Sunday, October 28, 2012
Parim filmi dialoog
Anna mehele vaid kruvikeeraja ja digiboks ning tulemuseks on see, et kõik laupäevaõhtused halvad filmid ja pühapäevahommikused kordussaated jäävad vaatamata. Aga ega ma ei pahanda, see andis mulle võimaluse vaadata vanu lemmikfilme, mis on rohkem kui pähe kulunud, aga ikka head. Lost in Translation, Hukkunud alpinisti hotell, Pulp Fiction...
Viimasest on pärit ka üks mu meelest parimaid dialooge. Mitte et tegelikult kogu film ei kubiseks neist...
Vincent: Want some bacon?
Jules : No man, I don't eat pork.
Vincent : Are you Jewish?
Jules : Nah, I ain't Jewish, I just don't dig on swine, that's all.
Vincent : Why not?
Jules : Pigs are filthy animals. I don't eat filthy animals.
Vincent : Bacon tastes gooood. Pork chops taste gooood.
Jules : Hey, sewer rat may taste like pumpkin pie, but I'd never know 'cause I wouldn't eat the filthy motherfucker. Pigs sleep and root in shit. That's a filthy animal. I ain't eat nothin' that ain't got sense enough to disregard its own feces.
Vincent : How about a dog? Dogs eats its own feces.
Jules : I don't eat dog either.
Vincent : Yeah, but do you consider a dog to be a filthy animal?
Jules : I wouldn't go so far as to call a dog filthy but they're definitely dirty. But, a dog's got personality. Personality goes a long way.
Vincent : Ah, so by that rationale, if a pig had a better personality, he would cease to be a filthy animal. Is that true?
Jules : Well we'd have to be talkin' about one charming motherfuckin' pig. I mean he'd have to be ten times more charmin' than that Arnold on Green Acres, you know what I'm sayin'?
Wednesday, October 24, 2012
Minu napakas perekond
Pärast "nigu niuhti" Göteborgi visiiti ja sellele järgnenud hullumeelselt pingelisi tööpäevi olin ma üle-eelmiseks reedeks (hirmuäratav kui kiiresti tegelikult aeg läheb!) nagu elav laib ning ei suutnud kuidagi leppida mõttega, et olin nõustunud pärast tööpäeva bussiga Tartusse sõita. Ma tahtsin vaid koju, diivanile pikali ja magada. Mitte et mul oleks midagi bussiga sõitmise vastu, ma lihtsalt tundsin, et mul pole jõuraasugi.
Janek oli juba hommikul Tartusse ära läinud, kuid ma olin veendunud, et mul õnnestub ta ümber rääkida, et hoopis tema koju tuleks.
Janeki ümber veenmine oleks ehk lihtsalt läinud, kuid Tilluke Delisa osutus raskemaks pähkliks kui ma oleksin arvanud. "Aga kui ma sulle järele tulen?" pakkus ta välja, saades aru, et omal jõul ma Tartusse tulla EI kavatse. "No tule," vastasin ma ükskõikselt ja ilma rohkem süvenemata. "Ja siis sa oleks nõus Tartusse tulema?" jätkas Tilluke Delisa. "Jajah," vastasin ma sama ükskõikselt, sest no kuulge, mitte ükski normaalse mõistuse juures inimene ei tuleks isegi selle peale, et sõita Tartust Tallinnasse vaid selleks, et mind Tartusse viia. Ma oleks pidanud teadma, et minu peres ei olegi ju keegi normaalse mõistusega! Enne kui ma arugi sain, et asi oli naljast kaugel, olid Tilluke Delisa ja emme (kes ei ütle kunagi ühestki hullusest ära) juba Tallinna poole teel. Tartust Tallinna poole! Selleks, et mind Tartusse viia!
Juba paar tundi hiljem olidki nad tõepoolest kohal. Ma olin pisarateni liigutatud. Neile ma seda muidugi välja ei näidanud, mina ju, pomisesin lihtsalt hästi vaikselt, et see oli neist väga armas. Võib-olla nad isegi kuulsid. Aga see ei ole veel kõik. Juba enne kui Tallinn-Tartu maanteele keerata jõudsime, pistis Tilluke Delisa mulle pihku valge veini ja hot dog'i. Parim ravim üleväsimuse ja tülpimuse vastu. Oh, they know me so well! Öelge siis veel, et mul ei ole best family ever, veidike napakas muidugi ka, aga ikkagi...parim.
Vähemalt nii arvasin ma reede õhtul. Laupäeva hommikul kell kuus kui äratuskell helises, ei olnud ma selles enam nii kindel:) Tilluke Delisa oli juba õhtul suutnud ette manada õnnetu kutsika näo, millele on võimatu vastu panna ja palus, et me Janekiga talle laupäeva hommikul ühe hotelli hommikusöögi serveerimisel abiks oleksime (lisades ikka selle sama õnnetu kutsika näoga, et ta saab aru küll, et oleme väsinud, aga et tal oleks niiiiiiiiii hea meel). Ma ei teadnudki, et mu tilluke õde nii osav manipulaator suudab olla. Ja kuidas ma oleksingi saanud keelduda, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele.
Kell seitse laupäeva hommikul, surmväsinuna lõikusime me igatahes restorani köögis juba juustu ja tomateid, serveerisime kukleid ja kohvi ning koristasime laudu. Kella üheksa paiku oli orjatöö (mis tuleb tunnistada osutus tegelikult äärmiselt lõbusaks ettevõtmiseks ja andis meile Janekile võimaluse koos aega veeta) läbi. Magama, oli mu ainuke mõte!
Aga oh ei... Väikene manipulaator palus nüüd abi kolimisel. No kuidas sa ütled talle ära. Ja pealegi, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele. "Ah, see läheb kiiresti," mõtlesime me kõik, sest meile tundus samuti, et asju ei ole üldse palju. Naiivselt nagu hiljem selgus. Viis tundi hiljem viimaseid riidekaste kõigepealt kolmandalt korruselt alla ja siis jälle kolmandale korrusele üles tassides, kui mu jalad ja käed enam sõna ei kuulanud, mõtlesin ma vaid "shoot me, please!" Kõik teised kolijad olid samade nägudega. Sealhulgas ka Tilluke Delisa, kes ometigi leidis endas veel jõudu hakata uues korteris asju korda sättima. Mina oleks kõik sinnasamasse jätnud. "Ma arvan, et sa ei ole tegelikult üldse hea ja armas õde, kes oma suure õe tuju eile tahtis tõsta, sul olid hoopis kurjemad tagamõtted minu Tartusse toimetamisel," norisin ma Tillukese Delisa kallal, "sul oli lihtsalt tööjõudu vaja!" Oleks ma seda kõike reede õhtul osanud ette teada...Magama, oli mu ainuke mõte!
Magamisest ei tulnud aga midagi välja, sest ees ootas veel Kerle sünnipäev ja soolaleib. Nii palju ei suutnud ma oma väsimusest siiski üle saada, et sundida end korralikult pidurüü üll tõmmata. "Diip kunstiinimene nagu ma olen, kes see ikka pahaks paneb," mõtlesin ma. Mis sellest, et kleit ja kingad olid kotiga kaasas. Ma ei hakka mainima, et Tartu poole sõites oli mul käinud peast läbi isegi mõte peole minna. Kuid ka Rana Del Ray esinemine ei oleks mind sel hetkel enam mitte ühelegi peole meelitanud.
Kell üksteist õhtul olime me Janekiga juba sünnipäevalt tagasi. Magama! oli meie ainuke mõte. Kuid ikka ei tulnud sellest midagi välja. Loomulikult oli meil vaja Casa De La Ihaste traditsiooni kombel söögitoa laua ümber istuda ja neljakesi veel pudel veini justkui muuseas ära juua. Mis hiljem selgus, et oli kõigest 14 aastat vana...Ikka juhtub.
"Homme siis jälle hommikusöök, jah?" laususTilluke Delisa kui me kõik oma magamistubade poole laiali valgusime. Me Janekiga isegi vastanud enam. Meie pilgud rääkisid enda eest. Jumal tänatud, et Tilluke Delisa tegi kõigest nalja!
Pühapäeva päeva jätan ma vahele. Ega me suurt midagi ei teinud, kuid ühest ja teisest ja kolmandast kohast läbi käimine lõppes sellega, et koju Ussipessa jõudsime me õhtul kell pool kümme. Ei ole vist vaja lisada, et surmväsinuna.
Selle nädalavahetuse magasin mina sõna otseses mõttes maha. Reede õhtul kukkusin ma ära kella üheksa paiku, ärkasin laupäeval kell kaheksa, vedasin end diivanile ja magasin edasi 11ni, paar tundi suutsime me tegusad olla ja juba sundisin ma Janekit endaga "Ristiisa" vaatama, poole filmi peal magasin ma jälle, ärkasin siis paariks tunniks üles ning vajusin uuesti ära seitsme paiku, Janek ajas mind voodisse kümne ajal, pühapäeval ärkasin ma kell üheksa ja tundsin, et ma magaks veel. Ja veel. Ja veel.
*igaks juhuks mainin jälle ära, et loomulikult ei arva ma tegelikult, et Tilluke Delisa tuli mulle Tallinnasse järele omakasupüüdlikult, loomulikult tean ma, et tema ja emme tegid seda vaid minu tuju tõstmiseks. Lihtsalt minu pärast! Ma igaks juhuks mainin. Ikka leidub inimesi, kes mind ja mu napakat pere ei tunne ning pärast veel usuvadki, et minu näol on tegemist tundetu bitch'iga (noh ma mõtlen, et päris tundetu ma ka ei ole ju), kes heategu ei hinda, ja Tilluke Delisa on hoopis salakaval manipulaator:D
Janek oli juba hommikul Tartusse ära läinud, kuid ma olin veendunud, et mul õnnestub ta ümber rääkida, et hoopis tema koju tuleks.
Janeki ümber veenmine oleks ehk lihtsalt läinud, kuid Tilluke Delisa osutus raskemaks pähkliks kui ma oleksin arvanud. "Aga kui ma sulle järele tulen?" pakkus ta välja, saades aru, et omal jõul ma Tartusse tulla EI kavatse. "No tule," vastasin ma ükskõikselt ja ilma rohkem süvenemata. "Ja siis sa oleks nõus Tartusse tulema?" jätkas Tilluke Delisa. "Jajah," vastasin ma sama ükskõikselt, sest no kuulge, mitte ükski normaalse mõistuse juures inimene ei tuleks isegi selle peale, et sõita Tartust Tallinnasse vaid selleks, et mind Tartusse viia. Ma oleks pidanud teadma, et minu peres ei olegi ju keegi normaalse mõistusega! Enne kui ma arugi sain, et asi oli naljast kaugel, olid Tilluke Delisa ja emme (kes ei ütle kunagi ühestki hullusest ära) juba Tallinna poole teel. Tartust Tallinna poole! Selleks, et mind Tartusse viia!
Juba paar tundi hiljem olidki nad tõepoolest kohal. Ma olin pisarateni liigutatud. Neile ma seda muidugi välja ei näidanud, mina ju, pomisesin lihtsalt hästi vaikselt, et see oli neist väga armas. Võib-olla nad isegi kuulsid. Aga see ei ole veel kõik. Juba enne kui Tallinn-Tartu maanteele keerata jõudsime, pistis Tilluke Delisa mulle pihku valge veini ja hot dog'i. Parim ravim üleväsimuse ja tülpimuse vastu. Oh, they know me so well! Öelge siis veel, et mul ei ole best family ever, veidike napakas muidugi ka, aga ikkagi...parim.
Vähemalt nii arvasin ma reede õhtul. Laupäeva hommikul kell kuus kui äratuskell helises, ei olnud ma selles enam nii kindel:) Tilluke Delisa oli juba õhtul suutnud ette manada õnnetu kutsika näo, millele on võimatu vastu panna ja palus, et me Janekiga talle laupäeva hommikul ühe hotelli hommikusöögi serveerimisel abiks oleksime (lisades ikka selle sama õnnetu kutsika näoga, et ta saab aru küll, et oleme väsinud, aga et tal oleks niiiiiiiiii hea meel). Ma ei teadnudki, et mu tilluke õde nii osav manipulaator suudab olla. Ja kuidas ma oleksingi saanud keelduda, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele.
Kell seitse laupäeva hommikul, surmväsinuna lõikusime me igatahes restorani köögis juba juustu ja tomateid, serveerisime kukleid ja kohvi ning koristasime laudu. Kella üheksa paiku oli orjatöö (mis tuleb tunnistada osutus tegelikult äärmiselt lõbusaks ettevõtmiseks ja andis meile Janekile võimaluse koos aega veeta) läbi. Magama, oli mu ainuke mõte!
Aga oh ei... Väikene manipulaator palus nüüd abi kolimisel. No kuidas sa ütled talle ära. Ja pealegi, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele. "Ah, see läheb kiiresti," mõtlesime me kõik, sest meile tundus samuti, et asju ei ole üldse palju. Naiivselt nagu hiljem selgus. Viis tundi hiljem viimaseid riidekaste kõigepealt kolmandalt korruselt alla ja siis jälle kolmandale korrusele üles tassides, kui mu jalad ja käed enam sõna ei kuulanud, mõtlesin ma vaid "shoot me, please!" Kõik teised kolijad olid samade nägudega. Sealhulgas ka Tilluke Delisa, kes ometigi leidis endas veel jõudu hakata uues korteris asju korda sättima. Mina oleks kõik sinnasamasse jätnud. "Ma arvan, et sa ei ole tegelikult üldse hea ja armas õde, kes oma suure õe tuju eile tahtis tõsta, sul olid hoopis kurjemad tagamõtted minu Tartusse toimetamisel," norisin ma Tillukese Delisa kallal, "sul oli lihtsalt tööjõudu vaja!" Oleks ma seda kõike reede õhtul osanud ette teada...Magama, oli mu ainuke mõte!
Magamisest ei tulnud aga midagi välja, sest ees ootas veel Kerle sünnipäev ja soolaleib. Nii palju ei suutnud ma oma väsimusest siiski üle saada, et sundida end korralikult pidurüü üll tõmmata. "Diip kunstiinimene nagu ma olen, kes see ikka pahaks paneb," mõtlesin ma. Mis sellest, et kleit ja kingad olid kotiga kaasas. Ma ei hakka mainima, et Tartu poole sõites oli mul käinud peast läbi isegi mõte peole minna. Kuid ka Rana Del Ray esinemine ei oleks mind sel hetkel enam mitte ühelegi peole meelitanud.
Kell üksteist õhtul olime me Janekiga juba sünnipäevalt tagasi. Magama! oli meie ainuke mõte. Kuid ikka ei tulnud sellest midagi välja. Loomulikult oli meil vaja Casa De La Ihaste traditsiooni kombel söögitoa laua ümber istuda ja neljakesi veel pudel veini justkui muuseas ära juua. Mis hiljem selgus, et oli kõigest 14 aastat vana...Ikka juhtub.
"Homme siis jälle hommikusöök, jah?" laususTilluke Delisa kui me kõik oma magamistubade poole laiali valgusime. Me Janekiga isegi vastanud enam. Meie pilgud rääkisid enda eest. Jumal tänatud, et Tilluke Delisa tegi kõigest nalja!
Pühapäeva päeva jätan ma vahele. Ega me suurt midagi ei teinud, kuid ühest ja teisest ja kolmandast kohast läbi käimine lõppes sellega, et koju Ussipessa jõudsime me õhtul kell pool kümme. Ei ole vist vaja lisada, et surmväsinuna.
Selle nädalavahetuse magasin mina sõna otseses mõttes maha. Reede õhtul kukkusin ma ära kella üheksa paiku, ärkasin laupäeval kell kaheksa, vedasin end diivanile ja magasin edasi 11ni, paar tundi suutsime me tegusad olla ja juba sundisin ma Janekit endaga "Ristiisa" vaatama, poole filmi peal magasin ma jälle, ärkasin siis paariks tunniks üles ning vajusin uuesti ära seitsme paiku, Janek ajas mind voodisse kümne ajal, pühapäeval ärkasin ma kell üheksa ja tundsin, et ma magaks veel. Ja veel. Ja veel.
*igaks juhuks mainin jälle ära, et loomulikult ei arva ma tegelikult, et Tilluke Delisa tuli mulle Tallinnasse järele omakasupüüdlikult, loomulikult tean ma, et tema ja emme tegid seda vaid minu tuju tõstmiseks. Lihtsalt minu pärast! Ma igaks juhuks mainin. Ikka leidub inimesi, kes mind ja mu napakat pere ei tunne ning pärast veel usuvadki, et minu näol on tegemist tundetu bitch'iga (noh ma mõtlen, et päris tundetu ma ka ei ole ju), kes heategu ei hinda, ja Tilluke Delisa on hoopis salakaval manipulaator:D
Friday, October 12, 2012
Nigu niuhti!
Göteborgis käidud nigu niuhti. Läbi Müncheni. Kas midagi saakski veel loogilisemat olla? Lisaks veel 24h ärkvel olemist, nii et lõpuks autoga koju sõites kuulasin vabatahtlikult Power Hit raadiot.
Kokkuvõtteks: magamine on ülehinnatud! Aga...pole midagi paremat kui saad lõpuks pea padja peale panna. Oma voodis. Ja magama jääda.
Monday, October 8, 2012
Väike arusaamatus
Ikka läheb teinekord nii, et üksteisest valesti aru saadakse. Nii juhtus ka, kui koostööpartner mulle ühe Norra kontakti edasi saatis:
Meil nr 1:
Meil nr 1:
Saatja: Aadu
Adressaat: JMP
Teema: kontakt
Adressaat: JMP
Teema: kontakt
Company: XXX
Contact person: Ask Martin
Phone: +47 XX XX XXX
Meil nr 2:
Saatja: JMP
Adressaat: Aadu
Teema: kontakt
Adressaat: Aadu
Teema: kontakt
Tere Aadu
Sa teed vist nalja. Martinil on kindlasti ka teine nimi olemas. Ma ei saa oma kliendile öelda, et küsi Martinit!
JMP
Meil nr 3:
Saatja: Aadu
Adressaat: JMP
Teema: kontakt
Adressaat: JMP
Teema: kontakt
Tere Johanna
Mis sa teed ise nalja, see ongi
täisnimi, olgu siis naljakas või mitte. Ask on perekonnanimi!
Aadu
Piinlik. Aga samas jube naljakas vahejuhtum. Mis ta siis kirjutas perekonnanime ettepoole!
Aga nagu allpool olev dialoog kinnitab, ei ole ma ainuke, kes vahel asjadest veidike valesti aru saab. Ja minu arusaamatus oli ikka kordi vähem piinlikum. Mis sellest, et allolev dialoog ei saa olla tõestisündinud. Või saab?
Aga nagu allpool olev dialoog kinnitab, ei ole ma ainuke, kes vahel asjadest veidike valesti aru saab. Ja minu arusaamatus oli ikka kordi vähem piinlikum. Mis sellest, et allolev dialoog ei saa olla tõestisündinud. Või saab?
Maainimesed pistsid nina metsast välja
Maainimesed on oma nina üha rohkem hakanud metsast välja pistma. Nii oleme me viimasel jõudnud vaatama "Puhastust", "Seenelkäiku", külastanud lennusadamat ja erinevaid pealinna kohvikuid.
Hakkame siis pihta "Puhastusest". Kui veel on keegi, kes mingil põhjusel ei tea, mis filmiga tegu on, siis: " tegu on Sofi Oksaneni rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud menuromaani kinoekraniseeringuga. “Puhastus” on Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Maineka Finlandia kirjanduspreemia pälvinud raamat kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, sü˛eeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel."
Raamatut olin ma lugenud ja nagu ikka ei kipu ma erilise vaimustusega romaanide põhjal tehtud filme vaatama. Kõige suuremaks pettumuseks viimasel ajal oli näiteks Söö.Palveta.Armasta". Et aga "Puhastus" nii palju kriitikat sai, tekkis mul siiski vastupandamatu soov seda näha. Ma ei saa öelda, et Sofi Oksaneni raamatud minu lemmikute hulka kuuluvad, kuid pean siiski tunnistama, et käest pole ma raamatuid suutnud panna enne kui need on läbi loetud. Kaasahaaravad on teosed igal juhul olnud.
"Puhastuse" filmi läksin ma vaatama kerge eelarvamusega ja suurt midagi ei oodanud. Kui, siis ootasin ma vaid "ekstreemselt palju vägivalda". Minu üllatuseks ei olnudki filmis nii palju vägistamist ja verd nagu olin oodanud, samas Janek, kes raamatut lugenud ei olnud, leidis, et film oli ikka piisavalt võigas. Ja kuigi ma ei saa öelda, et tegu oli maailma kõige parema, Oscari-väärilise, filmiga, pean ma ütlema, et mulle film meeldis. Jah, oli asju, mis mind häirisid. Aga see ei ole filmi süü. See on mind häirinud nii "Stalini lehmade" kui "Puhastuse" juures üldse. Ja nagu Kaarel Tarand "Sirbis" kirjutas: "See ei ole relv meie lõpmatus võitluses „suure valega”, tükk head lugemist ja kriitiline välispilk aga küll." Tükk head vaatamist oli ka film.
"Seenelkäik" oli aga hoopis midagi muud. Tükk head vaatamist. Hoopis teises žanris.
“Seenelkäigu” lugu on lihtne. Riigikogulane Aadu Kägu, kelle Peruu-reisi kuluhüvitistesse kandmisest ajakirjandusel hais ninas, ja tema abikaasa Viivi lähevad end seenelkäiguga tuulutama, lubades teelt auto peale võetud rokkar Zäki paari tunni pärast Tallinna toimetada. Aga metsas on vähe seeni ja palju sarnaseid männitüvesid, suund kaob käest ja paanika poeb ligi. Nad on eksinud. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Metsas pole linnaelumaskide ega sisseharjunud petujuttudega midagi peale hakata: kõik valeväited ja eneseupitused kummutab mets varem või hiljem. Võid kinnitada endale ja kaaslasele, et tead, kus on auto, ning mängida, et olukord on kontrolli all, aga seda tragikoomilisemaks inimene ja asjade seis muutuvad. Ja päevast saab öö. (Loe: http://www.virumaateataja.ee/990920/kagude-surmasolmed-seenemetsas/)
Meie jaoks oli "Seenelkäik" oivaline meelelahutus. Komöödia elust enesest. Ja film oleks mulle veelgi rohkem meeldinud kui vandenõuteooriate käes vaevlev Kohalik Tropp oleks Aadu Kägu "mehistumise" kuidagi unstu keeranud. Nii et see oleks "Õhtulehe" esikaanele jõudnud.
Kohviku külastustest väärib seekord ära mainimist Kohvik Klaus, mida me otsustasime külastada tänu Pullimunadele (http://www.pullimunad.com/2012/10/pullimunad-seiklesid-tallinnas.html). Muidu poleks rumalad maainimesed sellisest kohast midagi teadnudki.
Hästi vahva sisekujunduse ja atmosfääriga koht. Vaikne ja mõnus. Mis on iseenesest kummaline, sest koht oli rahvast paksult täis. Nii nagu Pullimunad kogesime meiegi, et kui meie aru ei saanud, kuidas toidu tellimine käib, saime leti äärde minnes tibake pahandada, et kärsitud olime. Toit erilist maitseelamust muidugi ei pakkunud, näiteks liiga hall risotto pani kulmu kergitama ja sai karjus või järele. Aga samas oli selles kohas olemas mingi salapärane "miski", nii et maainimesed ei saa välistada, et nad oma sammud sinna siiski uuesti seavad.
Ja lõppude lõpuks Lennusadama meremuuseum. Merendus mind isiklikult väga ei huvita ja meremuuseum ei tundu ka olevat minu teetassike, nii et suurt midagi ma sellest muuseumi külastusest ei oodanud, lihtsalt mõtlesin, et peab ju ka ära käima, et saaks kaasa rääkida...Aga ma jäin väga rahule, ja olin isegi imponeeritud. Kui mitte näitusest, siis ehitisest endast kindlasti. Eriti võttes arvesse selle ajalugu ja millises seisus oli kogu kompleks 1990-aastate alguses. Kaks tundi muuseumis möödus nii kiiresti, et enne kui arugi saime, pidime juba minema jooksma, et kinno jõuda. Ei ole vist vaja öelda, et pool jäi ikka nägemata ja uurimata. Sealhulgas ka "Lembitu", sest me lihtsalt ei viitsinud järjekorras seista.
Nüüd on maainimestel järgmisena päevakorras teletorn, veel mõned uued Eesti filmid, mida viimasel ajal tuleb nagu seeni pärast vihma, ja siis kuri plaan kogu suguvõsa Kumusse vedada.
Hakkame siis pihta "Puhastusest". Kui veel on keegi, kes mingil põhjusel ei tea, mis filmiga tegu on, siis: " tegu on Sofi Oksaneni rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud menuromaani kinoekraniseeringuga. “Puhastus” on Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Maineka Finlandia kirjanduspreemia pälvinud raamat kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, sü˛eeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel."
Raamatut olin ma lugenud ja nagu ikka ei kipu ma erilise vaimustusega romaanide põhjal tehtud filme vaatama. Kõige suuremaks pettumuseks viimasel ajal oli näiteks Söö.Palveta.Armasta". Et aga "Puhastus" nii palju kriitikat sai, tekkis mul siiski vastupandamatu soov seda näha. Ma ei saa öelda, et Sofi Oksaneni raamatud minu lemmikute hulka kuuluvad, kuid pean siiski tunnistama, et käest pole ma raamatuid suutnud panna enne kui need on läbi loetud. Kaasahaaravad on teosed igal juhul olnud.
"Puhastuse" filmi läksin ma vaatama kerge eelarvamusega ja suurt midagi ei oodanud. Kui, siis ootasin ma vaid "ekstreemselt palju vägivalda". Minu üllatuseks ei olnudki filmis nii palju vägistamist ja verd nagu olin oodanud, samas Janek, kes raamatut lugenud ei olnud, leidis, et film oli ikka piisavalt võigas. Ja kuigi ma ei saa öelda, et tegu oli maailma kõige parema, Oscari-väärilise, filmiga, pean ma ütlema, et mulle film meeldis. Jah, oli asju, mis mind häirisid. Aga see ei ole filmi süü. See on mind häirinud nii "Stalini lehmade" kui "Puhastuse" juures üldse. Ja nagu Kaarel Tarand "Sirbis" kirjutas: "See ei ole relv meie lõpmatus võitluses „suure valega”, tükk head lugemist ja kriitiline välispilk aga küll." Tükk head vaatamist oli ka film.
"Seenelkäik" oli aga hoopis midagi muud. Tükk head vaatamist. Hoopis teises žanris.
“Seenelkäigu” lugu on lihtne. Riigikogulane Aadu Kägu, kelle Peruu-reisi kuluhüvitistesse kandmisest ajakirjandusel hais ninas, ja tema abikaasa Viivi lähevad end seenelkäiguga tuulutama, lubades teelt auto peale võetud rokkar Zäki paari tunni pärast Tallinna toimetada. Aga metsas on vähe seeni ja palju sarnaseid männitüvesid, suund kaob käest ja paanika poeb ligi. Nad on eksinud. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Metsas pole linnaelumaskide ega sisseharjunud petujuttudega midagi peale hakata: kõik valeväited ja eneseupitused kummutab mets varem või hiljem. Võid kinnitada endale ja kaaslasele, et tead, kus on auto, ning mängida, et olukord on kontrolli all, aga seda tragikoomilisemaks inimene ja asjade seis muutuvad. Ja päevast saab öö. (Loe: http://www.virumaateataja.ee/990920/kagude-surmasolmed-seenemetsas/)
Meie jaoks oli "Seenelkäik" oivaline meelelahutus. Komöödia elust enesest. Ja film oleks mulle veelgi rohkem meeldinud kui vandenõuteooriate käes vaevlev Kohalik Tropp oleks Aadu Kägu "mehistumise" kuidagi unstu keeranud. Nii et see oleks "Õhtulehe" esikaanele jõudnud.
Kohviku külastustest väärib seekord ära mainimist Kohvik Klaus, mida me otsustasime külastada tänu Pullimunadele (http://www.pullimunad.com/2012/10/pullimunad-seiklesid-tallinnas.html). Muidu poleks rumalad maainimesed sellisest kohast midagi teadnudki.
Hästi vahva sisekujunduse ja atmosfääriga koht. Vaikne ja mõnus. Mis on iseenesest kummaline, sest koht oli rahvast paksult täis. Nii nagu Pullimunad kogesime meiegi, et kui meie aru ei saanud, kuidas toidu tellimine käib, saime leti äärde minnes tibake pahandada, et kärsitud olime. Toit erilist maitseelamust muidugi ei pakkunud, näiteks liiga hall risotto pani kulmu kergitama ja sai karjus või järele. Aga samas oli selles kohas olemas mingi salapärane "miski", nii et maainimesed ei saa välistada, et nad oma sammud sinna siiski uuesti seavad.
Ja lõppude lõpuks Lennusadama meremuuseum. Merendus mind isiklikult väga ei huvita ja meremuuseum ei tundu ka olevat minu teetassike, nii et suurt midagi ma sellest muuseumi külastusest ei oodanud, lihtsalt mõtlesin, et peab ju ka ära käima, et saaks kaasa rääkida...Aga ma jäin väga rahule, ja olin isegi imponeeritud. Kui mitte näitusest, siis ehitisest endast kindlasti. Eriti võttes arvesse selle ajalugu ja millises seisus oli kogu kompleks 1990-aastate alguses. Kaks tundi muuseumis möödus nii kiiresti, et enne kui arugi saime, pidime juba minema jooksma, et kinno jõuda. Ei ole vist vaja öelda, et pool jäi ikka nägemata ja uurimata. Sealhulgas ka "Lembitu", sest me lihtsalt ei viitsinud järjekorras seista.
Nüüd on maainimestel järgmisena päevakorras teletorn, veel mõned uued Eesti filmid, mida viimasel ajal tuleb nagu seeni pärast vihma, ja siis kuri plaan kogu suguvõsa Kumusse vedada.
Maainimesed ei mäletanudki enam, et elu väljaspool metsa võib ka vahva olla!
Sunday, October 7, 2012
Kust leida meest?
See on väga lihtne. Kui ma oleks vallaline, siis ilmselt ei peaks ma üldse muretsema. Täna näiteks pakkus potensiaalne mehekandidaat mulle oma telefoninumbrit Selveri kassasabas. Koputas õlale, vaatas otsa ja palus oma number meelde jätta. Et ta saaks mulle siis ise helistada!
Nojah, natuke viltu see pick up tal ju läks, aga ikkagi punktid proovimise eest;)
Ja mis sellest, et ta end nii plätuks joonud oli, et alkoholiaurudest, mis teda ümbritsesid, oleks vabalt ise purju jääda võinud. Purjus keeduvorsti ja õlut ostev ehitaja - doesn't it sound like a dream? Kui ma poleks Janekiga abielus, oleksin ma sellisest võimalusest sekunditki kõhklemata kinni haaranud.*
Muidugi üks asi jääb mind siiski nende pick up'ide puhul piinama. Mind on nimetatud maailma kõige ilusamaks naiseks, mind on endale naiseks palutud ja lubatud mulle osta kõik, mida ma tahan, mulle on pakutud oma numbreid, rääkimata sellest palju kordi on minu numbrit küsitud. Seda kõike purjus meeste poolt. Tsiteerides elavaid klassikuid, ütlen ma "kammooon raisk!" Kas ma olen mingi bomši magnet? Paistab see kuidagi välja nagu ei suudaks ma retardiks joonud meestele vastu panna?
(Tänasele "kosilasele" tuleb muidugi andeks anda, ise ma teda provotseerisin, tõstes piima ja liha kõrval kassalindile ka õllepurgid. Mis olid mõeldud Janekile. Ausalt. Mitte endale poe nurga taga manustamiseks. Aga võib-olla ta selle pärast mind välja valiski. Et vot on tore naine, ostab mehele õlut ja puha:)
Igatahes. Loo kokkuvõte. Joodikud kipuvad minus nägema Miss Universumi ja Täisliku Naise ristsugutist. Übernaist! Ja kui te olete veel vallaline, aga ei ole liiga valiv, siis Unistuste Mehe võib leida Selveri kassasabast.
* Igaks juhuks mainin ära, et lugemiseks on soovitav käivitada oma sarkasmi-mõõdik
Nojah, natuke viltu see pick up tal ju läks, aga ikkagi punktid proovimise eest;)
Ja mis sellest, et ta end nii plätuks joonud oli, et alkoholiaurudest, mis teda ümbritsesid, oleks vabalt ise purju jääda võinud. Purjus keeduvorsti ja õlut ostev ehitaja - doesn't it sound like a dream? Kui ma poleks Janekiga abielus, oleksin ma sellisest võimalusest sekunditki kõhklemata kinni haaranud.*
Muidugi üks asi jääb mind siiski nende pick up'ide puhul piinama. Mind on nimetatud maailma kõige ilusamaks naiseks, mind on endale naiseks palutud ja lubatud mulle osta kõik, mida ma tahan, mulle on pakutud oma numbreid, rääkimata sellest palju kordi on minu numbrit küsitud. Seda kõike purjus meeste poolt. Tsiteerides elavaid klassikuid, ütlen ma "kammooon raisk!" Kas ma olen mingi bomši magnet? Paistab see kuidagi välja nagu ei suudaks ma retardiks joonud meestele vastu panna?
(Tänasele "kosilasele" tuleb muidugi andeks anda, ise ma teda provotseerisin, tõstes piima ja liha kõrval kassalindile ka õllepurgid. Mis olid mõeldud Janekile. Ausalt. Mitte endale poe nurga taga manustamiseks. Aga võib-olla ta selle pärast mind välja valiski. Et vot on tore naine, ostab mehele õlut ja puha:)
Igatahes. Loo kokkuvõte. Joodikud kipuvad minus nägema Miss Universumi ja Täisliku Naise ristsugutist. Übernaist! Ja kui te olete veel vallaline, aga ei ole liiga valiv, siis Unistuste Mehe võib leida Selveri kassasabast.
* Igaks juhuks mainin ära, et lugemiseks on soovitav käivitada oma sarkasmi-mõõdik
Friday, October 5, 2012
Thinking outside the box
Lõunasöögiks ja igapäevaste toiduainete ostmiseks on ju täitsa mõistlik näiteks Riiasse sõita. After all, neil on ju samad asjad olemas...lihtsalt kõik kõlab natuke naljakamalt. Aga tegelikult kui Norra on kõige soodsam sõita läbi Müncheni, siis täpselt sama loogiline on Norra minev kaup Lätti toimetada:)
Tuesday, October 2, 2012
Joome parem veini...
Mina ei tea, mis on juhtunud. Mul ei ole enam sõnu. Seda kõige otsesemas mõttes. Mul ei ole millestki kirjutada. Või noh, ütleme siis ausalt, et öelda oleks mul küll. Ja küsida.
Näiteks, et kes on Täpp, kellest viimasel ajal aina rohkem kuulda on? Miks peaks meid huvitama, et ta on tonni või hektari jagu kaalu kaotanud? Miks otsustas ta Kanal Kahe sünnipäevapeol oma uut "saledat keha" eksponeerida eriliselt (liiga?) liibuvas kleidis? Ja kes ta ikkagi on? Miks on ta just Täpp? Mitte midagi muud? Tädi Rutt? Kessu? Aatomik? Džuudopoiss? Ja miks on ta "kuulus"?
Kui mina paneksin endale homsest nimeks Majasokk, kas siis kirjutaksid ka juba ülehomme kõik lehed sellest, et ma olen 2,7kg juurde võtnud ja uuriksid, mida ma unes näen?
Öelda oleks mul ka seda, et aeg-ajalt on mul kahju, et ma ei ole enam Mutrike Suures Ja Tähtsas Ettevõttes ning ei puutu kokku erinevate Tatraveskite ja Kuningatega. Siis oleks mul kogu aeg midagi kirjutada, sest elu Suures Ja Tähtsas Ettevõttes annaks selleks lihtsalt igal päeval, tunnil, minutil põhjust. Kasvõi nüüd, piisavas kauguses, sattusin ma kuulma, kuidas Suur Ja Tähtis Ettevõtte kiitis, kuidas nemad usuvad avatusse, inimeste erinevusse ja pole nende õigus ega asi inimesi halvustada ja neile öelda, kuidas on õige. Yeah right! kirjutaks ma. Aga elu väljaspool Tatraveskite Kuningriiki ei paku enam sellist ainest. Aeg-ajalt ma isegi kipun mõtlema, et kas see kõik oli päriselt või unes. Tundub liiga sürreaalne, et selline Kuningriik võiks eksisteerida ka mujal kui vaid mõnes anonüümses Mutrikese blogis.
Bitchida oleks mul ka Rõõmu Kaubamaja üle, kus vorsti-ja kalaleti teenindaja mind lihtsalt ignoreeris ja eelistas teenindamise asemel hoopiski tuimalt vorsti viilutada. Mulle meenusid kohe Chalice'i laulusõnad, kus järjekorranumbri võtmine tundus idiootne, sest "no m...i mida, seal ainus kunde olingi mina" vms. Mul tekkis ka selline tunne. Ainult selle erinevusega, et Rõõmu Kaubamajas ei olejärjekorranumbrimasinat.
Ma võiksin jäädagi kirjutama Norra bürokraatiast, mis aeg-ajalt võtab täiesti uskumatuid pöördeid ja bürokraatia ei tundu lõppevat. Saad ühe ukse kinni ja viimased taotlused teele, veidike hinge tõmmata, kui uusi allkirjastamist, tõlkimist, tembeldamist vajavaidd taotlusi, volitusi sajab aknast lademetes sisse. Nii et ma mattun paberikuhjade, koodide, kasutajanimede jms alla.
Ma võiksin isegi võtta sõna titemammade, keskpäraste inimeste, depressiivsete Eesti väikelinnade teemal ja arutleda, et kas koduperenaine väikelinnas või sekretär ehitusettevõttes ongi see saavutus, mida keskkooli lõpuaktusel õpetajad oivikutele ennustasid. Kas "keskpärased inimesed" on õnnelikud oma valikute üle? Kes on "keskpärane"? Kas mina olen "keskpärane"? Või olen ma "keegi"? "Mitte keegi"? Ja miks osa "keegisid", kes ka täiskasvanuna pole emme-issi rahakoti raudadest lahti lasknud, võtavad õiguse teisi kritiseerida? Teisi, kes neist on oma töö ja tegemistega palju rohkem saavutanud? Miks me hindame neid "keegisid" rohkem? Sest neil on maja, uus kaater, ideaalne kamin, ainulaadne kunstnikerdustega esmaabikapp ja parim kodukinosüsteem? Ja mis iPhone 5? Nende jaoks töötatakse välja juba iPhone 7!
Näete siis ise. Kui ma tahaksin, siis võiksin ma kriunuda ja bitchida ja arvamust avaldada ja küsida ja ilkuda ja ironiseerida ja salvata ja... aga kõige kummalisem on, et ma ei viitsi. I don't give a sh...t! Seriously. See hirmutab mind. Mul on alati midagi öelda olnud.
Kas see läheb üle? Või peaksin pöörduma arsti poole? Millel streigi tõttu poleks vist mõtet. Ilmselt saaksin aja vastuvõtule 2014 sügiseks. Niisiis ei jää mul muud üle kui end veinijoomisega ravida.
Näiteks, et kes on Täpp, kellest viimasel ajal aina rohkem kuulda on? Miks peaks meid huvitama, et ta on tonni või hektari jagu kaalu kaotanud? Miks otsustas ta Kanal Kahe sünnipäevapeol oma uut "saledat keha" eksponeerida eriliselt (liiga?) liibuvas kleidis? Ja kes ta ikkagi on? Miks on ta just Täpp? Mitte midagi muud? Tädi Rutt? Kessu? Aatomik? Džuudopoiss? Ja miks on ta "kuulus"?
Kui mina paneksin endale homsest nimeks Majasokk, kas siis kirjutaksid ka juba ülehomme kõik lehed sellest, et ma olen 2,7kg juurde võtnud ja uuriksid, mida ma unes näen?
Öelda oleks mul ka seda, et aeg-ajalt on mul kahju, et ma ei ole enam Mutrike Suures Ja Tähtsas Ettevõttes ning ei puutu kokku erinevate Tatraveskite ja Kuningatega. Siis oleks mul kogu aeg midagi kirjutada, sest elu Suures Ja Tähtsas Ettevõttes annaks selleks lihtsalt igal päeval, tunnil, minutil põhjust. Kasvõi nüüd, piisavas kauguses, sattusin ma kuulma, kuidas Suur Ja Tähtis Ettevõtte kiitis, kuidas nemad usuvad avatusse, inimeste erinevusse ja pole nende õigus ega asi inimesi halvustada ja neile öelda, kuidas on õige. Yeah right! kirjutaks ma. Aga elu väljaspool Tatraveskite Kuningriiki ei paku enam sellist ainest. Aeg-ajalt ma isegi kipun mõtlema, et kas see kõik oli päriselt või unes. Tundub liiga sürreaalne, et selline Kuningriik võiks eksisteerida ka mujal kui vaid mõnes anonüümses Mutrikese blogis.
Bitchida oleks mul ka Rõõmu Kaubamaja üle, kus vorsti-ja kalaleti teenindaja mind lihtsalt ignoreeris ja eelistas teenindamise asemel hoopiski tuimalt vorsti viilutada. Mulle meenusid kohe Chalice'i laulusõnad, kus järjekorranumbri võtmine tundus idiootne, sest "no m...i mida, seal ainus kunde olingi mina" vms. Mul tekkis ka selline tunne. Ainult selle erinevusega, et Rõõmu Kaubamajas ei olejärjekorranumbrimasinat.
Ma võiksin jäädagi kirjutama Norra bürokraatiast, mis aeg-ajalt võtab täiesti uskumatuid pöördeid ja bürokraatia ei tundu lõppevat. Saad ühe ukse kinni ja viimased taotlused teele, veidike hinge tõmmata, kui uusi allkirjastamist, tõlkimist, tembeldamist vajavaidd taotlusi, volitusi sajab aknast lademetes sisse. Nii et ma mattun paberikuhjade, koodide, kasutajanimede jms alla.
Ma võiksin isegi võtta sõna titemammade, keskpäraste inimeste, depressiivsete Eesti väikelinnade teemal ja arutleda, et kas koduperenaine väikelinnas või sekretär ehitusettevõttes ongi see saavutus, mida keskkooli lõpuaktusel õpetajad oivikutele ennustasid. Kas "keskpärased inimesed" on õnnelikud oma valikute üle? Kes on "keskpärane"? Kas mina olen "keskpärane"? Või olen ma "keegi"? "Mitte keegi"? Ja miks osa "keegisid", kes ka täiskasvanuna pole emme-issi rahakoti raudadest lahti lasknud, võtavad õiguse teisi kritiseerida? Teisi, kes neist on oma töö ja tegemistega palju rohkem saavutanud? Miks me hindame neid "keegisid" rohkem? Sest neil on maja, uus kaater, ideaalne kamin, ainulaadne kunstnikerdustega esmaabikapp ja parim kodukinosüsteem? Ja mis iPhone 5? Nende jaoks töötatakse välja juba iPhone 7!
Näete siis ise. Kui ma tahaksin, siis võiksin ma kriunuda ja bitchida ja arvamust avaldada ja küsida ja ilkuda ja ironiseerida ja salvata ja... aga kõige kummalisem on, et ma ei viitsi. I don't give a sh...t! Seriously. See hirmutab mind. Mul on alati midagi öelda olnud.
Kas see läheb üle? Või peaksin pöörduma arsti poole? Millel streigi tõttu poleks vist mõtet. Ilmselt saaksin aja vastuvõtule 2014 sügiseks. Niisiis ei jää mul muud üle kui end veinijoomisega ravida.
Subscribe to:
Posts (Atom)