Te ei kujuta ette KUI palju erinevaid selliseid lauseid ma enne Ida sündi ütlesin. Ja täpselt sama palju olen ma oma sõnu söönud. Nüüd ma saan aru, miks nad kõik muigasid kui ma veendunult rääkisin, et ma üht või teist tegema ei hakka. Eriti käis mulle närvidele see "oota kuni sa ise lapsed saad- targutamine".
Ma ei hakka isegi rääkima sellest, mida ma lastest, lastekasvatamisest ja vanematest, kes ei suutnud oma lapsi vaikselt paigal istumas hoida, arvasin. Ma olen oma elus vist sada tuhat korda silmi pööritanud kui mõni laps lennureisi ajal nuttis või poepõrandal pikali oli.
Otseloomulikult lubasin ma, et mina küll mitte kunagi ei hakka oma lapse piltidega Facebooki ja blogi üle külvama. Kuid mida ma teen kui laps saab lasteaia "taliolümpiamängudel" oma esimese diplomi ja kuldmedali (mis koheselt kõhtu oli kadunud) saab?
Uhke vanemana laen ma selle pildi otseloomulikult üles nii Facebooki, blogisse kui Instagrami. Just nagu oleks Ida esimese titena maailmas läbinud Birkebeiner- suusaraja (54 km rada, kus kõik osavõtjad peavad seljas kandma 3,5kg kotti, mis sümboliseerib kuningapoeg, Haakon Haakonsøni, kes Birkebeinerite poolt üle mägede suusatades päästeti ja ohutusse kaugusesse viidi, vältimaks tema tapmist).
No comments:
Post a Comment