Saturday, February 28, 2015

Ingen kaninformede brødskiver til Britt Ida


Jeg må innrømme at  etter at jeg ble mor satt jeg større krav til meg selv, krav om det som ma rekkes i lopet av et døgn. Da Britt Ida ble født ble jeg stresset at jeg ikke klarte å vaske golvet hver dag, at huset sa litt rotete ut, jeg ble stresset over at rare ting som for eksempel brystpumpe lå på kjøkkenbenken. Jeg stresset mye. Jeg klarte ikke å skjønne at alt dette er helt normalt. 

Jeg så bilder av supermødre som klarte å lage hjerteformede gulrot-snacks til sin 6måneder gammel baby, jeg så bilder på Instagram, Facebook og Pinterest, den fordømte Pinterest som gjør at 90% av mødre føler seg mislykket fordi de ikke er dyktige på diy-prosjekter, og jeg ble så irritert. Irritert over at ikke jeg klarte alt dette - hjerteformede snacks , barnemat fra økologiske grønnsaker, tre retters middag til mannen. I tillegg skulle jeg og barnet se bra ut 24/7. Jeg prøvde. Jeg prøvde å være en bra mor etter standarder fra Pinterest og Instagram. Jeg klarte ikke.

Og plutselig forstod jeg at jeg ikke er perfekt. Jeg vil aldri være perfekt. Og jeg forstod at det er greit. Det er greit og være "bra nok", det er greit å ta snarveier, det er greit å spise frossen pizza, det er greit a ha støv på soverommet, det er greit.  
Ingen forventer at vi skal være perfekte. Det er bare vi selv, vi som prøver å være supermødre, som setter oss selv større og større krav. 

"Alle døgnets våkne timer skal fylles med høykvalitetssysler. Kvinner forventes å knuse glasstak i arbeidslivet, heie frem medsøstre, levere bunnlinjen, gjøre kometkarrierer. Og samtidig oppdra høytpresterende barn, bruke tøybleier og fullamme, lage den fordømte tomatsuppen, bli en «yummy mommy» seks uker etter fødsel, ikke bare lese en bok, men være med i en boksirkel – og diskutere boken på Twitter, ikke bare trene seg tynn, men trene seg sterk."

Ja, jeg ser nå at Britt Ida har lært meg multitasking. Jeg klarer å lage middag sammen med henne, men det betyr ikke at jeg MÅ lage tre retters middag hver dag; ja, jeg klarer å vaske golvet og støvsuge sammen med henne, men det betyr ikke at jeg MÅ gjøre det hver dag. Jeg har forstatt at det er greit at leketøyene hennes er overalt, at jeg ikke finner tannbørste mitt fra baderommet, men bak sofaen og jeg har forstatt hva det betyr å ha barnet i huset. Jeg kan ikke ha blomster på bordet eller levende lys, jeg kan ikke nyte varm te eller et glass med rødvin før hun sover, jeg er blitt 10 år eldre på 1,4 år, men hvet dere hva? Alt dette er også greit. 

Og de som klarer å presentere seg som supermødre - de har babysitter, de bor sammen med (svige)mor som passer på barnet mens moren rekker alt annet -  å  jobbe, blogge, feste, vaske, bake til og med hjemmelaget Napoleonskake.

Etter at jeg forstod dette, stresser jeg mindre. Jeg setter ikke absurde krav til meg selv. Jeg vil ikke våre best. Jeg må ikke være perfekt. Jeg må være god nok;) Og jeg tror Britt Ida setter pris pa det når hun blir eldre. Så jeg tror det blir ingen kaninformede brødskiver her i huset. Og jeg tror hun blir ikke mindre lykkelig av dette. 

Eller?  i hvert fall ikke før hun begynner på barneskole;) 



Forskjell mellom to bilder? Facebook og virkeligheten;) 



Det eneste et barn på 1 ar 4 maneder trenger er oppmerksomhet og kjærlighet. Det eneste hun egentlig bryr seg om. Merkeklær og alt annet "jåleri" er for meg selv. (Jeg er litt forfengelig, det skyler jeg ikke;) 


Til slutt vil jeg bare vise hva mor har funnet fra loppiser i Stockholm. Sengeteppen er fantastisk ikke sant?
PS: Ingen ser fra bildet HVOR støvete huset EGENTLIG er, så gjennom Instagram og Facebook ser livet vårt ganske perfekt ut. Ikke bare godt nok;)






Friday, February 27, 2015

Aidake välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell. Ja parim isa. Mitte ainult Lõuna-Eestis.


Ma olen Hotelliveebi blogis algatanud väikese paremusjärjestiku välja selgitamise. Kõige pealt paneks pingeritta Lõuna-Eesti hotellid. Aidake mind, 20-eurone kinkekaart läheb ka loosi kõigi vastajate vahel ja seda pole sugugi vähe kui Hotellveebi pakettide seas ringi vaatate.
Näiteks Hotellis Pesa saaksite peretoas veeta kaks ööd lausa 48 euro eest (muidu 68 eur, mis pole ka just liiga palju).

Lisaks on Emmedeklubis käimas üks vahva projekt, kus auhinnad iga kuu parimale isale paneb välja Diip resto. Minge vaadake järgi: Parim isa


Siis kui me Marekiga tülitsesime



Mitte et ma selle üle uhkust tunneks, aga ma ei ole üldse lihtne naine. Otseloomulikult ei ole mina selles süüdi, selles saab süüdistada VAID minu vanemaid, kellelt ma olen pärinud jonnakuse ja kanguse. Ühelt poolt ei ole need sugugi halvad omadused, sest kui ma midagi pähe võtan (kasvõi nEST), siis ma teen selle ära. 
Abielus ei ole need iseloomujooned aga sugugi head. Ma kipun teinekord liiga lihtsalt ärrituma ja häält tõstma, saan siis küll aru, et nii ei oleks pidanud, aga siis on juba lumepall veerema pandud. Nii me siis aegajalt ikka Marekiga kraakleme. Tühiste asjade pärast. Töö pärast. On erinevaid asju, mis pingeid tekitavad ja tülid on lihtsad tulema. Magamatus ei aita kaasa. 

Ühesõnaga. Me läksime tülli. Lapse ees ei saa aga "kakelda" ja nii otsustasin ma autosse istuda ning natuke ringi sõita, et rahuneda. Lahkusin dramaatiliselt (kuid feilisin draama tegemisel, sest poolel teel pidin ma tagasi tulema, kuna olin rahakoti maha unustanud, kuid ilma ka ei saanud, autot oli vaja tankida).
Ma olin umbes tund aega ringi sõitnud ja mõtlesin, et kaua veel või mida teha, kui Marek sõnumi saatis: "Hakkab nüüd koju tulema. Me ei taha ju teist last saada;)" 
Esimese hooga ei saanud ma aru, kuid siis ma mõistsin. Hakkasin kõva häälega naerma ja mõtlesin, et kuidas ma ometi saan sellise mehe peale pahane olla. Nii ma koju tagasi sõitsingi. 

"Anna emmele musi!"ütles Marek Idale. Ida oli nagu väike Milka-lehm, kes reklaamis inimesi üksteisele lähemale müksab. Ta võttis Marekil käest ja tiris ta minu juurde, müksas siis mind Marekile lähemale. Vahest pole vaja muud kui väikest müksu;)
Me lahendasime Marekiga oma erimeelsused rahulikult rääkides. Teinekord on mõistlik korraks minema tormata ja järele mõelda. Ma pidin tunnistama, et olin KA süüdi.

Kas kogu maailm peab meie tülidest ja muust teadma, küsite te. Võibolla mitte. Aga kuna ma juba avalikku veebipäevikut pean ja oma elu niikuinii teistele kommenteerimiseks olen vabatahtlikult laiali laotanud, siis on loogiline, et kirjutan suhteliselt kõigest, mis parasjagu hingel. 
Ja tegelikult kui aus olla, siis ma arvan, et veidike tülitsemist on okei, muidugi oleks hea öelda, et "ei, meie ei tülitse kunagi", aga kui see tõsi pole, siis milleks varjata, teeselda, et kõik on alati 100% lilleline. Ei ole, on ka raskeid hetki, need tuleb lahendada. 
Meil muide ongi paar reeglit. Üks neist see, et me ei lähe kunagi tülis magama, kõik tülid peavad saama enne lahendatud. Nii on hommikul hea ärgata. Midagi ei kripelda hinges, midagi ei ole jäänud rääkimata, midagi ei plahvata kunagi hiljem. 


Ps: lihtsalt vanuselise statistika mõttes, kas see illustratsioon paneb teid muigama? Tulevad "vanad ajad" meelde?

Thursday, February 26, 2015

Norra projekti reklaamvideo ja minu kole Didriksoni "emme-jope" täies hiilguses


Muude asjade kõrvalt olen ma ikka vaikselt nokitsenud ka Norra kallal, ma olen Norra saatnud oma projekti kokkuvõtted, poe kontseptsiooni ja eelarved, ma olen kokku leppinud kohtumised, et sobivad üüripinnad üle vaadata, ma olen Hooandja jaoks projekti valmis kirjutanud. Kõige raskem tundus olevat tutvustava video valmistamine, kuid sellest ei olnud pääsu. Nüüd on see siis lõpuks valmis ja mul on nii hea meel, et see nii vahva tuli. Vestmint ja Efka, sügav kummardus abi eest!
17.märts läheme me Britt Idaga Rootsi ja sealt edasi koos emmega Norra. Emme lihtsalt leidis, et tema tahaks ka tüdrukute tripist osa saada ja no kuidas sa ikka emale seda rõõmu keelad;) Ma olen ise nii elevil ja lootust täis. Ma hoian pöidlad pihus, et kõik läheks just nii nagu peab. Mu sisetunne ütleb, et üsna pea tegutseme me Lillehammeris. Või Oslos. Või mõlemas;)

PS: Mu kole "emme-jope" on ka kenasti filmis. Hunterid jäid kahjuks välja, aga kas Guess ajab asja ära;)

                    

Jeg er så spent!

Na er det like rundt hjørnet at jeg og Britt Ida tar kofferten som er full av gode estiske ting (fra barneklar til møbler) og drar til Norge. Jeg har jo fortalt at plutselig fikk jeg en ide, som jeg selvfølgelig synes er kjempebra, om å åpne en liten butikk i Norge. Det var egentlig mer som en drøm, wishful thinking liksom, men steg på steg kom det nærmere til å bli virksomhet.

Jeg er så spent!

I kofferten har jeg (hittil) pakket:

Barneklar:  fra Happy Bows, Mimi Disain, Bluebird Kidswear, N.O.R.A Knitting, Villapai, Dadamora, Nannipung og Nimega tekid
Kvinneklær og tilbehør fra: Shoeshi, Donna Nordica, Woolish, Dollabel, Katariina Ehted
Møbler og tekstiler: By Epp Mardi, Talken Design, Black Gizmo

Er det ike gøy?

PS: Kjenner du noen som kan hjelpe meg med et bra sted til en popup butikk i Oslo, gi meg beskjed. Det kan også være Trondheim, men helst Oslo.






Vabariigi aastapäev ja pommiplahvatused keset ööd


Mulle meeldivad pidupäevad nagu vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev, laulupidu. Sellised päevad, kus tunnedki, et tegelikult ongi eestlane olla uhke ja hää, mis sellest, et mujal tundub muru rohelisem ja siin leiab ikka ja alati põhjuse vingumiseks. Olgu see siis lapsetoetus, maksusüsteem, teed, inimesed... Aga nendel päevadel on selline eriliselt uhke ja hää tunne rinnus. 
Mul on tegelikult lausa kurb lugeda, et väga paljud nooremad inimesed ütlevad uhkusega, et "ää mina vää? kuidagi ei tähista seda päeva, peaks väää, no vaba päev on lihtsalt, jeei, leboooo" Või midagi sarnast. See on kurb. Hümni sõnadest ei tea nad ilmselt midagi. 
Aga see selleks, ma ei tahtnud vinguda. 

Meie alustasime hommikut varakult. Nagu ikka. Ja no kui pidupäev, siis kuidas seda ikka teisiti alustada kui vana hea klassikalise küpsisetordiga, mille me eelmisel õhtul valmis mökerdasime. "Mehed ei nuta" ei ole moe pärast peale pandud. Mul on selline loll komme, et kui telekast midagi ei tule, aga vaikuses ka ei taha istuda, siis ma panen taustaks mängima mõne sellise filmi. Teine variant on multikad. Kuna me aga uusi multikaid pole juurde ostnud ja Horton, Wall-E ja Jääeg said just vaadatud, siis olen ma ringiga jõudnud Eesti filmiklassika juurde. 


Päev jätkus pidupäeva brunchiga Diibis. Õudsalt vahva oli. Ma küll korraks tekitasin sellise olukorra, kus tundus, et rikkusin seitsme inimese peo ära, sest olin suutnud kirja panna vähem inimesi kui tulema pidi ning kuna maja oli täis, siis polnud ka väga vabu kohti. Õnneks lähenesime me loominguliselt ja kõik sai siiski kenasti lahendatud. Mul on hea meel, et inimesed nii mõistvad olid ja ootasid, kuni me nendele lisalaua tekitasime. Lõpp hea kõik hea. 
Mul on ka nii hea meel selle üle, et meie brunchid nii menukad on ja inimesed ikka ja uuesti pühapäeva meie juures veedavad. Nad toovad meie juurde oma vaba aja - see on kõige hinnalisem asi, mis nad meile tuua saavad. 

Edasi pidime me kõik kolmekesi tööasjus Tartusse sõitma, aga Marek arvas viimasel hetkel, et tema jääb siiski koju, et saab rohkem tehtud, kui meid siin "jalus pole". 
Ma nõustusin temaga ja nii me Britt Idaga kahekesi Tartu poole liikuma hakkasimegi. Kuna ma olen Tartust pärit, siis arusaadavatel põhjustel ei ole ma just väga tihti Tartus hotellis ööbinud, kui ma ei eksi, siis oma elu jooksul vaid kaks korda. Ühe korra Pallase ja teine kord Londoni hotellis. Londoni hotell avaldas mulle tookord juba muljet ja nii tunduski kõige loogilisem valida ka seekord ööbimiseks just see sama hotell.
Ma natuke kartsin Idaga hotellis olemist, sest ma ei kujutanud ette, MIDA me seal väikses toas kahekesi teeme, nii et mina saaksin kasvõi poole silmaga "Mandariine" vaadata ja Ida ei sureks igavusse. 
Nagu allolevalt pildilt näha, siis väikese toa pärast ei pidanud me muretsema. Kui ma õigesti vaatasin, siis meie hotellituba oli lausa 67m2 suur. Ja nii oligi Idal ilmselgelt rohkem kui piisavalt ruumi ringi joosta ja mina sain filmigi vaadatud. 
Ma pean tunnistama, et mul on natuke piinlik, et ma "Mandariine" varem polnud näinud, aga vau! vot see oli filmielamus. Ma ei tea, kas Ida sai ka aru, et tegu on väga hea filmiga, igatahes lasi ta mul selle suhteliselt rahulikult ära vaadata. Ma olin lummatud. Ma olen siiamaani lummatud. IMELINE film. Inimesed räägivad, et "50 halli varjundit" on sügava point'iga film, et vaid loll näeb seal erootikat ning mitte psühholoogilist draamat. "Mandariinid" on sügava SISUGA film. 

Kui tulla tagasi meie hotellitoa juurde, siis mulle nii tohutult meeldis, et toas olid ümarate äärtega mööbliesemed ja MADAL diivanilaud. Kui teil on umbes Ida-vanune laps, siis te saate aru, miks see mulle erilist rõõmu valmistas. Ta on hetkel sellises vanuses, et peab igale poole turnima, teravad nurgad ja vale kõrgusega lauad on seega hetkel mu kõige suuremad vaenlased. Ma saan aru, et mööbel selles toas ei olnud valitud selle järgi, et see oleks ühele suhteliselt adekvaatsele beebile ohutu, kuid plusspunktid mööbli valiku eest. 
Seda et tuba oli väga stiilipuhas ja maitsekas ei pea ma isegi mainima. Kui ma ei oleks Tartust pärit ja mul oleks rohkem võimalusi hotellis ööbida, siis ilma igasuguse kahtluseta valiks ma uuesti just selle toa. Kohe päris kahju, et ma Tartust olen...

Ida kusjuures vist arvas, et tuba on nii peen, et paljajalu ei sobi olla. Nii oli tema suhteliselt terve õhtu kingakestega ja mulle tundus, et ta vaatas mind põlastavalt, et mina aru ei saanud, et paljajalu ei ole sobilik olla. Kuna mul kingi kaasas ei olnud, siis tõi ta mulle saapad, et ma vähemalt needki jalga paneks, aga andis lõpuks alla, sest vaatas, et mühakas ei saa niikuinii aru.

Kui me Idaga magamistuba vaatama minnes avastasime, et meil on toas saun, pidin ma Marekile Instagrami pildi panema. Hashtagiga (mida ta ei kannata) #kuimaoleksmareksiismaolekskade. Tasus kade olla. Meil ei ole kodus veel sauna ja Marek tunneb just sellest kõige rohkem puudust. Kui me pärast telefoni teel suhtlesime ei suutnud ta end ära kiruda, et oli valinud koju jäämise. "Ma oleks sauna saanud," korrutas ta teisel pool telefoni.

Aga see ei olnud veel kõik. Presidendi vastuvõtu ülekande ajaks toodi meile tuppa õhtusöök. Mulle tundus, et terve Polpo restorani menüü. Sellest oleks söönuks saanud pool Tartut, aga toit oli mõeldud kolmele naisele (me kutsusime tädi Mariani endale appi).


 Kui te pole veel Polpos käinud Maitsev Tartu erimenüüd proovimas, siis tehke seda. Kuu lõpuni on veel aega. Mind pani imestama, et kolmekäiguline õhtusöök maksis 18 eurot, samal ajal kui ühes teises restoranis maksab part 24 eurot. 
Tiba on kahju, et me ei saanud õhtusööki restoranis nautida, sest Polpo on väga mõnus ja hubane restoran, aga Idaga oleks me terve selle restorani ära lagastanud ja seda me ei tahtnud. Toas oli meil võimalus toolid käterättidega katta, et ta neid ära ei mökerdaks. 
Ida on hetkel ka sellises vanuses, kus pill on suht kerge tulema. Noh et kui sa ei luba piima carpaccio peale valada, kartuliputru vahuveiniklaasi panna, jääkuubikuid maha visata, noaga minema joosta või palud tal istuda, jooki ja sööki suhu, mitte igale poole mujale, panna, siis on kindel, et jonn tuleb. Häälekas jonn. 

Aga toas oli ka tore süüa. Oligi selline eriline tunne, et toateenindus ja puha. Teenindus selles hotellis on muide LAITMATU. 

Ma ei saanud väga süveneda presidendi kõnesse ega ka kommenteerida kleite, sest esiteks polnud ma oma õde mitu kuud näinud ja juttu jätkus kauemaks, teiseks pidime me jälgima, et Ida midagi vastu maad puruks ei viskaks. Küll aga kuulasin ma poole kõrvaga kontserti. Marian arvas, et see on NII kohutav muusika, mina leidsin, et suurepärane oli. Sellepeale ei suutnud Marian muidugi uskuda, et kuidas me üldse õed saame olla, kui me NII erinevad oleme. Mina ei arva, et me erinevad oleme, ma arvan, et Marianil on lihtsalt halb muusikamaitse. Seda ma talle ka ütlesin. Me jäime eriarvamusele:) 

Lõpuks läks Ida magama ja mul õnnestus rahus ja vaikuses teleka ees istuda ning õhtut nautida. Ilus õhtu oli. Ei, mis õhtu, ilus päev oli.


Tartu tänavad olid nii vaiksed ja inimtühjad. 


Kuni kella üheni kui ma ärkasin pommiplahvatuse peale. Vähemalt nii mulle tundus. Sest see mürtsatus, mis käis, oli metsik. Ma ei saanud esimese hooga aru, kas sõda on lahti või nägin ma lihtsalt midagi unes (sest hetk tagasi olin ma näinud ka kõige sürreaalsemat unenägu) ja et see plahvatus oli lihtsalt müra, mis kostus koridorist või kusagilt. Kui ma aga kuulsin kedagi karjuvat, et ega keegi viga ei saanud, tormasin ma akna juurde. Et võib olla ongi sõda lahti. Sõda ei olnud lahti, küll aga oli üks BMW tahtnud autoga kokteilibaari sõita. Ju arvas, et drive-in on avatud. Suurest elevusest oli pool tänavat ka sodiks sõitnud. 


Nii mu uni rikutud oligi. Ma istusin aknalaual ja kuulasin pealt, kuidas keegi justkui roppude sõnade leksikoni oleks kõva häälega ette lugenud. Kõik karvased ja sulelised sõnad loeti ette. Ma imestasin, et Ida üles ei ärganud, kuigi ma nägin, et ka tema võpatas kui "plahvatus" käis. 
Ma jäin magama uuesti poole kolme paiku. Ida ärkas kell seitse. Jah, ta magas TERVE öö. Ometi ei saanud magada mina. Klassika!

Voodist ei oleks ma kuidagi tõusta tahtnud. See oli ilma liialdamata kõige mugavam voodi, kus ma eales maganud olen. Ja vist esimene kord kui ma mäletan, et voodist oli MUGAV telekat vaadata pikali asendis, sest padjad olid piisavalt kõrged ja telekas õigel kõrgusel. Idale oli voodi batuudi eest ja nii lasi ta mul pea pool tundi hommikut nautida. Ma ei olnud ammu saanud lihtsalt voodis vedeleda. 
Ida oli hea laps:) 

Hotell Londonist saab rohkem lugeda ka Hotelliveebi blogist

Tuesday, February 24, 2015

Villane. Kodumaine. Armas. Romantiline. Kingiloos.



Homses Pere ja Kodu lastemoeblogis saab lugeda Anary kudumitest: 

"Mul on kohe kade vaadata, millised meistriteosed Anary näpukeste all valmivad ja ma ei suuda mõista selliste ebavõrdust meie suguvõsas, et ühel on nii palju andeid ja teisel (ehk siis minul) pole ühtegi. Lohutan end vaid sellega, et noh ega me nii lähedased polegi. Anary on „kõigest” mu vanaisa õe poja tütar."


Loosi läheb ka üks armas N.O.R.A. komplekt. Võitja valib ise sobiva värvi ja suuruse. Loosis osalemiseks lisa oma lemmikute hulka N.O.R.A. Facebooki leht ja pane oma nimi kirja siia kommentaaridesse. Minu blogi FB lehel võid ka endast jälje jätta NORA postituse alla. Kuidas lihtsam või mugavam on, arvesse lähevad mõlemad:)










Bock, küpsisetort ja Eesti sünnipäev



Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees.  Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev "Kivid ja leib". Ta kallab  kruusi "Bock´i" (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui "hea muusika tuleb".  Ja meenutab:

"Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris "mõistuse juures" olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lolliks läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia."

Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva. Igal pool peetakse täna Eesti sünnipäeva. Igaüks omal moel

Hoiame oma riiki. Hoiame oma inimesi. Hoiame oma vabadust. Ilusat Eesti sünnipäeva kõigile!



Monday, February 23, 2015

Siis kui ma ühe õhtu jooksul nii kõige vanem kui kõige suurem olin


Ma tegelikult juba Facebookis jõudsin jagada seda allpool olevat pilti, mis ilmestab ülihästi minu eelmist reedet, mil ma jõudsin käia kahel peol ja olla esimesel kõige vanem (minuga koos veini joov tütarlaps ei ole tegelikult alaealine nagu pildi järgi võiks arvata) ning teisel kõige suuuuuurem. Aga kerime natuke tagasi ja kordame. Muidu ei ole lõpp kuidagi loogiline.

Ühesõnaga. Kuna ees oli ikka kaks pidu mõtlesin ma peoperenaiste suhtes lugupidav olla ja mitte rääbakas välja näha ning lasin end kenamaks klopsida, nii palju kui see võimalik on, sest töö on tellija materjalist, eks ju. Üllataval kombel jäin ma lõpptulemusega vägagi rahule ja hakkasin linna minema. Tellisin takso. "Kas eramu või kortermaja?" küsis dispetšer. "Kortermaja," vastasin ma, "ainus kortermaja sel tänaval." Kümne minuti pärast kui takso pidi saabuma, kolistasin ma end välja. Ma jõudsin uksest välja sel hetkel kui takso majast mööda sõitis. Peatus kaks maja eemal. Eramu ees. Ma jooksin tänavale. Lehvitasin ja vehkisin kätega nagu Seevaldist põgenenud hull. Takso hakkaski liikuma, aga otseloomulikult mitte minu poole, ainsa kortermaja ette, vaid liikus edasi. Kas ma juba mainisin, et ma ootasin ainsa kortermaja ees sel tänaval.  Viis minutit hiljem kui ma olen dispetšeril palunud taksojuhile helistada ja ümber keerata, saabus takso. Vihm ja tuul tegid soengu ja meigiga oma töö.
Ma palusin end "Vabrikusse" sõidutada, aga  taksojuht  tahab mind juba "Kolme lõvi baari" (teate, see naljakas urg Baltijaama lähedal?) ees maha panna. Ilmselgelt tundus kõige loogilisem, et oma kuldse seelikuga olin ma just kahtlase väärtusega Kopli baari teel. Ilmselgelt.




Fotod: www.daysworthliving.com

Esimeselt peolt liikusin ma mõne aja pärast edasi Butterfly lounge'i, kus glamuuritar Aljona pidas Placent Activi 7. sünnipäeva. Ja just nii nagu ma olin kahtlustanud olingi ma sel peol kõige suurem. Ma olin ilmselgelt ainus või igatahes üks väheseid, kes kannab rõivasuurust 38, teised kandsid tõenäoliselt maksimaalselt 32 suurust. Maksimaalselt. 
Pidu ise oli glamuurne, midagi muud ei saaks Aljonalt oodatagi.  Kuna minu näol on tegu maailma kõige ebafotogeenilisema inimesega ja ma jään piltidele alati väga imelik (me keeldun uskumast, et ma ka päriselus võiksin imelik välja näha!) nagu allpool oleval pildil, kus ma näen välja nagu Humpty Dumpty, eelistan ma piltidele jääda umbes selliselt nagu ülevalpool ühel pildil. Teise glamuuritari - Marianni - selja taga. 

                     





                                                                  Fotod: Andres Raudjalg

Ma liikusin uuesti tagasi esimesele peole. See oli tuurid üles võtnud. Ma ei tea, kellel ja miks tekkis "Vabrikust" edasi liikuda. Ja mis te arvate kuhu? Kas te oleks osanud arvata, et "Kolme lõvi baari"? 
Aga just sinna me läksimegi. Kas te olete seal kunagi käinud? Kui ei ole, siis mul on teile üks soovitus - palun ärge minge ka! Sellised kahtlase väärtusega baarid on kahtlased. Ma vaatasin pealt, kuidas kaks vene daami omavahel kaklema läksid ja mõtlesin, et mida põrgut ma oma kuldses seelikus sellises kohas teen. Hirmus hakkas ka. Igaks juhuks vabandasin ma ette ja taha kui korraks ühele tantsivale vene naisele vastu lähen, ma ei taha riskida sellega, et oma hambad sinna baari jätan. 

Tuleb tunnistada, et oli üks meeleolukas õhtu, aga mul oli hea meel kui ma koju jõudsin. Ühes tükis. Koos kõigi oma hammastega. Mind koju sõidutanud taksojuht küsis:" MILLEGA te ise sõidate SELLISES kohas elades?"
"Mondeoga, ikka Mondeoga," vastasin ma ja tippisin kontsakingadel mööda jäitunud teed majani. Vana ja suurena. Aga glamuurselt. 

Saturday, February 21, 2015

Me peame nüüd ka poliitikasse minema!


Meil ei jää lihtsalt midagi muud üle. On ju nii, et kui tahad, et sinust saaks hea klaverimängija/ tennisist/poliitik, siis sellega tuleb varakult algust teha. Ja on üsna selge, et Idast on kasvamas tulihingeline poliitik. Talle ei mahtunud täna kohe kuidagi pähe, et Hugo valimistesse nii leigelt suhtub ja nii ta võttiski endale südameasjaks Hugot valgustada.
Järjekindlust tal oli. Kui Hugo lõpuks tüdinenult esikusse põgenes, ei andnud Ida alla, vaid järgnes koerale ka sinna, valimisreklaamid näpus. Istus lõpuks koera kõrvale maha ja hakkas talle kõva häälega reklaame ette lugema. Kõige rohkem tundus Idale sümpatiseerivat IRL. Noh, iseenesest pole paha valik.
Kui vana peab olema, et erakonda astuda? Kuidas ma Ida kirja saan panna? Ega ma muidu ei viitsiks selle poliitikaga mässama hakata, aga hüvedest ma ära ei ütleks. Mingi kasu peab ju mul ka olema, sest Ida on ikkagi alaealine...

Ja kui kellelgi on vaja veel valimiskampaaniat teha, siis Ida võib appi tulla. Lapsed ja koduloomad on hea turundusnipp. Andke teada, kui abi vajate. Meie aitame. Hea tasu eest loomulikult. Sobivad kõik erakonnad, me ei ole pirtsakad.








Friday, February 20, 2015

Aga kui ma olengi halb ema? Päriselt. Ilma naljata.



Suure tõenäosusega ei tohiks ma seda lugu siia blogisse kirjutada, sest suure tõenäosusega leidub inimesi, kes sellest välja loevad, et ma peksan oma last ja ei hooli ega armasta teda, aga endas hoida on ka paha, sest istun mina ühes kohvikus ja teen aega parajaks  (süües lõunat, millest saaks söönuks kaheksa näljast meest), aga tunnen, et mõtted tiirlevad vaid selle ümber, et võibolla ma olengi halb ema. Päriselt. Ilma naljata.
Ei, keegi ei ole mulle seda öelnud. Või noh mulle ei ole seda öelnud keegi, kelle arvamus mulle korda läheks -perekond, sõbrad, tuttavad. Anonüümsed haukujad ei lähe arvesse adekvaatse arvamusena. Ma olen sellel "halva ema teemal" n+1 korda nalja teinud, aga seekord ei tee. Miks ma  niimoodi kassin? Millest selline mõte?

Ida arvas, et täna oleks täiesti okei pool neli ärgata. Üldiselt ei oleks selles mitte midagi erilist, sest ta ju ärkaski varem öö jooksul kolmkümmend kaheksa korda, aga  jäi suhteliselt kohe magama tagasi. Täna arvas ta teisiti. Ja nii juhtuski, et kui ta kell viis ikka veel ei maganud, voodis rapsis ja sapsis ja vingerdas ning keeldus pikali olemast, käratasin ma kogu hingest: "Jää magama!" ja viskasin oma padja vastu maad. Vaene laps ehmus sellest nii kohutavalt, et hakkas nutma. Olgem ausad, iga normaalne inimene ehmuks kui keegi hull keset ööd karjuma kukub. Mina ehmusin ka. Me nutsime natuke ja jäime siis kaisus magama. Kui ta tund aega hiljem jälle üles ärkas ja oli näha, et miski vägi ei pane teda enam magama, olin ma pahane ja keerasin selja. Ida ei hakanud nutma. Ta paitas mul pead, silitas mu põske ja rääkis midagi oma armsas pudikeeles. Mina aga ei teinud välja. Nii ei jäänud tal muud üle kui tähelepanu saamiseks nutma ja voodis siplema hakata. Järgmisel hetkel kukkus ta voodist maha (õnneks küll patjade hunnikule ega saanud haiget, aga ehmus ikkagi. Mina tänasin jumalat, et ma patju nii väga armastan, et neid kõik kohad täis on.)
Ma hüppasin voodist püsti ja haarasin Ida sülle. Ja kui ta mul õnnetult süles istus, mõtlesingi ma, et mis ema ma ometi olen. Milline ema käratab oma üheaastase lapse peale nii et too nutma puhkeb? Milline ema ei tee välja kui ta laps õrnalt ta pead silitab ja milline ema laseb tagatipuks lapsel voodist välja kukkuda, sest ta on pahane (üheaastase lapse peale!). Vaid halb ema, jõudsin ma järeldusele. 

Terve päeva on mind seega päriselt vaevanud mõte, et ma tõepoolest olen halb ema. 

Thursday, February 19, 2015

Armastus ja kirg ehete vastu ehk Katariina Ehted lähevad loosi



Ühel päeval oli mu meilboksis kiri kelleltki Katariinalt, esimese hooga ma väga ei süvenenud, sest kui ma nägin, et teemaks olid käsitööehted, siis mul tekkis kohe selline eelarvamus, et keegi on Tiimaris müügilolevatest pärlitest midagi kokku klopsinud ja tahab neid müüa või jumal teab mida veel. Mu sisetunne aga sundis mind tema kodulehega veidike siiski tutvuma. Ma ei saa öelda, et ma ka siis kohe mingit erilist sidet tundsin, aga jälle kord ütles mu sisetunne, et nendes ehetes on midagi. Ma sain Katariinaga kokku. 

Juba esimesest hetkest kui ta Diipi sisse jalutas, suuuuuuur ehtekarp käes, olime me ühel lainel. Ja kui ta siis veel oma ehtelaeka avas olime me täielikult ühel lainel. Katariina silmis oli sära, ta läks elevile kui oma ehteid tutvustas, kõigil neil oli oma lugu rääkida. Katariina rääkis, millest ta saab inspiratsiooni ja nii edasi ja nii edasi. Ma nägin, et ehted on tema kirg ja armastus. 
Minus on peidus väikene harakas, ma lappasin Katariina ehetekarbis ja ahhetasin ning ohhetasin. "Ma kingiksin ühe paari sulle," ütles see imeline naine ja jälle kord tundsin ma end nagu petis. Miks peaks keegi mulle midagi kinkima, millega ma olen selle ära teeninud. Mina, kes ma suurt midagi peale loba ajamise ei tee. "Ma ei saa neid vastu võtta," ütlesin ma. "Ma tunnen, et ma ei ole neid ära teeninud."
Ma lihtsalt tundsin, et on ebaaus, et inimesed kingivad mulle asju ja mina ei paku neile vastu midagi. Me leppisime kokku, et loosime ühe kõrvarõngapaari me blogilugejate vahel välja. Selleks et loosimises osaleda pane lihtsalt kommentaaridesse kirja oma nimi ja viisakusest võiksid põhjendada, miks sa neid kõrvarõngaid endale soovid. Katariina Ehete lehel võid ka silma peal hoida. Sinna on minu teada uuemaid pilte varsti tulemas toodetest.

Me leppisime veel kokku, et Katariina Ehted osalevad  ka "13 ja Moereedel". "See on nii tore, et minu sünnipäeval selline moeetendus toimub," ütlesin ma.
Katariina säravad silmad läksid suureks. "Aga sünnipäevaks tohib ju ikka sulle kingituse teha?" naeratas ta. Ma noogutasin punastades. "Oleme kokku leppinud," naeratas Katariina kõige soojemat naeratust, "ma siis üllatan sind 13.märtsil."
Ma lubasin üllatunud olla:) 





Uut omanikku otsivad need keskmised helesinised kõrvarõngad. Esmaspäeval loosin välja.




Kas ainult halb mees laseb naisel tööl käia?


"Kas ainult halb ema paneb oma 1,5aastase lapse lasetaeda" küttis kirgi, arvamusi oli seinast seina. Kõige rohkem panid mind imestama kommentaarid nagu see:

"tundub,et natuke oled jah rumal, et üldse sellisel olukorral tekkida lased, et sina pead oma pead lapse ravimite ja koduga seotud kulutustega vaevama pead. jah, tore, kui tahad vahel poes ilma meheta oma raha kulutada, või mone toataime voi padja osta, aga korralik meesterahvas küll ei lubaks naiseraha arvetele kulutada. see ikka sinu raha, et saaksid omale hunterid või didriksoni jope osta;) jata nt ykskord elektriarve maksmata, saadki omale need asjad:) mõtle mis siis aasta peale shopingueelarve oleks."

Selliseid kommentaare, kus ühtäkki mees paha oli, oli veel teisigi. Naise asi on lapsega kodus istuda ja mees peab seda võimaldama. Ma ei hakka sellel teemal üldse rääkima, kui palju see mees siis teenima peaks, et mina rahulikult kodus saaksin passida, ütlen vaid nii palju, et meil on pereettevõte. Tilluke. Esimesed aastad ei ole lihtsad, see tähendab maksimaalselt tööd minimaalse tasu eest. Rahalise tasu eest. Inimeste positiivne tagasiside on tasu omaette. See kui sa näed, et keegi hindab seda, mida sina oled loonud, et see läheb kellelegi korda, kui töötaja naeratab ja ütleb, et oleme väärt tööandjad. See on tasu, mida ei saa sõnadesse panna. Elektriarveid aga selle tasu eest ei maksa, poes ei saa ka selle eest toitu osta. Jälle kord on mul üleskutse Eesti Energiale, Elisale, EMT-le, mõnele toidu- ja riietepoele, Swedbankile - kui te tahate mulle toetajaks hakata, siis kirjutage mulle, siis vaatame, kas ma saan lapsega kodune olla.

Aga jätame meie pereelu kõrvale, meie otsuste kallal haugutakse niikuinii, ja tuleme tagasi selle kommentaari juurde, kus naise raha on naise raha, mis peaks kuluma toataimedele, Didriksoni jopele ja Hunteri kummikutele (armas kommenteerija ei pea muretsema, mul on Didriksoni jope täitsa olemas, värvilisi Huntereid kaalun ka osta) ning ilupatjadele. Mehe rahast peab jätkuma kõige muu jaoks, üle peab ka jääma, sest üks normaalne mees ju viib ka oma perekonda kinno, teatrisse, muuseumi, reisile, restorani ning teeb üllatusi ja kingitusi. Kui ta kõike seda ei suuda, on ta mõttetu töllakas, kes tuleks välja vahetada. Sest no kuulge, vaid halb mees lubab oma naisel tööl käia ja raha arvete või toidu peale kulutada. Hea mees annab naisele ja lapsele taskuraha, et need saaksid uusi asju ostma minna, sest peale koduste naistetööde on shoppamine ning raha kulutamine ühe normaalse (mitte rumala) naise ainukesed tööd.

Ja siis me imestame, miks tekivad stereotüübid, palgalõhed ja muu selline "naisi alavääristav" suhtumine. Me jahume mingisugusest võrdõiguslikkusest, aga tahaksime samas olla nagu koduloomad, kes ise millegi pärast muretsema ei pea. Kõik kohustused olgu mehe kanda. Naise töö on olla vaid ilus. Ei, ma ei ole mingi karvaste kaenlaalustega naisõiguslane, ma lihtsalt olen arvamusel, et paarissuhtes tehakse asju võrdselt. Tehakse võrdselt kodutöid ja makstakse võrdselt arveid. Või noh, maksab see, kel parasjagu raha on, kui selline olukord peaks olema. Aga mitte nii, et õu mees, mul nüüd saab vanemahüvitis läbi, saad aru, et sa pead nüüd kaks korda rohkem teenima hakkama, sest vastasel juhul pean ma tööle minema ja lapse lasteaeda panema, aga see teeb minust halva ema ja sinust halva abikaasa ning üleüldse peaks ma su välja vahetama, et sa üldse lubad mul tööle minna.

Minu maailmas ei ole selliseid kodulooma-tüüpi naisi, on mõtlevad ja tublid, hakkajad naised, kes ei tuleks selle pealegi, et "oma" raha eest vaid ilupatju osta ning juuksuris käia, samal ajal kui mees vaid rügab, et seda kõike lubada. Sest just nii üks hea mees teeb.

Päriselt?

Kui tulla uuesti meie situatsiooni juurde, siis ega see tööle tagasiminek ka nii lihtne ole. Ma tean, et minu ametikohta enam ei ole, aga koondata mind ka ei taheta, sest see maksab (ja mitte vähe, ma ju tean asju!)  ja ma tean, et mulle pakutakse asemele mingi mõttetu mittemidagi pakkuv ametikoht. Sest eesmärk on see, et ma ise lahkumisavalduse kirjutaksin. Olles olnud nii töötaja kui ka tööandja rollis, siis ma ju tean:)

Ees on ootamas huvitavad ajad. Ma tõepoolest pean endale ise töökoha looma.


Siis kui me sokid jalast rokkisime


Ühel nädalavahetusel olime me onu Tarmol külas ja sattusime nägema Maroon 5 "Wedding" videot, kus pulmapaarile tehti üllatus, nii et keset pulmapidu hüppas kardina tagant välja seesama bänd. "Nii äge oleks midagi sellist Diibis teha," mõtlesin ma ja juba järgmisel hetkel mõtlesin ma, et patt oleks kui see vaid mõtteks jääb. Mõeldud. Tehtud. Ma hakkasin sobivat esinejat otsima. 
Marian oli juba ammmmmmmmu mulle Daniel Levist rääkinud, et kutsume ta esinema, aga millegi pärast ma ei võtnud vedu. Kuidagi kiire oli kogu aeg, siis läks jälle meelest ja no tuhat vabandust. Nüüd siis tuli mulle otseloomulikult esimesena pähe just Daniel Levi. Minu suureks hea meeleks olid nad minu ideega kohe nõus ja nii sai paika pandud esinemise kuupäev. Üks täiesti tavaline kolmapäev. Nii et Diibi külastajatel poleks õrna aimugi, mis neid ees ootab. 
Mulle tuli meeldiva üllatusena, et Daniel Levi osaleb ka selleaastasel Eesti Laulul. Ma ei teagi, kuidas see fakt mul kahe silma (kõrva?) vahele oli jäänud. Ma pean tunnistama, et ma olen Eesti Laulu ja Eurovisiooni suur fänn. Ma olen seda alati vaadanud. Vanasti kogunesime me lausa perekonna või sõpradega kokku, et Eurovisooni vaadata, nüüd on kuidagi teisiti läinud. Vahemaade tõttu vist. 
Igatahes läksin ma kohe youtube'ist nende lugu kuulama ning teiste Eesti Laulul osalejatega võrdlema.  Daniel Levi "Burning Lights" on sel aastal minu lemmik. Seega oli mul ääretult hea meel, et just nemad esinejaks olime valinud., 
Eilse üllatuskontserdi jaoks ei ole mul isegi sõnu. Me lihtsalt rokkisime hea Eesti muusika järgi.

Mul on tunne, et see ei pruugi jääda nende viimaseks esinemiseks Diibis;) 





















                                                            Fotod: Efka Photo