Miks ma ei suuda positiivne olla

HOIATUS: Sisaldab suures koguses enesehaletsust. Antud artikli lugemine võib kahjustada teie vaimset tervist ja te ei saa kunagi tagasi seda aega, mis te raiskate minu liiga avaliku sisemise süvaanalüüsi lugemisele!

On asju, millest ei sobi rääkida ja on asju mida peidetakse naeratuse ja fassaadi taha, on asju, mida püütakse endale ja teistele sisendada. Mina olen nüüd mõnda aega püüdnud endale sisendada, et olen õnnelik, eluga rahul ja positiivne, ei vihka kedagi, ei soovi kellelegi halba, ei ole kade, aga ma olen kõiges selles feilinud. Ma ei ole õnnelik, ma ei ole eluga rahul, ma olen negatiivne, otseselt küll kedagi ei vihka ja halba ei soovi ka kellelegi, kuid kade olen küll. Rämedalt kade nende peale, kelle elu korras on.

Jah, ma pean tunnistama, et igas päevas on ka ühtteist, mille üle tänulik olla ja elu on pakkunud meile viimasel ajal fantastilisi elamusi ja kogemusi, ma olen naernud ja lõbutsenud ja nautinud neid kuldseid hetki, mis meil siin olnud on, kuid päeva lõpuks kui ma magama lähen on kõik teisiti. 

Ma teen tööd, kuid ei näe tulemusi, ma püüan olla kannatlik, kuid tunnen, et sel ajal kui ma püüan ühest otsast alustada laguneb kõik muu.  must auk, surnud ring, millest me kuidagi välja ei saa. Me ei räägi ausalt sellest kui raske meil on või kui palju me töötame ning kuna me peidame end palju fassaadi taha, saavad inimesed valesti aru ja heidavad mulle ette asju, mida ma teen/ei tee. Ma ei heida seda neile ette, ma annan läbi sotsiaalmeedia neile selleks ise põhjust. Ma vaatan oma blogi ja tunnen, et see on täis võltsi fassaadi ja enesehaletsust, mis laias laastus peaks tähendama, et selline ma ilmselt siis olengi - võlts ja ennast haletsev. See läheb aga vastuollu sellega, mida ma sisimas tunnen.  Ma kujutan endale ette, et  ma olen armastav ja armastusväärne, reaalsus on ilmselt midagi muud. Eluvale? Ma loen mõnd teist blogi, mis on sada korda populaarsemad kui minu oma ja olen kade, sest ma kujutan ette, et mu blogi on palju sisukam ja mina palju meeldivam inimene, tegelikkus on jälle ilmselt hoopis teine. Või vähemalt kui need blogijad ongi tegelikkuses minust ebameeldivamad, siis oskavad nad endast jätta meeldiva mulje, erinevalt minust. (Vahemärkusena: Enesehaletsus to the max! nagu puberteet, kes end teistega võrdleb). 

Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma kasutan teisi ära, elan kellegi kulul, ei tee ise mitte midagi. See kriibib mul sees, et keegi võibki minust nii arvata. Ma olen mõelnud, kas sel käsitöölisel, kes mind "anonüümselt" läks perekooli laimama, on õigus - et ma ei peaks poepidamisega tegelema. Samas ei suuda ma mõista, mille alusel ta seda ütles?  Ma ise usun, et ma teen midagi ägedat ja sisuga, midagi, millel on eesmärk ja ka tulevikku, kuid teisalt ei ole ma kindel, kas ma pean Norras vastu. Kas ma saan siin hakkama. Ilma tugivõrgustikuta. Ma tunnen puudust oma mehest - normaalselt mehe ja naise suhtest, kus me ei oleks väsinud, tüdinud ja stressis. Ma kuulen, kuidas mu tuttavad räägivad, kuidas nad naudivad lasteta puhkust, "viskavad" lapsed vanavanematele ja pääsevad korraks argirutiinist ja olen kade. Meil pole seda luksust. Ise ma kolisin Norra. Samas pole meil väga palju lapsehoidjaid peale tädide ka Eestis, olgugi et sellest ajast saati kui ma Marekiga tuttavaks sain, kuulsime me seda, kuidas me peame lapsed saama ja kõik lubasid last hoida. Mul ei ole enam isegi suhet oma õega, kellega me alati nii lähedased olime, sest mul on tunne, et isegi kui ta mees lubaks tal meiega läbi käia, siis ei taha ta enam seda ise. Ta on muutumas teistsuguseks inimeseks, kes ei mõista mind ja keda ei mõista mina. 

Ma võiksin seda ennnast haletsevat nimekirja asjadest, miks ma ei suuda olla positiivne, jätkata homse hommikuni, kuid tegelikult võin ma selle hala kõik maha kustutada ja võtta kõik kokku ühe lausega.

Ma olen püüdnud sisestada endale, et meie raskused on vaid rahalised, et kõik muu on meil ju olemas, tegelikkus on ju aga hoopis see, et elu ONGI rahalised raskused. Kõik probleemid saavad alguses sellest. 

Ja kui rahalised probleemid on nii suured nagu meil, siis on väga raske positiivne ja armastav olla. Ole nii zen kui tahad ja naerata nii laialt kui tahad, aga kui eluks vajalikke asju napib ja iga päev palud hommikul jumalat ja kõiki teisi olendeid, kellesse uskuda, et auto ikka edasi töötaks (samal ajal teades, et ühel ilusal päeval lähitulevikus oleme me siin autota. Mägedes sõitmine on vana auto sidurile üsna surmava löögi andnud), siis sisemas ikka ei naerata küll. Oled hoopis negatiivne , segaduses ja sihita.

Ahjaa, selle pildiga seoses tuli mulle meelde, et mul murdus ka üks hammas ära. Varsti olen ma suure tõenäosusega hambutu keskealine (ülekaaluline) mutt. Nii nagu vaesed inimesed ikka.