Ma ei eita, et ma võin endast jätta üleoleva ja ülbe mulje, võib-olla ma ka olen seda, ma ei tea, kuid millegi pärast julgen ma selles kahelda.
Kunagi ammu sai tehtudotsus hakata blogima, ma ei ole kunagi mõelnud, et end läbi blogi paremaks või halvemaks teha, ma lihtsalt kirjutan, seda, mis meelel ja keelel, mis hetkel oluline. On loomulik, et koos minuga on muutunud ka blogi. Mutrikest ju enam ei ole, beebiblogi ka ei ole, on lihtsalt "diip kunstiinimene". Sellest nimest saab omakorda järeldada, et ma olen muretu lillelaps, kes reaalsest elust ei tea mitte midagi. Teate, kust see nimi pärit on? Me mõtlesime perekonnaringis, mida restoranile nimeks panna ja mu õde kähvas mulle "no sina oled meil ju diip kunstiinimene, mõtle midagi välja!", restorani nimeks jäi kõlama "Diip", mulle blogi nimeks "Diip kunstiinimene", sest see kirjeldab ÜHT osa minust nii hästi. Mulle meeldib kunst, kunstiajalugu, kirjandus, ma armastan käia teatris, kontsertidel, muuseumides, vaadata "diipe" filme, mu arusaam mõnusast äraolemisest on lugemine ja kirjutamine. Ja mulle meeldib mood, käsitöö, ehted, kosmeetika - kogu see naiselik tilulilu. Kui panna kokku see "ülbe osa", naiselik tilulilu ja "diip kunstiinimene", siis vastuseks saategi minu blogi. Seepärast ongi siin ärritavaid arvamuslugusid ja heietusi niidetud muru lõhnast või kiidusõnu ühele või teisele tootele. (ja reklaam, kuidas ma selle unustasin, ka see on osa mu blogist:D)
Aga kas te teate, mis meeldib TEISELE osale minust? Teine osa minust tunneb end nagu kala vees ehitussektoris, kliendikohtumistel, ehitusobjektidel, läbirääkimistel. Ma olen selles valdkonnas tegutsenud kokku üle kümne aasta. Jah, ma olen pause teinud ja edasi liikunud või lubanud, et ei - enam ma ei tegele elektrikute ja metalli ja klaasi ja puitmajadega, kuid ühel või teisel moel olen ma ikka sinna tagasi jõudnud. Ja et asi veel hullemaks teha, siis KOLMAS osa minust armastab bürokraatiast läbi närimist ja dokumentidega toimetamist. Miks ma sellest kõigest blogis ei kirjuta, on mul küsitud. Kui ma Norra bürokraatia ootamatustest hakkasin kirjutama, siis tehti Perekooli teema, et näed, ei teagi tegelikult Norrast midagi, kui need ja need asjad ootamatult tulid. Ma ei viitsi rohkem selleteemalisi konte kellelegi hambusse anda.
Miks sa end blogis totuks teed, on mult samuti küsitud. Esiteks, keda huvitaks blogi elementmajade hingeelust? Ja teiseks ei tee ma end totuks, see "kunstiinimese osa" minust ONGI totu. Minuga juhtubki asju ja äpardusi, naljakaid vahejuhtumeid, ma satun tihti kummalistesse olukordadesse (mõned neist vahvad, mõned võib-olla traagiliste tagajärgedega) ja ma leian, et ma ei pea iga hetk ja alati kõigile selgeks tegema KUI haritud või tark või asjalik või töökas ma tegelikult olen, blogi seisukohast ei ole see oluline, et ma jätaksin endast geeniuse mulje. Ma tahan pakkuda meelelahutust. Blogid on nagu kollane ajakirjandus. Meelelahutus.
Ära kirjuta sellest või tollest, sest inimesed võivad valesti aru saada, on mulle ka öeldud. Ma ei oska niimoodi, ma tahangi kirjutada kõigest, mis keelel ja meelel ja olen võtnud selle riski, et osa postitusi võib ärritada või vihastada, osast saadakse valesti aru, osa teemasid (nt dressiteema) hakkab oma elu elama.
Ja siis tulevad need kommentaarid. Asjad, SEE elustiil, kulutamine, laristamine, teiste kulul elamine, liigne LUKSUSLIK lennukitega Eesti sõit, oma raha MITTE teenimine, oskamatus tööd teha ja etteheited, et miks ma ründan või kaitsen end kui keegi selliste kommentaaridega peale lendab. Muidugi ma kaitsen end.
Ma ei suuda aru saada, kas üks (või jumala eest kasvõi kolm, neli, kuus) krahhi on selline asi, mille pärast ma peaksin elu lõpuni kivi all peidus olema ja häbenema. Sest esiteks peaks läbikukkumise pärast olema häbi. Ma ei võta seda läbikukkumisena, ma võtan seda õppetunnina. ja teiseks, kas siis selleks, et endast paremat muljet jätta ei tohiks ma sõita lennukiga (mis sellest, et lennupilet maksab 10 eur ja rongipilet 78 eur, aga inimesed eeldavad, et lennuk on luksus) ega tohiks üürida maja (mis sellest, et see maksab sama palju kui 1toaline korter).
Samuti peaksin ma karjuma hakkama kui keegi tahab Idale osta uut kleiti, mantlit, saapaid või mind kutsuda restorani ja vastu puiklema, end pikali maha viskama ja röökima, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taaahaaaa. Sest ma jätan endast halva mulje niimoodi ja keegi võib minust vähem lugu pidada. Mina olen tänulik, et minu elus on inimesi, kes mind aitavad, kelle kulul ma siis "niisama lullitan ja elan". Ilma tööd tegemata, lilledest ja libikatest blogides, poes jalad seinale visates ja raamatut lugedes. Sest minust ei sõltu niikuinii midagi, las teised rabavad.
Tahate ma ütlen veel midagi? Ma võin küll olla alles algaja ettevõtja, kuid ma ütlen ikkagi, et elust ei pea loobuma töötegemise nimel. Töö on vahend elamiseks. Mitte pole elu töötamiseks. Ja kes palju teeb see palju jõuab. Mul on sõbranna, kel on neli last, ta käib tööl, loeb kuus vähemalt kümme raamatut, käib kahes trennis, on aktiivne erinevates hoolekogudes, tegeleb käsitööga, ettevõtja on ka, edukas kusjuures. Aga ta on alati esimene, kes pakub välja, et äkki läheks koos reisile/spaasse/teatrisse/sõbrannale külla, temal on alati aega ja tema peale saab alati loota. Kommenteerijate loogika järgi peaks edukaks ettevõtjaks olemine välistama kõik muu, kõigest muust tuleks loobuda, tema tõestab hoopis vastupidist.
Eile jäime me Idaga lumevangi. Ma jõudsin kodu koristada, lund rookida, Idaga mängida, tööd teha, raamatut lugeda, blogida. Kõike jõuab. Lihtsalt popp on öelda "ma ei saa täna tulla sinuga teatrisse, mul on nii palju tööd, tähtaeg pressib peale".
 |
| Töökõne. Õhtusöögi ajal. Muidugi pole rõõmustav selliseid kõnesid reede õhtul saada, kuid see on paratamatus. Samas ei jää selle pärast midagi tegemata või kuhugi minemata. Eriti aastal 2016 kui tööd saab teha absoluutselt igal pool. |
On isegi hästi, kui tööd tehakse mingi eesmärgi nimel - no näiteks selleks, et tarbida (kas siis rohkem asju või paremaid asju, eks see sõltub igaühe maitsest, keskkonnateadlikusest jne). Hullem on asi siis, kui ollakse töönarkomaanid - ei suudeta ega tahetagi muud enda ümber näha kui vaid tööd, kui ainult tööd tehes tuntakse end mugavalt. Olen selle viimase oma elus paar korda läbi elanud. Rügasin nii meeletult tööd teha, et polnud aega isegi seda raha kulutada, mida teenisin. Rääkimata lastega mängmisest või vanemate külastamisest. Prioriteedid olid täiesti paigast ning elasin kui pilvedes.
ReplyDeleteKahju, et Sa enam oma poest ei räägi... ja bürokraatiast läbinärimisest. Ära lase end teiste arvamusest nii segada (olen paar korda sinna Perekooli-foorumi-tubadesse vaadanud, aga see tundub selline kadeduse-hunnikute lahmimine, et ei viitsi lugedagi).
Täna hommikul, kui voodis lebasin ja tõusta veel ei viitsinud, samas olin nii vara üleval, sest kassid otsustasid just täna hakata kell 7 hommikul möllama... Mõtleisin ma Sinu ja selle postituse peale. Ma ei loe kõike, mida kirjutad, ja jälginud olen Sind vb tühised pool aastat. Aga...
ReplyDeleteLihtsalt mõtteineks või nõuks või ma ei tea, mis asjaks :) - lõpeta see pidev eneseõigustamine, miks sa peaksid pidevalt oma teguviisi tundmatutele (ja ka tuttavatele!) seletama ja õigustama. See ei ole üldse seksikas (ilmselt see pole tegelikult ka su eesmärk seksikas olla, aga no nii öeldakse :D). Ole enesekindel ja ole see, kes oled. samas, kui sa oledki see, kes pidevalt end õigustab, siis oledki sa see ja ei saa olla keegi teine!
See, kui sa pidevalt ise uuesti ja uuesti selle läbikukkumise teema üles võtad (sry, ma ausalt tegelt pole kursis, milles sa niiöelda läbi kukkusid), siis see näitab, kuidas sa ise sellest üle ei saa. Saa üle :D Nii ütleks ma ka oma parimale sõbrale, kes pidevalt mingi teema pärast halab. Aitab pigem see, kui korra külma vett näkku visata, kui see pigem heietamine. (Kuigi jah, mingist vanast postitusest olen aru saanud, et sa oled pigem see tüüp, kes tahab, et tal kätt hoitakse).
Kui ma midagi blogimisest üldse õppinud olen, siis seda, et ei ole võimalik kirjutada seda, mis kõigile meeltmööda ja kõigile meeldida. See on ju nii klišee ja sina pikaajalise blogi pidajana peaksid seda ju ammu teadma.
Nii ja muide kogu mu jutt oli tegelikult väga sõbralik, sa täitsa meeldid mulle ju! :) Lihtsalt ma olen selline otsekohese ütlemisega. Taktitundetuses on ka mind süüdistatud :D Ühesõnaga, saa üle, naine!
Sa ei ole ikka selle teise teema kommentaatorite mõttest aru saanud. Ei peagi tööd rügama nii, et elu elamata jääb. Mõni võibolla peab ka, aga ju siis tema jaoks ongi töö tema elu. 99% inimeste jaoks mitte. Ette heideti Sulle seda, et sa naeruvääristad neid inimesi, kes teevadki nimelt selle nimel rohkem tööd, et lubada endale ilusat maja, kalleid restorane jne, mida Sina ka nii tänulikult naudid, aga kingitusena. St ise selle heaks mitte tööd tegemata. Sinu töö ja teenistus kulub sellele, et see kellegi poolt kallilt ostetud maja 1-toalise korteri hinnaga üürida. Et tasuta restosse minna, toitu, riideid jms esmavajalikku osta. Mis kõik on ok. Aga kui selline veidi siiski teiste armust elamine meeldib, ei maksa neid, kes seda Sulle on võimaldanud (jah, kaudselt ka neid), oma bogis naeruvääristada. Fakt on see, et see maja on siiski kellegi poolt ostetud,kes teenis ja tõenäoliselt ka ohverdas rohkem kui Sina, kes Sa selle arvelt saad "vanaema juubelil käia ja elu nautida" ning teha tööd ja teenida raha mida ilmselgelt ei ole piisavalt. Kõik elus tuleb millegi arvelt-kui just lotoga ei võida, tuleb mõnus ja muretu elu ka millegi arvelt. Kui suurel määral raha päris elu arvelt tuleb, on iga inimese enda otsustada ja ei tohiks olla teiste asi.
ReplyDeletePeale selle ei ole mõtet kellegi sünnipäevale minna tööd tegema. Sünnipäeval käiakse ikkagi sünnipäevalapse pärast. Läpaka kaasavõtmine ja enda pildistamine koos sellega ei ole töö tegemine. Korraks õhtusöök pooleli jätta ja võtta vastu üks telefonikõne ei ole ka selline vabast ajast töö tegemine, millest räägivad need, kes tõesti ei saagi minna laupäeval sünnipäevale, spaasse või teatrisse, sest neil on töökohustused.
ReplyDeleteTotuks ei tee sa end mitte sellega, et kirjutad ausalt, et ilusad asjad meeldivad (alles siin oli terve nimekiri asju, mida sünnipäevaks tahaksid, ja ikka väga materiaalsed asjad olid need). Totuks ei tee sind ka see, et sa neid ilusaid asju kingituseks saad. Totuks teevad lapselikud üldistused ja üleolevus teemade suhtes, mida sa ei valda.
Praeguseski postituses räägid uhkelt sõbrannast, kellel on 4 last, töökoht, hobid JA alati aega. Mitte kellelgi pole alati aega ja 4-lapselisel töötaval naisel on aega igal juhul vähe. Aga sinul õnnestub seda esitada nii, et 4 last ja töökoht ei sega lakkamatult spaatamast, teatris käimast, sest sellisel naisel on "alati aega". Iroonilisel kombel oled sa ise naine, kellel on isegi ühe lapsega keeruline. Sa ilmselt oled selle 4-lapselise naise selline sõber, kellele ta tavaliselt helistab, kui tahab teatrisse minna. Väga tore ju! Aga keerata see nii, et sellel naisel on alati aega, on tüüpiline lapsus.
Nii et soovitada võib sulle vähem hinnangute andmist ja vähem ebaadekvaatseid näiteid nende põhjendamatute hinnangute põhjendamiseks. Oma blogiga meelelahutust teha saad vabalt nii, et ei proovi end kellegi lapsiku ja põhjendamatu halvustamisega upitada. Et kui sina koostad pika nimekirja kallitest ja vähem kallitest asjadest, mida endale sünnipäevaks tahaks, siis oled tore diip kunstiinimene. Aga kui keegi läheb nädalavahetusel kaubanduskeskusse (mis on ka täis igasuguseid diipe poekesse), siis on ta tarbimishull.
Tead, ma soovitan sul lihtsalt kirjutada oma tegemistest ja mõtetest, erinevatest elunähtustest jms. Neid kirjutisi on huvitav lugeda. (Alati ma sinuga küll sama meelt ei ole.) Aga milleks raisata energiat ja aega vabandamisele ja põhjendamisele, miks sa kirjutad nii nagu sa kirjutad, miks sa oled nagu oled. Sest, nagu kahest eelnevast kommentaarist näha on, sa võid selgitama jäädagi, ikka aktiveeruvad need, kes täpselt teavad, kui valesti sa elad ja arvad.
ReplyDeleteKõik see, mis puudutab sünnipäeva nimekirja- selle võtan enda peale! Eveliis tegi seda puhtalt minu palvel. Mina omakorda lähtusin mõttest, et Eveliisil tuleb väike juubel ja me läheme talle sünnipäeva paiku külla. Imelik oleks kaks kätt taskus minna ja et kingitus reaalselt teda ka rõõmustaks, palusingi selle nimekirja teha. Nii on võimalik vastavalt oma majanduskikele võimetele talle meelepärane kink talle võimalik valida. Nagu näha, on see juba ka teiste inimeste seas kasutust leidnud, kes temast ka päriselt hoolivad!
ReplyDeleteKõik me ju unistame millegist, aga kui me teame oma sõprade soove, siis on ju tore kui saame kasvõi väikese kingituse näol nende täitumisse kaasa aidata!
A.
Muidugi me unistame kõik millestki. Eveliis unistab. Ja unistavad ka kõik teised inimesed, keda ta ei tunne, kuid üleolevalt lahterdab tarbimishulludeks ja ajaraiskajateks.
ReplyDeleteMul ei ole Eveliisile elamiseks muid soovitusi, kui et tasukski elada oma elu ja mitte lahterdada, halvustada ja materdada võõraid inimesi. Täpselt samasuguste soovide eest, mida ta enda puhul peab normaalseks.