Thursday, December 27, 2012

"Once again, we come to the holiday season - a deeply religious time that each of us observes, in his own way, by going to the mall of his choice."

Ma olen pühadest täitsa väsinud. Või ütleme siis nii, et tegelikult olid kõik need päevad vahvad ja toredad ja lõbusad, aga eile õhtuks, kui me lõpuks jõulutiirult punnis kõhtudega koju jõudsime, tundsin ma, et nüüd on küll hea lihtsalt niisama olla. Kahekesi. Vaikuses. Küünlavalguses. Veini juues.


Aga muidu mulle jõulud meeldivad. Tegelikult ka.


Eriti kui sellega kaasnes sel aastal otsus  kinkide pärast mitte mööda poode tormata, hiljem ahastuses oma pangakontot vaadata, vaid lihtsalt kulgeda. Vooluga kaasa minna. See tuli meil hästi välja. Ja ekstraboonusena ei pidanud ma tervelt viis päeva söögitegemise pärast muretsema. Oli vaja ainult vaikselt ägisedes koju veereda:)









Friday, December 21, 2012

Wednesday, December 19, 2012

Fucking jumala poolt hüljatud paik


Järgmisel aastal olen ma targem. Selle asemel, et teha sügisel valda avaldus, et meie tee talvel lahti lükatakse, teen ma avalduse hoopis oma tööle, et mind vabastataks talvel tööl käimisest. Sest traktorit olen ma meie teel näinud talve jooksul vaid ühe korra, aga vahepeal ei ole sula olnud. On olnud hoopis lumesadu ja tuisku. Ma ei räägi enam sellest, et igal hommikul hoian ma hinge kinni, mõeldes, kas ma pääsen üldse välja, vaid sellest, et metsavahelised puud tulevad aina lähemale. Täna jäi mu auto ja puu vahele vaid juuksekarva võrra vaba ruumi!
Ma ei jaksa enam igal hommikul hangede ja puude vahel rallitada, mõeldes, et kas täna pääsen ma terve autoga metsa vahelt välja. Lihtsam oleks paluda töölt vabastust kuni kevadeni. Sest tundub, et enne sula meie tee puhtaks ei saa.
Ja te heidate mulle ette, et ma Ussipesa jumala poolt hüljatud paigaks nimetan. Talvel see ju täpselt nii ongi!

Tuesday, December 18, 2012

Maailmalõpu-eelne Ussipesa





 Kõik muu on ilus. Nagu ikka talvises ja lumises Ussipesas. Justkui polekski maailma lõppu tulemas. Aga koristamata tee vihastab. Ja ajab vanduma. Kaua ma pean seal metsa vahel lumes ukerdama? Kuni ma lumevaalust läbi sõites vastu puud põrutan? Kas siis ometi leiab juba pikemat aega 36 tundi oodatav traktor tee ka meieni? Aga muidu on kõik ilus. 

Sunday, December 16, 2012

36 tundi

Ma ei saa asjadest aru. Jälle. Seekord ei saa ma aru, mitu tundi on tegelikult 36-s tunnis. Või siis hakkame tegelikult pihta sellest, et ma ei saa aru, sellest, et kui traktor lükkab niikuinii lahti külavahetee, siis miks meie teejupikese lahti lükkamiseks peaks ta alles 36 tunni pärast tagasi tulema. Kas ei oleks palju loogilisem ka see paarsada meetrit ühe hooga lahti lükata? Aga olgu. Ju ma ei peagi sellest loogikast aru saama. Ma saan ju töö juures öelda, et lumesaju korral tulen ma 36 tunni pärast. Parem ikka kui kevadel.  Ja ma ei virise. Ma olen leppinud. Ise me siia metsa kolisime. Vabatahtlikult.

Kuid...Viimasest lumesajust on möödas palju rohkem kui 36 tundi. Minu aja arvamise järgi lausa üle nädala. Jonnaka järekindlusega puhastab traktor ära külavahetee, aga keeldub puhastamast meie teed. Jah, ma saan aru, et tee otsast paistab, et polegi kõige hullem ja autojälgedest on ju näha, et keegi ikka sisse-välja liigub. Aga...metsa vahel võib olla ka raskesti läbimatuid kohti. Võib-olla ma näen iga jumala hommikul vaeva, et siit välja ukerdada. Kuid traktor ei tule ega tule.

Ja nüüd sajab jälle lund. Tuiskab. Tekivad vaalud. Aina sügavamad rööpad. Tee on "36 tundi" koristamata. Homme hommikul ukerdan ma uuesti siit välja. Vaevaliselt.  Ja siis pean ma jälle ootama. Ootama, et äkki tänasest 36 tunni möödudes leiab traktor tee ka meie tee juurde. Kuid selles ei saa kindel olla. Ma ei saa kindel olla, et 36 tundi on meie jaoks sama ajaühik. Ma ei saa kindel olla, et lumesadu, mille järel mina aega arvestama hakkan, on piisav lumesadu.

 Kui palju on piisav lumesadu? Kui pikk on tegelikult 36 tundi? Miks ma pean igale lumesajule järgneval hommikul mõtlema, et kas.... Kui raske on see jupike lahti lükata?

Friday, December 7, 2012

OMG!

Stephanie ja Eric ei olegi surnud! Ericul on hoopis mustanahaline poeg! WTF? Päriselt? Nüüd on mu silmad küll vist juba kõike näinud. Kahju ainult, et selle kuu jooksul, mis ma seepi vaadata olen saanud, keegi surnust üles pole ärganud. See on neil ju muidu seal kombeks. Siis oleks küll täismäng!

Peale selle...Eile ei suutnud ma ära imestada, et neist keegi mobiili ei oska kasutada, vaid kihutavad ühest LA otsast teise (kui nad ikka kõik naabrid ei ole - see saladus on mul veel lahendamata), et kedagi lõunale kutsuda ja siis avastada, et "Aa, pole kodus? No ma siis helistan mobiilile!" Ja lisaks sellele jõuavad kõik rätsepad omavahel erinevates kohtades kokku saada, juttu ajada ja siis ikka veel üheaegselt moeetendusele jõuda (mis juba mitu osa "kohe algab"). Kui väike see Los Angeles siis on?

Anna kannatust! Ja mulle mõistust täna kell kolm mitte telekat käima panna!

Thursday, December 6, 2012

Minu väike õde


Mul on väike õde. Tilluke Delisa. Selline pisike (21-aastane), tüütu, aga armas. Juba lapsest saati. Ma olen teda kiusanud ja temaga kakelnud, teda tuppa üksinda jonnima jätnud, peaga kogemata vastu külmkappi löönud, oma toast välja visanud ja tema peale kitunud. Aga ka nina püsti temaga mööda tänavat patseerinud, et kõik õetud sõbrannad kadetust tunneksid. Ja oi, nad olid kadedad, et mul selline armas blond väntsakas nagu varnast võtta oli!

Aastatega on toast välja viskamist ja kiusamist (ning kindlasti peaga vastu külmkappi löömist) aina vähemaks jäänud. Või kuidas võtta. Kui ma puberteedist õe peo ja laua alla peitunud poisid laiali ajasin, siis minu jaoks oli see väikesest õest hoolimine, aga tema jaoks võis see ju hoopis kiusamine olla. Oli kuidas oli, aga ma olen alati püüdnud talle eeskujuks olla. Mis sellest, et me oleme erinevad nagu öö ja päev.  Tema ajab mind mõnikord vihale oma naiivsusega ja mina ajan teda närvi oma külmusega. Me kakleme ikka, sest meil on erinevad maailmavaated ja erinevad arusaamad maailmaasjadest (mina suurema õena tean ju ikka paremini, mis ja kuidas on õige). Me ajame üksteist nutma, aga ka naerma. Aga mis kõige tähtsam - me oleme alati üksteise jaoks olemas.  Ja kuna erinevalt minust, ei ole Tillukesel Delisal mingit raskust oma tunnete väljendamisega, siis mina tean, et ma olen talle eeskujuks. Mul on selle üle hea meel.

Eile õhtul hakkasin ma mõtlema, et kas Tilluke Delisa ka teab, et ka mina olen tema üle uhke. Juba sellest ajast kui ma vankriga mööda tänavat patseerisin (sest mul oli kõige ilusam õde!), aga veel rohkem uhke olen ma tema üle täna. Ma olen uhke, et ta teeb oma unistused teoks, ta unistab suurelt ja  on valmis selle nimel ka vaeva nägema, ta ei karda proovida. Erinevalt minust, kes vaid unistab ja mõtleb, kui vahva üks või teine asi oleks, võtab tema kätte ja teeb ära. Lendleva kergusega. Ja ma mõtlen. Mõtlen, et hoopis Tilluke Delisa on mulle eeskujuks. Ma olen ta üle uhke!

           Ja lendleva kergusega võttis ta seekord ette tassikoogid. Mõtles ja rääkis. Ja tehtud ta oligi.
                          Mina olen mitu aastat vaadanud kokaraamatuid ja vaid mõelnud:)








Wednesday, December 5, 2012

Maeioskaselleleisegipealkirjapanna!


Ma olen varsti kodus olnud juba kuu aega, mis ühtlasi tähendab ka seda, et mul on olnud võimalus vaadata "Vapraid ja Ilusaid"  rohkem kui oleks tervislik. Ma ise ka imestan, et see sari mind imestama paneb, aga ma ikka imestan. Mitte enam selle üle, et aastas paar korda Ridge Brooke'iga abiellub, leides et nad on hingesugulased ja siis lahutab, et Tayloriga abielluda, sest tegelikult on nemad igaveseks kokku loodud.
Veidike teemast kõrvale kaldudes ei ole ma selle kuu aja jooksul näinud Ericut ja Steffanyt. Kas nemad on nüüd lõpuks ometi ära surnud?

Aga...

Umbes kuu aega tagasi nägin ma, et peale on kasvamas uus abielluv-lahutav põlvkond, sest kuus kuud tagasi kui ma seda seepi viimati nägin oli Liam õnnelikus abielus Steffiga (kuid unistas Hope'ist) ja nüüd on ta siis õnnelikus abielus Hope'iga (kuid unistab Steffist).  Tegelikult ei pannud seegi mind imestama, pigem on tegu asjade loomuliku käiguga ja ilmselt on varsti oodata uut lahutust ja uut pulma ja uut lahutust ja ....
Mind paneb hoopis imestama, et terve see kuu aega, mis ma olen seepi jälginud, ei ole toimunud muud, kui 1)õnnelikud abikaasad musitavad hommikust õhtuni kamina ees ja 2)nende vanemad arutavad hommikust õhtuni, kuidas värskel abielupaaril läheb. Vahepeale ka veidike traditsioonilist Brooke-Ridge-Taylor-suhet, kus seekord on värskelt armunud Brooke ja Ridge ning Taylor on sellega leppinud. On sellega leppinud? Kas ta ei peaks viimase kolmekümne aastaga olema sellega hoopis harjunud?

Enivei.

Alles nüüd hakkab (nagu selles sarjas ikka) asju juhtuma. Sest otseloomulikult selgub, et kogemata on üks iPad kukkunud nii, et kogemata vajutas sisse salvestamisenupu ja otseloomulikult kukkus sellisesse asendisse, et videosse jäi see, kuidas otseloomulikult asjadest valesti aru saanud Liam oma pulmapäeval endise abikaasaga musitas ning otseloomulikult ununeb see iPad pärast pulmi Brooke'i majja, kus too kogemata videot näeb ja avastab õudusega, et tema tütart on petetud ja otseloomulikult tormab ta kohe Liami ja Hope'i majja, et tõde päevavalgele tuua.  Tegelt ka?

Kogu suguvõsa teab, et õnnelikul noorpaaril on esimene öö abikaasadena uues kodus (seriaalivaataja on seda "esimese öö" kamina ees musitamist näinud vähemalt paari nädala jagu). Sellest hoolimata tormab oma väimehes pettunud ema kohale, et asjad sirgeks rääkida. No ma ei kujuta ette, et mu ema minu pulmaööl 100ga Tartust Tallinna lendaks, uksele koputaks ja ütleks meeleheitliku häälega, et peab Janekiga rääkima. Ja selle peale mina vaid naerataks ja ütleks, et lähengi käin siis sel ajal duši all ära, sest see kulubki ära. Hallooo, ema Brooke! Tänapäeval on olemas mobiiltelefonid. Ja Hope? Sa oled just kuu aega kamina ees musitanud, lootuses, et see lõpuks seksini viib, kuid avastad siis korraga, et pead hoopis pesema minema?
Mina arvaks, et mu ema on nõdrameelne, kui ta niimoodi meile koju sisse sajaks (pulmaööl siis) ja kaaluks talle kiirabi kutsumist või kardaks, et keegi on surnud, mitte aga ei läheks rahulolevalt duši alla kui ema teisest linnast või linnaotsast kohale sõidaks. Ma ei usu, et Los Angeles nüüd nii väike linn ka on, et istun autosse ja sõidan siuhti laste juurest läbi. Või on nad kõik naabrid? See seletaks nii mõndagi.

Arusaamatul kombel on paari vaatamata osa jooksul tegevus kolinud moemajja, kuid nüüd teab kohutavast pulmapäeva musitamisest juba palju rohkem inimesi ja otseloomulikult arutavad nad omavahel, et kes seda õnnelikus (kuid valele rajatud) abielus Hope'ile ütleb. Keegi peab ütlema! Kui sina ei ütle, siis ütlen ma ise! See on tema suhtes aus, et ta teada saaks! Ta peab teada saama! Ja otseloomulikult olemegi jõudnud selle hetkeni, kus Steffi vaatab kahetsevalt Hope'ile otsa öeldes: "Ma pean sulle midagi ütlema!" 
Järgneb pikk ja sügav silmavaade. Ma olen kindel, et nüüd saab umbes kuu või kolm sellest teemat arendada, sest variante on  küll mitu: 1)keegi segab vahele 2)Steffi ütleb hoopis midagi imalat, aga tulemus on kindlasti järgmine: kõige pealt kallistatakse ja ollakse üksteise üle õnnelikud ja siis mõne aja pärast plahvatab "pomm". Tõde tuleb siiski päevavalgele ja Hope on pettunud Steffis ning lahutab Liamist, kes siis kindlasti abiellub kohe Steffiga.

Aaaaah....ma ei suuda ise ka uskuda, et ma seda tõepoolest jälgin. Aga õnneks juba uuest nädalast lähen ma tööle! Et siis kunagi puhkuse ajal jälle vaadata, kes siis seekord kellega...

Ja kell ongi saanud 15:00. On aeg.

Tuesday, December 4, 2012

Brutselee tuli tagasi



Oli möödunud juba mitu päeva sellest kui Tilluke Delisa viimati Brutseleega juttu oli ajanud. Tilluke Delisa koputas küll pruuni seinakapi uksele, sosistas alguses vaiksemini „Brutselee“, siis aga aina kõvemini, kuid kapist ei kostnud sellest hoolimata ei kippu ega kõppu.
 „Küllap ta on kuhugile ära sõitnud,“ lohutas ema Tillukest Delisat. „Tal võib ju samuti maal vanaema olla või äkki on nad perega puhkama sõitnud?“
  Tilluke Delisa noogutas nukralt, kuid ei uskunud tegelikult, et Brutselee võiks maal vanaema juures olla või puhkusel. Ta ju ise ütles, et nad ei käi kunagi torudest väljas. Ja pealegi kui kogu Brutselee perekond elab torudes, siis mille pärast peaks ta vanaema torudest väljas elama.  Brutselee vanaema elab kindlasti kolmandas sektsioonis esimese ja teise korruse vahel torudes, mõtles Tilluke Delisa. See on piisavalt kaugel, aga samas ka mitte liiga. Tillukese Delisa pruuni seinakapi tagusest torudest tuli Brutseleel siis vaid kolm korrust torusid üles ronida üheksandale, kus sai ronida kolmanda sektsiooniga ühenduses olevatesse torudesse ja sealt oli Brutseleel vaid siuhti otse alla vanaema juurde sõita. Tilluke Delisa oli peaaegu veendunud, et ta kuulis sõpra kileda häälega kilkamas kui see kiire hooga torudest alla vanaema juurde sõitis.
Huvitav, milline Brutselee vanaema välja võiks näha, mõtles Tilluke Delisa. Kas ta on samasugune nagu Brutselee ja teised tema pereliikmed? 

Siis aga meenus Tillukesele Delisale, et ta isegi ei tea, kuidas sõber välja näeb. Nad ei olnud sellest kunagi rääkinud! Ja Brutselee ei olnud ju end kunagi Tillukesele Delisale näidanud! Tegelikult ei teadnud ta Brutseleest rohkem kui et too elas oma õe Brutseleeni, ema Brutselaa ja isa Brutselooga kuuenda korruse torudes. Viimati kui Tilluke Delisa Brutseleega juttu ajas oli too just hakanud oma perest rääkima, aga siis kutsus ema sööma ja Suur Õde kolistas vannitoas oma purkide ja totsikutega, nii et Brutselee nii ehmus, et suure kolinaga minema jooksis. Loodetavasti ei saanud ta kiirustades haiget, mõtles Tilluke Delisa ja talle meenus, et ta õigupoolest selle pärast Suure Õe peale pahane pidi olema.  Ta oleks suurima hea meelega Suure Õe tuppa marssinud ja käed puusas Õega pahandanud, kuid ka Õde oli juba viimased kaks päeva kodust ära olnud. Sõbranna juures.

Tillukesel Delisal oli igav. Ta oleks isegi nõus olnud paar tundi Suure Õe sõna kuulama, kui õde vaid kodus oleks olnud, sest iga kord, enne kui õde tõredaks muutub ja Tillukese Delisa oma toast välja kupatab, sest ta ei viitsi enam „titeasjadega tegeleda“ ja tahab vaikuses Märt Rannamäe Showst uusi laule kassetile lindistada, loeb Suur Õde Tillukesele Delisale muinasjutte, kammib ta juukseid ja teeb soenguid, lubab oma riiulites sorida ja mõnikord isegi andis mõne asja Tillukesele Delisale päriseks.  Aga Suurt Õde ei olnud kodus. Ja Brutseleed ei olnud kodus.

Monday, December 3, 2012

Hakkab jälle pihta!

Jama selle lumega hakkab jälle pihta!

Ilus võib ta ju olla, aga 1) seda ilu on korraga liiga palju 2) mulle ei meeldi end enne õue minekut seitsmesse kihti riietuda ja 3) see kõige irriteerivam punkt: tee jäetakse lahti lükkamata. Ma saan aru, et on üsna raske mõista, et keset paksu metsa elab keegi,  kel võiks olla vajadus sealt autoga välja saada, sest kitsedel ja rebastel ja muudel metsloomadel teadupärast sellist vajadust ei ole. Vist? Aga vot kujutage ette, et  ka mõned inimesed on siia elama roninud! Ilmselgelt mitte päris normaalsed inimesed, aga ikkagi inimesed! Kel võib esineda vajadus enne kevadet metsast välja saada.

Jah, jalutada on ka tore. Aga niisama. Lõbu pärast. Või siis pigem Hugo pärast, kes näitas üles äärmist visadust mu närvidel mängimise ja ukse juures kiunumisega, nii et ma lõpuks alla andsin. Nüüd igatahes saan ma südamerahuga öelda, et ma tõepoolest järgisin arsti ettekirjutusi värskes õhus viibida rohkem kui autost sisse ja välja kõndimisel.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Mis siis nüüd saab kui Proua tahaks enne kevadet shoppama minna? Hetkel oleks muidugi shoppamise asemel õigem öelda arsti juurde minna. Aga see ei kõla kohe sugugi glamuurselt ja asja tuuma see ju ei muuda, kas Proua tahab minna poodi, arstile, tsirkusesse, kohvikusse või lausa tööle, sest ka polkovniku lese tervis saab üks kord korda, kui ta siit kuhugi liikuma ei saa. Mis ta siis tegema peab? Paluma härra Abikaasal endale puust suusad välja voolida? Või lihtsalt kasside kombel laiseldes kevadet ootama?



Jah. Ilus on küll. Aga ma vaataks seda ilu parema meelega kusagil palmi all vedeledes postkaardilt ja tunneks kaasa neile vaesekestele, kes seda ilu ka päriselt taluma peavad. Ja oleks tänulik, et mina ei ela sellisel kohas, kus lumi nabani ulatub ja enne kevadet majast välja ei saa. Sest keegi on ära unustanud, et ka metsa sees elavad inimesed. Ikkagi inimesed!

Aga kes mind näha soovib, siis ilmselt kohtume alles kevadel. Kui lumi sulab. Või kui Janek mind välja kaevab. Selles viimases ei oleks ma nii kindel, sest lumesaha suutsin ma ära lõhkuda ja uut lumelabidat ei lubanud ma eile tal poest osta, et "pole ju veel nii väga vaja". Ilmselt sunnib ta täna mind ennast teed lahti kaevama. Lusikaga. Seetõttu... ütlen, et kohtumiseni kevadel!


Kui just... kui just...Kas ma julgen seda mõelda? Kas ma julgen seda öelda? Kui just traktor meid enne kevadet siiski metsa seest üles ei leia. Soovitav oleks meid üles leida siiski enne neljapäeva, sest siis on Proual tõepoolest vaja arstile minna. Või ütleme siis pigem, et shoppama;)