel nagu seda siin serveeriti, võiksin ma seda süüa küll. Samamoodi fenalår (suitsutatud lambakints) ei kuulu mu lemmikute hulka, kuid lompe (kartulipannkook) Rørose või ja fenalår rasvaga oli imemaitsev. 

Viimaseks roaks jäid vahvlid pruuni juustuga, mis on ju kõige klassikalisem norra toit, kuid otseloomulikult ei serveeritud seda klassikaliselel moel, vaid väikese "kiiksuga". Kõik kooskõlas Emakese Maaga, mida restorani nimi soome keeles tähendab. 

Ma ei ole toidukriitik, see pärast on mul ääretult raske toite kirjeldada nii, et need ei jääks vaid sõnadeks, vaid annaksid edasi need maitsed ja tunded, mida selles restoranis igat rooga suhu pistes kogeda saab. Seda kogemust kui paned suhu ampsu austrist rannakarbi ja tillikastmes ei anna sõnadega edasi anda. Vähemalt minul jääb sõnadest puudu.  Eelroad olidki ju tegelikult pisikesed ampsud, mille maitset sai kogeda vaid hetkeks, kuid maitse oli veel koduteelgi huultel ja kogemus ajusoppi talletatud. 

Külastuse juurde kuulub ka köögikülastus (LINK), et näha kus toit valmib ja kes millegi eest vastutab. Olgugi, et köögis pidi olema metsik tempo, et kõik toimiks sünkroonis, tundus kõik nii rahulik, nii zen. Kokad suutsid teha nalja ja olid nii ääretult meeldivad. Üks meeldivamaid osasid restoranikülastusest on see, kuidas nad ka söögisaalis käivad rääkimas, mida nad järgmiseks teevad, mis ees ootab (LINK), kuidas midagi valmistatakse (LINK)

Selline koostöö ja sünkroonis toimetamine oli mu jaoks müstika, pearoad asetati lauale täpselt üheaegselt, nõud kadusid laualt täpselt sel hetkel kui olime söömisega lõpetanud, iga väiksemgi kübe eemaldati laudlinalt enne kui me jõudsime märgatagi, et midagi lauale pudenenud oli. Kõike seda saatis meeldiv huumor. 

Ma ei saa öelda, et kui Oslos olete, siis minge kindlasti sinna restorani sööma, sest esiteks nagu öeldud ei ole see niisama, et astun sisse kuna tahan, kuid peamine põhjus  sellise neljatunnise ehmatav hind. Ma ei taha kuidagi kõlada üleolevalt, kuid olles nüüd seda restorani külastanud, siis ma saan väga hästi aru, kust menüü hind tuleb ning ütlen, et see on väärt seda. 

Ma ei tea, kas mul kunagi veel tekib võimalus seda restorani külastada, kuid seda enam on see kogemus eriline ja unustamatu. Kui me saaksime sinna iga nädal/kuu sisse sadada, siis kaoks see maagia ju ära. Ja ei oska ma sõnadesse panna KUI tänulik ma selle harukordse võimaluse eest olen. 

Pikemalt menüüst ja veinidest (nii hästi kui ma oskan) kirjutan ma Estonian with a backpack blogisse üsna pea. 

 

 

Jalgpall on parem kui seks /Football is better than sex

Teate ju küll seda Smilersi laulu? Mulle täiesti arusaamatu sõnumiga, sest jalgpall on mu meelest...noh...jalgpall.  Ja seks on...noh...seks. Võrreldamatud asjad. Kui Smilers oleks laulnud "toit on parem kui seks", vot siis ma saaks aru, sest peale eilset õhtusööki ma just nii ümiseks. 

Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget'l külastada. 

Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest. Halvasti tehtud lutefisk on üks koledamaid kogemusi seoses Norra köögiga, vastupidiselt proffide poolt valmistatud kalaga, mis viis tookord detsembris keele alla. 

Noorte olümpia on väikesesse unisesse Lillehammerisse päris palju muutusi toonud. Kõik muudatused ei ole muidugi vaid positiivsed, näiteks peavad poed olema iga päev lahti olema kl 22ni, aga linnatänavad on kenasti kaunistatud, poeaknad täis trolle ja Norra lippe, restoranid pakuvad erimenüüd. Hvelvet pakub kolme-, viie- või seitsmekäigulist menüüd. 

Eelroaks pakuti maapirni kreemsuppi lambalihaga (mis on "fenalår" täpsemalt, võite huvi korral lugeda siit). Teate, ma ei liialda kui ma ütlen, et see oli supp meisterklassist. Jumalik! Nii tekstuurilt kui maitselt. Selle juures oli muidugi ka üks kurb asi. Me otsustasime Idale mitte eraldi lastemenüüd võtta, sest kahjuks olid valikus vorstid ja friikartulid ning mõtlesime, et kuna ta niikuinii väga suur sööja ei ole, siis jagama talle enda juurest. Ida sõi TERVE taldrikutäie suppi üksi ära. Me pidime Marekiga siis jagama. Ma ei oleks tegelikult raatsinud. 

Pearoaks sõin mina nahaga küpsetatud "turskade kuningat" ehk suguküpseks kasvanud Lofootide  "skreid". Säravvalge lihaga skreid peetakse maailma parimaks tursaks juba vähemalt tuhat aastat.  Kuningatiitlit ei kanna see kala ilmaasjata. Risoni, lillkapsapüree ja marineeritud sibulaga moodustas see taldrikul ideaalse koosluse. Sinna juurde pakutud Riesling muutis pearoa taevalikuks.

Mareki meeglasuuris part Savoy kapsa, juurpeterselli ja kibuvitsaleemega väärib täpselt samasugust komplimenti kui minu "skrei". Part sulas suus. Marek oli vaimustuses, sest Diibis oli part üks tema lemmikutest ja nii head parti ei olnud ta peale Diipi saanud. Kahjuks on minu pardi valmistamise oskused ka väga nigelad. 

šokolaadinemesis mustsõstrasiirupi, vaarikatarretise ja jäätisega jäi minul söömata. Selle lihtsalt rabas Ida mul käest. Olgu, tegelikult ma loovutasin selle talle poolvabatahtlikult, sest esiteks oli mu kõht juba väga täis ja teiseks ei ole šokolaadikoogid minu väga suured lemmikud. 

Teenindus selles restoranis on laitmatu, atmosfäär meenutas mulle "kallist kadunukest" Noiri Tartus. Mul on Noirist nii kahju, see oli võrratult romantilise ja hubase atmosfääriga, teistest erinev restoran. Hvelvet on natuke sarnane oma tumedatelt toonidelt ja mahedalt taustaks mängiva muusikaga. Hvelvet maja ise muidugi on juba omaette vaatamisväärsus, sest tegu on endise Norra pangaga. Meie saime juba teist korda kinnitust sellele, et Idal on ilmselt kallis maitse. Sest Hvelvet on olnud ainus restoran, kus ta end suhteliselt ideaalselt üleval peab ja kus ta sööb (ka lutefisk läks tal ludinal alla). 

Kui me lahkuma hakkasime, maksis Ida ettekandjale ka jootraha - meid teenindanud mees sai viiekroonise mündi võrra rikkamaks. Naisteenindajatel läks paremini - nemad said Idalt paberraha, pärismaailmas oli tegu meie tšekiga, kuid Ida maailmas võis see olla näiteks viiesaja-kroonine.

Igatahes kui te siia linna satute, siis Hvelvet on see koht, kuhu te sööma peaksite minema.

There is a song in Estonia, which states that football is better than sex. I've never understood this statement, you cannot compare something so boring with something so enjoyable. If they'd sing "food is better than sex", then I'd agree. At least after yesterday's visit to Hvelvet restaurant on Stortorget Lillehammer. 

I actually owe you a review from December when we were there first time to try the lutefisk menu. It was just beautiful and I felt a bit bad that I had said there is no good restaurants in this town. But there is. The one standing majestetically on the market place, appropriately for an house which used to be a Norwegian Bank.

Now during the Youth Olympics they have a special menu with the finest ingredients and tastes of Norway. It can be served as 3,5 or 7-cours dinner, accompanied with the best selection of wines (wine menu costs extra). 

As a starter we had a creme soup of Earth Apple with Fenalår. This was a soup of Masterclass. So delicate and tasteful. I would say devine. The downside of it was that we didn't order extra food for Ida (unfortunately the had french fries and sausages for children) and as she usally does not eat much, we decided to share our food with her. She refused to share the soup with us. And you know what they say, when a child loves food? Then it really must have been good!

For main course I had "skrei" - the king of Cod as it is known worldwide. The pearly white fish from Lofoten together with cauliflower pure, risoni and marinated onions was beyound belief. It was a perfect combination of tastes. The sour in onion with Riesling which was served with this dish, was a bit like tasting heaven. 

My husband had a honeyglazed duck with root parsley, rosehip broth and Savoy cabbage. I could see the happiness in his eyes. He said he had not had such a good duck since Diip ( a small restaurant we owned in Estonia. 

For dessert the others had chocolatenemesis with black currant syrup and rasberry jelly and ice cream. Ida ate my dessert, but I was not too sad. For the first I was already full from the two courses and I am not too fond of chocolate desserts.

We found out that Ida has an expensive taste. It is second time she behaves well in this restaurant (and she is actually in the age where she doesn't know what "behaving well" means) and she ate. She never eats. By the way, she also slept yesterday and we know she actually doesn't think highly of sleeping at nights either.

When we left, she also had to tip the waiters/waitresses. He got a five-kroner coin, but the girls were luckier - they got papermoney. In real world it may have been our check, but in a world of a two year old it probably was a (five)hundred bill. That's how satisfied she was with the dinner. And so were we. It is definately the place you have to eat when visiting Lillehammer.

„Lutefisk, see ei ole toit, vaid massihävitusrelv."

Ma olen terve detsembrikuu katsetanud erinevaid Norra jõulutoite (juleribbe ja kransekake on valmistatud ning ees oli ootamas lutefisk aeg). Mul on kapis juba ka üks tükk ootamas, kuid ma ei olnud päris kindel, kuidas seda ikkagi valmistada, et see söödav tuleks. Ma olen seda söönud oma elus ühe korra - Haugeni jõulude ajal - ja ma mäletasin, et mulle maitses, kuid sellest hoolimata ei olnud ma kindel, kas ma saan hakkama, sest lutefiskil on "kahtlane" maine. Ka norrakate endi seas. Norra kirjanik Odd Børretzen on öelnud, et "see ei maitse kellelegi, aga seda süüakse selle pärast, et harjutada end maast madalast alla neelama pettumusi elus". Ameeriklane Jeffrey Steingarten on öelnud, et "Lutefisk ei ole toit vaid massihävitusrelv. See on näide toidust, mille maitse ei sarnane mitte millegagi, aga sealjuures põhjustab nii tugevaid emotsioone, mis sõna otseses mõttes saadab inimese nokauti." Ka mu naabrinaine ütleb, et ei suuda lutefiski süüa ja seda just tekstuuri tõttu. Jällegi on norrakad ise ju öelnud, et võdisev ja kallerdav lutefisk meenutab koletist mõnest jaapani õudusfilmist. 

Saate nüüd aru, miks ma ei ole julgenud lutefiski tegu ette võtta. Igatahes sain ma ühel päeval Satult sõnumi, et ta kutsub meid Hvelvet restorani lutefiski sööma. "Et sa teaksid, milline see olema peab." Nii me eile õhtul restorani läksime (Hvelvet väärib eraldi postitust). 

Aga mis asi see kahtlase mainega kala siis tegelikult on? 

Libekala (rootsi lutfisk, norra lutefisk, soome lipeäkala) on klassikaline roog suuremal osal Skandinaaviast. Traditsiooniliselt süüakse teda jõulude ajal. Rootsis ja Soomes on 99 % söödavast libekalast kuivatatud molva ja Norras peamiselt kuivatatud tursk. Libekala tehnoloogia leiutamisest ulatub viikingite aega. Legend räägib, et ükskord oli pikal teekonnal kuivatatud kalalastiga viikingite laev, kui sellesse laeva lõi sisse välk. Laev põles maani maha. Kuid laevalast jäi alles: kuivatatud kala oli pikka aega söestunud puude ja tuha vahel. Seda kastsid vihmad ja põhjustasid kalade ümber leeliselise keskkonna. Mingi aja möödudes otsustati seda kala maitsta, pestes eelnevalt maha kala ümber oleva leelise. Kala oli täiesti söömiskõlbulik ja nii see tava tekkiski. Esimese usaldusväärse märke libekala kohta on kirja pannud Rootsi õpetlane ja diplomaat, peapiiskop Olaf Magnus 1555. aastal. 

Libekala valmistamine toiduks tänapäeval on sarnane ajaloolisele meetodile. Kuivatatud kala (kilttursk, molva) leotatakse 3–7 päeva leeliselises lahuses, mille jooksul liha pehmeneb. Pehmenenud libekala pestakse jooksva külma vee all hoolikalt ja seejärel pakitakse. Pakitud libekala säilimisaeg on 2-3 kuud. Roa valmistamisel küpsetatakse libekala ahjus 200ºC juures või keedetakse. 

Keskajal oli lutfisk vaatamata oma lihtsusele au sees ja hinnatud ka kuningate laual. Teda hinnati kõrgelt, kuna kuivatatud kala säilis pikalt ja ta oli oluline valgu allikas kirikliku paastu ajal. Serveeriti lutfisk´i soolase võiga ülevalatult. Traditsiooniliselt serveeritakse lutfisk´i kõrvale tugevalt jahutatud õlut ning Norras ka akvaviiti.

 Kuidas tundub? 

Mina ütlen täiesti ausalt, et lutefisk on üks parimaid toite, mida ma Norras maitsnud olen. Nagu ma aru olen saanud siis pakutakse siia kõrvale mandelkartuleid, hernetampi, peekonit, pruuni juustu ja sinepikastet. Ma ei tea, kuidas saab maitsma see kala, mis mul kapis valmimist ootab, kuid Hvelvetis pakutud kala viis keele alla. Kõrvale jõime me Lillehammeri Õllekoja jõuluõlut ehk juleøl'i. Ma ei saa öelda, et ma Norra õllest väga vaimustuses oleks (vähemalt sellest, mida poes müüakse), kuid see oli suurepärase maitsega. Lisaks jõime me loomulikult  Linie akvaviiti. Ja ka sellel on oma lugu rääkida. Nimelt on tegu niiöelda reisiva likööriga, mis saadetakse merele "reisima", et ilmastikutingimused selle maitset veelgi paremaks muudaksid. Kel rohkem huvi akvaviidi vastu, siis SIIN on üks tore ülevaade. 

                                           Foto: Hvelvet restaurant

Igatahes ütlen ma, et norrakad teevad lutefiskile alusetult liiga. Kuigi sain teada, et kui seda valesti teha, siis muutub see kalaželeeks, mis maitseb kohutavalt (nii et võib olla sellest on tingitud kala halb maine?). 

Vaatame, mis mina täna valmis aurutan. Kas maitsva libekala või kohutava kalaželee.

This kitchen is closed du to illness. I am sick of cooking.*

Niisiis. Norra jõulutoidud vol 1. Kransekake. Nagu öeldud oli tegu mu kolmanda katsega. Retsept on koogil väga lihtne. 1. Purusta mandlid, 2. lisa tuhksuhkur ja 3. lisa ükshaaval munavalged. Kõik. Tundub, et midagi ei saa untsu minna, eksju? Saab küll. Untsu saab minna see, et kuigi on rõhutatud, et munavalged tuleb panna ükshaaval, panen mina need korraga. Põhjuseks liiga vedel tainas (sõltuvalt munade suurusest tuleb lisada 2-4 munavalget) ning tegelikult polegi rohkem vaja, et kook pekki läheks. Aga ma tegin siiski proovi (lootes, et ehk äkki võib-olla saan ma siiski ka vedela taignaga hakkama).

Ja kuna ma ühe korra olen teinud selle vea, et ei jälginud, mis ahjus toimus, mille tulemusena oli terve ahi täis kõrbenud tuhksuhkru ja munavalge massi, siis seekord jälgisin ma ahju kotkapilgul. Ahjus tundus kõik minevat plaani järgi. Kook küpses ja kerkis kenasti. 

Kuid see oli ka kõik. Ahjust rõngaid välja võttes sain ma kohe aru, et kransekake't ka seekord ei tule. Tainas oli liiga vedel olnud ja rõngad vajusid lössi. 15 ahju pandud rõngast tuli välja üks. Kõige väiksem:) 

*Ma küll ütlen, et mul on toidutegemisest kõrini, kuid tegelikult sain ma eile tänu koogiteole alles hoo sisse. Ma lähen täna uuele katsele. Ma lisasin õhtul taignale natuke veel tuhksuhrut ning panin külmkappi tahenema (mis on tegelikult ka soovitatav). Mingi sisetunne ütleb mulle, et täna võin ma koogiga siiski hakkama saada.  (paremini kui sel ühel korral kui ma Pisa torniga hakkama sain)

Teisel päeval sain ma koogiga hakkama. Okei, Masterchefiks ei kõlba veel ja kook on ikka natuke kipakas, kuid mul on tunne, et ma vist nüüd tean, kuidas kook järgmine kord täiesti õigesti välja tuleks. Rõhk sõnal "vist". 

So. Norwegian Christmas food vol 1. Kransekake. The recipe is actually veeeery simple. Mix ground almonds with icing sugar and add 4 eggwhites one by one. The reason for adding eggs one by one is that depending on the size of eggs you'll see if the dough is thick enough already with less egg whites. Easy? Seems hard to fail. Well, I failed. Again (third time). I should have added only 3 eggwhites and perhaps let it chill in the fridge as recommended. 

I don't have patience, so I skipped the chilling part and tried to work with dough that clearly was not thick enough. Do not recommend to do that. You only mess the kitchen and the cake fails anyway. Although in the oven for 10 minutes it looked like this is going to be okay after all. 

Did it?  Nope. When I took the rings out, they were way tooooooo soft. From 18 rings only one (the smallest one) looked the way it should.

*I say I am sick of cooking, but actually this is not true. I have this feeling that I know what I have to too today to finally manage a beaaaauuutiful kransekake (not a Pisa tower like once)

The next day I managed to make the tower. I had a bit too little dough left and instead of 18 rings my cake only has 12, that is why it still doesn't look exactly right, but still...Hellyeah! Made it!

Vanaema naabritüdrukud / The girls next door

(English translation below)

Meie lühikese Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat'is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien.  Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast. Oline pilt seisab samuti aukohal. (Ida tormab kohe sektsioonikapi poole ja mul on hirm, et ta mõne väärtusliku ajaloolise asja ära lõhub.)

Meid võtab uksel vastu Saara ning esimesest hetkest on mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil). 

Selgub, et tegelikult on neil täna (pühapäeval) puhkepäev, kuid nad on otsustanud pansionaadi ekstra meie pärast lahti hoida. Saara tutvustab meile põgusalt esimest korrust, viib meid üles meie korterisse ja lahkub ise kööki, et kaugetele külalistele süüa valmistada. Mul tekib tahtmine teda söögitegemise juures aidata, kuid tema ütleb, et me nautigu ja ta hõikab kui toit valmis on. Mina tunnen end nagu jaapani turist, kes igast esemest ja toast püüab pilti teha. See kõik on lihtsalt nii äge. 

Lõunasöögiks pakub Saara meile lillkapsapüreesuppi, mis on minu üks lemmiktoite Norrast, (Isegi Ida sööb), me saame proovida kohaliku õlut (tume õlu oli imemaitsev!) ja Rørose võid (palun mulle seda paar kilo!). Kui me oleme söömise lõpetanud, uurib Saara, mis kellaks me õhtusööki soovime. Ma tunnen end pahasti, et teisi vabal päeval niimoodi segame ja ütlen, et me loobume õhtusöögist, kuid Saara ütleb, et see ei tule kõne allagi. "Johanna tuleb valmistab teile õhtusöögi," ütleb ta otsustavalt naeratades. Mis meil üle jääb kui nõustuda (ma ei saa öelda, et ma väga palju ahvatlevale pakkumisele vastu oleks punninud)

Enne kui me linnaga tutvuma läheme tutvustab Saara mulle teisi tubasid. Ma olen vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud Vi Menn ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid "Anne & Stiil" tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas. 

 

Õhtul kui me jalutuskäigult tagasi jõuame võtab meid vastu Johanna. Nii nagu ka meie saabudes põlesid igal pool küünlad, põlevad need ka nüüd (aga paistavad veelgi paremini välja, sest väljas on juba pime), köögist tulevad imelised toidulõhnad. Johanna tervitab meid nagu oleks me vanad tuttavad ja palub vabandust, et ta õhtusööki võib-olla päris seitsmeks valmis ei saa. Jälle kord tunnen ma end pahasti, et teine vabal päeval meie pärast tööl pidi olema, kuid samas on mul hea meel. Ma küsin ka temalt, kas me saame kuidagi abiks olla, kuid saan jälle vastuseks, et meie nautigu puhkust. Ja me nautisime. Marek ehitas legodest autosid, Ida rokkis OL-floka saatel ja mina sirvisin vanu ajakirju. Me olime nagu perekond mõnest 1950.aastate reklaamfilmist. Mulle tuleb silme ette üks mu Norra lemmikfilme "Söndags engler"...

Alla sööma minnes saan ma söögisaali sisenedes väikese šoki. Meile on kaetud ehtne Norra julebord (traditsiooniline Norra pidusöök jõulueelsel perioodil). Mul ei ole sõnu. Laual on vorstid, heeringas, mandelkartulid, peedisalat (kastmega, mida Ida lusikaga lihtsalt sisse kühveldab. Note to self: pean retsepti küsima!), jõulusink. Kõik kohalikust toorainest. Nii kodune, aga samas nii pidulik. Naljaka faktina jääb mulle meelde, et kartulid on Tynseti talunikult. Tynset on siiani mulle seostunud "pärapõrguga", kuhu me Nord-Ostredal keskkooli ehitasime, ma ei uskunud, et ma sellest paigast ja hoopis teises kontekstis veel midagi oma elus kuulen.
Kui me oleme end jõulutoidust punni söönud, ilmub Johanna veel magustoiduga. Ingverimarinaadis pirnidega.

 

Marek viib Ida magama ja meie Johannaga jääme veel veidikeseks istuma ning maailma asjadest rääkima.  "Mis kellaks ma hommikusöögi teen?" küsib ta, "Saara ütles, et te peate hirmus vara liikuma hakkama." Ma raputan pead ja ütlen, et ärgu ometi tulgu enne kukke ja koitu meile hommikusööki valmistama (mitte et  ma ei oleks tahtnud seda nautida, aga lihtsalt patt tundus teisi kell viis üles ajada). Johanna küsib kolm korda üle, kas ma olen ikka täiesti kindel, et soovime söömata teele asuda, enne kui alla annab ja hommikusöögi tegemisest loobub. Me kallistame ja mul on tunne nagu me tõesti oleks ammustel tuttavatel külas. Vanaema naabritüdrukutel noh. 

"Kui teil suvel on abikäsi vaja, siis helistage mulle!" ütlen ma talle ja me jätame hüvasti. "Peatse kohtumiseni!" lehvitab ta mulle järgi kui ma trepist üles lähen. 

Hommikul kell kuus kui me lahkume, põlevad maja ees küünlad. Võta sa kinni, on need veel eilsed küünlad või on keegi neist tõesti neid varahommikul süütamas käinud. Väljas sajab paksu valget lund. Aga võib-olla on päkapikud need küünlad põlema pannud. Sedagi ei saa Rørosel välistada. Me istume autosse ja alustame viietunnist sõitu Lillehammerisse. Aga see oli seda väärt. Kui te Rørose külastuse ette võtate, siis astuge kindlasti vanaema ja naabritüdrukute juurest läbi! Nad tõestavad teile, et ajas on võimalik tagasi reisida!

The highlight of our short Røros visit was stay at Solheim Pensjonat. It is a boarding house from 1939, started by  a lady named Oline  Høsøien, but now owned by five girl friends (who all are craftsmen, which means almost everything done in the house is made by these ladies). From the moment we walked into the house, we understood that they have done everything to preserve the history which comes with the house. One can see old things with soul and stories everywhere, Oline's photo is also hanging an the wall. 

(I see Ida running towards the cupboards and I beg her not to touch and destroy anything. She is so curious. And clumsy.)

Saara welcomes us on the door and I feel I am visiting my Norwegian grandmother. Not that I know how the house of a Norwegian grandmother could look like and Saara doesn't remind you of a grandmother either, she's more like the cool girl next door (who welcomes us, because grandma has forgotten to tell us that she had to go away for a few days).

The boarding house/hotel is actually supposed to be closed today, but they have decided to have it open extra because of us. Saara breifly introduces us the 1st floor, shows us to our apartment on the top floor and leaves to the kitchen to prepare us lunch. "I will let you know when the lunch is ready," she says and dissapears. I keep taking photos like a Japanese tourist. Everything is just so cool. I get a bit a Marty McFly feeling, travelling back in time. 

For lunch we get a nice big bowl of hot cauliflower soup, it is one of my favorite foods from Norway (PS: Even Ida eats), we get to taste local beer (the dark one was really good!) and Røros butter (Please send me some kilos!). When we have finished lunch Saara asks what time we would like dinner. I feel bad that we are keeping them busy on a day off and tell that we do not need dinner. Saara says it is out of the question, "Johanna will prepare dinner for you, " she says and I just have to agree (not that I minded too much). 

Before heading for a walk on town, Saara introduces me the rest of the house. I am super excited. First I fell in love with the little bath room with a view to Røros church, then in the family room with retro bunkbeds, then in the small room where I find magazines for men ( I didn't know this Cosmopolitan/Elle/... type of magazines for men even existed) and finally in the double room with the craziest retro wall cover from the 1950's. And the small details in every room. Amazing. 

When we come back from our walk, Johanna welcomes us with the biggest smile. The candles are lit everywhere (like when we arrived, but now it give a extra warm feeling as it has darkened outside), the sweetest smells come from the kitchen. Johanna apologizes that she may not be ready with dinner exactly at 7. Once again I feel bad that they have to work on a day off, but at the same time I am glad that they did. I ask if we can help somehow, but of course she answers that we just have to enjoy our mini-vacation and she will let us know when everything is ready. While waiting for dinner my husband played with Legos, my daughter rocked to Norwegian Olympic Games song "OL-floka" and I read old magazines. We were like a family from a 1950's commercial. I don't know why but I start to think about one of my favorite Norwegian movies called  "Søndags engler". 

I am shocked when we enter the dining room. Johanna has prepared a real julebord (a traditional Norwegian feast before Christmas) for us. I am speechless. There are pølse and herring, almond potatoes, beetroot salad (with a dressing Ida insists to eat straight from the bowl with her spoon. Note to self: have to get the recipe), christmas ham. Everything from local food. I get such a warm home-feeling and think about Christmas in Haugen with Camilla and Britt-Ida. I smile inside when I hear that the potatoes are from local farmer from Tynset. Tynset so far has been to me a place "in the middle of nowhere" where we built Nord-østredals Videregaede Skole. I didn't think I ever will hear about this place again and in a totally different context. 

We have eaten way too much, but everything was so tasty and we just couldn't resist. "Room for a dessert?" Johanna says from the kitchen and serves us bowls with ginger marinated pears and icecream.

My husband takes Ida to sleep and I stay for a while to talk to Johanna. We talked about the situation in Europe, the house history, Swedish, Estonian, Finnish and Norwegian cuisine. 

"What time to you want breakfast?" she suddenly asks, "Saara told that you have to leave very early." I shake my head. No, no, no - they do not have to wake up at 5 AM to make us breakfast. They have already been too kind and I cannot thank them for their hospitality. "Are you totally sure?" Johanna asks me three times before she agrees not to make breakfast. We hug and I really get the feeling like I have known her for ages. Like she really is the girl next door from my Norwegian grandma's.

"If you need help in the summer time, give me a call. I would love to work here," I tell her. "See you soon," Johanna sends me good-bye when I head up from the stairs to our cozy little apartment for the night. 

We leave at 6 AM next morning. The candles outside are lit (again). Go figure if these were candles from last night or one of the girls has been there to lit them. It snows. But maybe it has been the elves? One cannot exclude this possibility in Roros. 

We sit in the car and start our fivehours drive back to Lillehammer. It has been so worth it. When you plan a trip to Røros now (an you do, right?), make sure to vist the grandma's house with girls next door. They will prove timetravel is made possible. And you will experience hospitality you have not experienced before.

Produktiivne tööhommik. Not. /Typical sleepy Monday

No ei saa kuidagi esmaspäeva hommikuti töölainele. Linn on tühi, rahvast ei liigu - esmaspäevad tunduvad olema "uued pühapäevad". Täiesti mõttetud päevad. Ja tööhoogu ei saa ka üles. Nii ma siis oma aega sisustangi igasugu "jamaga". Näiteks tuletas FB mulle meelde, et eelmisel aastal samal ajal oli meil vahva hommikusöögikursus ning loomulikult pidin ma kõik vanad pildid läbi vaatama.

I always feel it's kind of hard to get in the mood for working on Monday mornings, so I have spent my morning with random things, reading blogs, going through old photos, posting way too many photos on Instagram...
Facebook reminded me of a supercool event we had at our home a year ago in October. "The Breakfast in Bed Course".  It was so much fun - 14 men in our kitchen learning how to impress their wives with simple but elegant breakfasts. Preferably served in bed. 

Read more about  the Breakfast in Bed Course HERE. 
Some other related posts here and here.

Köögiklassika ja uus lemmik

Me korraldame sada tuhat aastat sõbrannadega "õhtusööki üheksale juba" (algas see õhtusöögist kuuele, sellest ka natuke veider nimi). Idee umbes sama nagu sel "õhtusöök viiele" saatel, ainult et me ei anna üksteisele punkte. Sellest omakorda kasvas välja väike "Meisterkokk" FB grupp, kus me erinevatel teemadel "võistleme" (no ei ole päris selline mõisa peale mäng, pigem lihtsalt jagame retsepte ja ideid). Hetkel on teemaks "Läbi aegade lemmiktoit". Ma ei suutnud välja mõelda, mis mu lemmiktoit siis on, kuni hetkeni kui üks meist postitas pildi "Kanamamma liivakastist". Ja ma pean ütlema, et tahan ma siin kui peen tahes olla, siis "Kanamamma liivakast" on ka minu kõige lemmikum toit. Tõeline köögiklassika!

Mis see siis on? Kas mäletate kunagi sellist lastesaadet nagu Otto-Triin? Sealt see kihvti nimega toit pärit ongi. Tegelikult ei ole aga tegu mitte millegi muuga kui lihtsalt praetud munaga, millel on ümber leivast "kast". Sellest sai minu ja mu tillukese õe lemmiktoit. Hiljem sai see minu ja Heily "after-party snack'iks". Iga kord kui me mõnelt peolt Heily poole läksime, istusime me kõige pealt köögis (isegi kui kell oli kolm öösel) ja sõime "kanamammasid". Samuti on sellest toidust saanud üks selline roog, mida me alati vanaemalt nõuame kui talle külla läheme. Alati! Ükski Tartus käik ei möödu "kanamammata". Täna hommikul otsustasin ma ka hommikusöögiks vana head klassikut valmistada. Ida aitas jälle lauda katta. Pani käbid ja kivid lauale ja ütles "ilušš".

Vot nii peene maitsega ma tegelikult olengi.

What's your all time favorite food my friend asked me. I didn't know what to answer. I love so many things. Is it quiche? Is it traditional Estonian Christmas dish with blood sausage and ovenbaked potatoes? Is it sushi? I didn't know. But then suddenly it hit me. "The Chiken Mom's Sandbox"! A true classic. My sister and me l-o-v-e-d this when we were little. In my teenage years it became a "after party snack" with my friend. After every single party when we came home to her house, we sat in the kitchen and ate the "chicken moms". And now when we visit my grandma - it is one dish she has to make! 
Today I thought to serve my favorite dish for breakfast. Ida helped me to decorate the table. "Pretty!" she said when she had organized the chestnuts and cones on the table.

But what is this "Chicken Mom's Sandbox" then? Well, it's just fried egg in a "box" made of bread. 
That's right! I am a simple girl:) 

Magustoidud ei ole minu teetassike. Ma ei oska väga kooke teha ega ka magustoite. Eelmisel nädalal sain ma proovida sellist peene nimega Gambia magustoitu nagu Chakery. Ilusat pilti minusugune mitte-toidublogija sellest toidust teha ei osanud, kuid maitse see eest....Jumalik! Ja kui lihtne valmistada. Minu uus lemmikmagustoit on Chakery. 

Valmistamiseks läheb vaja:

400ml vaniljemaitselist jogurtit

200g hapukoort

300 g rõõska koort

500 g ananassikompotti

muskaati ja vaniljet maitsestamiseks

400ml keedetud cous cous'i

Keera kõik komponendid kokku ja vala kaste keedetud cous cous'ile. Kas saaks veel lihtsam olla?

I am not good in making cakes or desserts, but last week I got to try this Gambian dessert called Chakery. It was a bit unusual, as I use cous cous for dinner, but goddamn it was goooooood! My new favorite dessert was born. And so easy to make! 

Just mix together 400ml vanilla youghurt, 200g sour cream, 300g evaporated milk and 500g crushed pineapple. Add some nutmeg and vanilla and pour the sauce over 400ml boiled cous cous. Simple as that and tastes heavenly!

• 
  

Herlige mennesker, en røyskatt og livsløgn

Jeg tror på skjebne, jeg tror  ting ikke skjer uten grunn. Man kan si at det var flaks eller at jeg var heldig at nettopp jeg ble plukket ut som den studenten som skulle til Norge i 1997, at Anton hadde besøkt Rotary klubben i Tartu (hvorfor ikke Tallinna?), at jeg kom til de familiene i Lillehammer (jeg var ikke bare som en student fra øst-Europa, men de kalte meg for sin estisk datter), at jeg fikk så god kontakt med Anton, at jeg nå 18 år senere, helt tilfeldig så ham på gata, at jeg gikk tilbake og at han forstatt var der (ventet på meg?), men jeg sier at det er skjebnet. 

Etter en flott søndagstur til Svarga med Anton, ble jeg og Ida invitert til middag av Antons barnebarn Lilian. Da trodde jeg at det bare blir EN høftlig middag, at jeg finner en familie i Lillehammer det kunne jeg ikke drømme om.  Jeg er så takknemlig for det. Jeg har ikke kjent dem lenge, men det føles som vi er familie, og Nicolai er den søteste gutten jeg vet. Tenk at en STOR gutt på fem ar vil leke med en baby. "Sa gøy at Ida kommer på besøk," hadde han sagt til mammaen og blitt så skuffet da han fikk vite at Ida er i Estland. "Hvorfor tok du med mat?" spurte han meg da han så meg i går (jeg hadde med meg litt estisk sjokolade), "vi har dessert også." 

"Men bare gå opp du - jeg skal ta en runde med sykkelen min, men mamma er oppe og spiser potetgull," sa han til meg. Umulig å ikke være glad i den gutten. Kanskje de er grunnen til at jeg følte meg som hjemme da jeg kom tilbake til Lillehammer forrige uke? Jeg hadde savnet dem. Jeg ønsker at mannen min kunne finne en jobb her i Lillehammer, at vi kunne bo som familie og at han kunne bli kjent med de herligste mennesker jeg har møtt i Norge. Det er herlige, snille, søte, vittige og jeg må bare spørre meg  "hvorfor liker deg meg da?"

I går etter jeg kom hjem begynte jeg å drømme. Sammen kunne vi få til den kuleste og koseligste caféen i byen. Med god kaffee, hjemmelaget kaker, lekehjørnet til barna... Ja, jeg vet at det er urealistisk, jeg mangler jo (BARE!) ca 70 000 kroner for å fa det til. Men det er lov å drømme, ikke sant? Kanskje jeg skulle spille lotto? Det hadde vært så kult! Jeg vet jeg dagdrømmer for mye, men i går før jeg la meg, så jeg i tankene mine hvordan det skal se ut og det ble fint;) 

Vi drakk vin - rød og hvit og prosecco - spiste nydelig middag, lo og jeg glemte alle problemene mine.  De var ikke viktige, det spilte ingen rolle at jeg er redd framtiden, jeg hadde det så fint der og da. Og sa skjedde det. Anton jr og Lilian ble Dr.Rellinger fra "Vildanden" som tok livsløgnet fra estlendere. "Oj, jeg visste ikke at Skype var estisk," ble Lilian overrasket da hun hadde googlet fakta om Estland. Jeg nikket stolt. Ja, Skype er estisk oppfinnelse! "Trodde det var svensk," sa Anton jr. "Nei, det er estisk!" sa jeg med 100% sikkerhet. Skype er jo estisk. Alle estlendere vet det. Vi googlet litt til og fant ut at Skype ER svensk, men at Skype software er estisk. Det er jo nesten som å si at Volvo er estisk fordi setebelter er laget i Estland.  Sa enkelt var estisk drøm knust. "Har du hørt om Minox?" spurte Lilian. Jeg nikket. "Det står her i artikkelen, at estlendere sier det er estisk, men at oppfinneren egentlig var fra Latvia. Igjen! En estisk "success-story" til som ble knust. Det var noen andre ting vi (visstnok) har oppfunnet, men jeg vet ikke om det er noe å skryte av. Kiiking for eksempel. Hvorfor er vi så stolte av det? 

Og husker dere jeg fortalte at jeg holder på å skrive en bok om opplevelsene mine i Norge, men at jeg mangler tittel? Jeg har tittelen nå - "Herlige mennesker, en røyskatt og livsløgn". En røyskatt spør dere? Jo. Jeg fortalte om boken i går og fortalte at det ogsa inneholder en kapittel hvor jeg ble lurt av en 11 år gammel gutt opp til svart løype. En liten luring som het Anton. Jeg fortalte hvor sint jeg var, fordi jeg var sikker på jeg kommer til a dø, fordi jeg kunne ikke stå på slalåm. "Så trist at du ikke kan lese det, fordi det er på estisk," lo jeg. Anton mente at han har en app, som oversetter. "Vi kan teste den appen med en gang," sa jeg, fordi jeg hadde jo skrevet om det i bloggen også. "Din lille røyskatt," oversatt appen teksten min (og mye annet morsomt). "Røyskatt?" spurte han.  Jeg visste ikke hva en røyskatt er, vi googlet og fant ut at det var det jeg hadde ment, på estisk (på estisk bruker vi ordet "suslik" (røyskatt) til å beskrive noen som er en luring). 

Er dere enige i at det er en bra tittel? Og tenk hvis det blir til en bestseller som oversettes til 60 språk...

Sa jeg allerede hvor takknmelig jeg er at jeg har en familie i Lillehammer?