Wednesday, January 27, 2010

Kolmapäevased mõtisklused koogist


Mäletate seda koogisöömist, kuhu Uus Poiss kutsus ka Särava Gerda, keda ei tohtinud kutsuda? Lisaks sellele, et Uus Poiss selle eest peksa sai, tekkis Mutrikese peakeses veel palju huvitavaid mõtteid. Suur Tatraveski, kelle töökohustuste hulka kuuluvad hjuman riisoorsis, on alati esimene, kes uutele alamatele selgitab Suure ja Tähtsa Ettevõtte koogipoliitikat - esimese palga, esimese kuu, katseaja lõpu, sünnipäeva, aastapäeva, korterite müügi, autode ostu, koera ja kassi soetamise, lapse sünni, puhkusele mineku, puhkuselt tuleku puhul tuleb oma kolleege kostitada koogiga. Kui keegi unustas sellist imelist traditsiooni aus hoida, tuletatakse seda üsna sapiselt meelde.
Mida aeg edasi, seda nõmedamaks koogisöömise üritused muutusid. Kamp šaakaleid vajus kokku, nosis koogitüki sisse, kommenteeris midagi ja vajus tagasi oma urgu. Mõne aja pärast hakkas Suur Tatraveski, hjuman riisoorsis, osalema vaid valitud koogisöömistel. Igale poole ei jõua lihtsalt! Alles hiljuti pommiti kook välja Mutrikeselt - Mutrike mõtles selle lihtsalt lauale panna lõuna ajal, et kes tahab see võtab, mis siin ikka kiidelda selle korterimüügiga. Rikkaks ju ka ei saanud. Aga noh lasi ikka draama vältimiseks tillukesel Tatraveskil, uuel assistendil, teise maja rahvale ka teada anda, et pakub kooki. Of koors ei loivanud keegi Tatraveskitest kohale - Suur Tatraveski ei pea Mutrikest kellekski ja tillukesel Tatraveskil oli just lõuna läbi saanud, ei saa tööpostilt eemal olla. Of koors....

Uus Poiss pakkus kooki selle puhul, et on Kuningriigi alam olnud tervelt aasta. Kutsus kõik sulelised ja karvased kohale. Of koors ei loivanud Suur Tatraveski kohale - kartis ehk Särava Gerdaga kokku saada ja tillukesel Tatraveskil oli just lõuna läbi saanud, ei saa tööpostilt eemal olla. Of koors....Samal päeval oli tööle tulnud Veel Üks Uus Tüdruk, kes ei julgenud üritusele tulla, sest liiga palju võõraid inimesi korraga ja... Noh, mis seal ikka, suur inimene.
Järgmisel päeval sai aga Uue Tüdruku Osakonna Juht piki päid, et miks ta Uue Tüdruku niiviisi ripakile jättis. Hjuman riisoorsis on meil majas huvitav miks? Veel järgmisel päeval hakkas üks teine Tatraveski jahvatama, et kuidas niimoodi Osakonna Juht uue töötaja ripakile jättis, et hjuman riisoorsis tegi kohe märkuse. Kui Mutrike ja Saara julgesid muiates arvamust avaldada, et tegelikult võiks selliste asjadega nagu uue töötaja tutvustamine, seltskonda sisse sulandamine tegeleda oma ala spetsialist, oli Tatraveskil kohe vabandus varrukast võtta: "Oi jah, hjuman riisoorsis oleks tulnud küll, aga tahtis varem ära minna ja pidi tööd tegema..." Enne koogisöömist olid Tatraveskid koos köögis jahvatanud poolteist tundi! Kohvitasside ja lusikate klõbina saatel.
Huvitav, et need vabandused on alati justkui varrukast võtta.
Huvitaval kombel satub töötegemine just teatud koogisöömiste ajale, muul ajal on küllalt aega igal pool ringi lehvida. Huvitaval kombel on tillukesel Tatraveskil ka tööpostile tagasiminekuga kiire vaid mõningatel juhtudel, kui Tatraveskid jahvatavad, siis on aega veskil olla küll ja rohkem. Tööpost läheb meelest.
Huvitavad traditsioonid....
Mutrike ootab kohe mõnuga, et keegi saaks talt uue koogi välja pressida, näiteks sünnipäeva puhul. Mutrike ootab kohe mõnuga, kui ta saab öelda, et kooki pakub ta oma kodus sünnipäeval neile, kelle ta sinna ise kutsub.
Milleks hoida aus sellist väiklast traditsiooni?
Kui Mutrike üldse kunagi otsustab Kuningriiki millegagi kostitata, siis on see vaid üks parajalt priske närimata kont!

ps: Mutrikesel on töö juures tekkinud uus hobi - ta jälgib sportliku hasardiga kella kui Tatraveskid omavahel köögis tööasju arutavad või telefoni teel või kui kaua kestab nende lõuna ja kui kaua võtab tillukesel assistendil aega teise majja kohvi viimine.
Lõuna kestab POOL tundi.
Särav Gerda ei tohtinud kusagil viibida kauem kui viis minutit. Ei sobi, äkki keegi tuleb, äkki keegi helistab. äkki keegi...Mutrike ei tohi Saara toas olla rohkem kui viis minutit, rohkem ju ikka tööasjadele ei kulu. Saara ei tohi teises majas käia kauem kui viis minutit - mis ta käib seal poistega rääkimas.

Tatraveskite hetke lõunarekord on 58 minutit.
Kohviviimise rekord 47 minutit.
Keskustelu köögis 1 tund ja 30 minutit
Keskustelu telefoni teel vist oli 52 minutit.

Monday, January 25, 2010

Bitchy is the new black


Oo, kuidas ma ootan esmaspäevasid - neid imelisi esmaspäevasid, et jälle tööle tulla. Oo, kuidas mulle meeldib vaadata neid mossis ja õelust täis nägusid, mis 8:25 paiku mu aknast mööda voolavad. Tööpäev algab muide punkt kl 8. Hiljaks jäämine on väga suur patt. Mutrikestele of koors. Oo, kuidas mulle meeldib kuulata, kuidas juba kella kümne paiku kusagil keegi sosistab. telefoni otsas ripub. tööasju arutab. Oo, kuidas mulle meeldib vaadata, kuidas tatraveskid ringi jahvatavad, ohvrit otsivad, põhjusi püüavad leida, et kedagi närida - järada. Oo, kuidas mulle meeldib kui pärastlõunaks on ohver leitud. Ilma närimata ei saa! Ilma draama ja intriigideta ei saa! Oo,kuidas mulle meeldib kui Suur Tatraveski umbes ühe paiku mu aknast mööda voolab - veskile. Tööasju arutades liugleb tatraveskite esmaspäev märkamatult õhtusse. Kui Mutrike Saara juures tööasju arutab, lendab gestaapo kohe kontrollima - mida nad seal teevad? miks nad juba 15 minutit ühes ruumis on. Nii kaua ju ometi ei saa tööasjadele kuluda - raudselt lobisevad niisama ja niisama loba meil ei armastata, nad tuleb laiali peksta. Mutrike on leidnud endale uue hobi. Mutrike võtab juba aega, kaua Tatraveskid telefoni teel suhtlevad, kui pikad on nende lõunad ja kui kaua suletud uste taga tööasju arutatakse. Oo, kuidas esmaspäevad tööd tehes lausa lennates lähevad! Ja see imeline üle kontori kõlav irvitus, kohvitasside ja lusikate klõbin, mis tatraveskite tööasju saadab. Muusika mu kõrvadele!
Jah, need imelised esmaspäevad siin Kuningriigis. Teisipäevaks olen ma klatSiks ja müraks rohkem ette valmistunud. Kolmapäevaks klatSiga ära harjunud. Neljapäevaks kellelegi nähvanud ja kolm-neli korda lauasahtlist valge paberi haaranud, et sinna kirjutada "Palun mind töölt omal soovil....". Reedeks olen ma jõudnud tatraveskitega samale tasemele - sosistan ja sosistan, üha vaiksemalt ja vaiksemalt, õelamalt ja õelamalt...Tatraveskid mõjuvad nii, et reedeks tahan ma ka konti pureda.
Küll on hea, et on olemas laupäeva ja pühapäev, et saan normaalsete inimeste hulgas taastuda, et siis esmaspäeval jälle uuele ringile.
Nagu lõputu küünlapäev!

Friday, January 22, 2010

Persona Non Grata


Uus Poiss on tänaseks siinses Kuningriigis töötanud tervelt 1 aasta ja suurejatähtsaettevõtte-kombekohaselt kutsus ta kõiki oma armastatud kolleege väikesele koogile. Saatis viisaka meili laiali ja lisas kutsutute hulka ka Särava Gerda, kes siin veel töötas kui Uus Poiss tööle tuli. Miks mitte? Särav Gerda on olnud tema töökaaslane, me ikka veel saame kõik omavahel väga hästi läbi, miks mitte. Nii mõtles ka Uus Poiss.
Mõnda aega hiljem (pärast Tatraveskite omavahelist tunniajalist telefoniarutelu) sai Uus Poiss Suurelt Tatraveskilt meili: "Miks Gerda? Ta ei tööta meil. Oma sõbrannadega võid kohvikusse ja loomaaeda minna!"
Jaa...ühtepidi saan ma aru, et töökollektiiv ja kutsutakse vaid praegused kolleegid. Sellisel juhul aga peaks see reegel kehtima KÕIGILE. Kui Tilluke Tatraveski tuli külla, võis tatraveski veskikivi käia tervelt pool tööpäeva, köök oli hõivatud, pläkutamist ja klatsi olid kõik nurgad ja nurgatagused täis. Tatraveskid võivad külalisi kutsuda. Sest need on nende külalised. Samuti on tohtinud kohvi joomas käia mõned veel varasemad Kuningriigi alamad ja veel mõned ja veel mõned. Nii tore ju kui endised kolleegid meeles peavad! Miks siis Uus Poiss ei tohtinud oma endist kolleegi kutsuda?
Liiga särav päike? Põletab silmad ja luuad ära, kui liiga lähedal on?
Varsti on kindlasti Suure ja Tähtsa Ettevõtte uksel lisaks sildile "koristage enda järel põrandalt lumejäljed" ka silt inimeste piltidega, keda siia Kuningriiki ei oodata.

It's not what you wear - it's how you take it off


Mutrike ja Saara kohendasid peegli ees meiki kui Tatraveski tööle saabus. Selle asemel, et öelda "tere", vaatas Tatraveski Saarat ja kobises mokaotsast:
"Issand, Saara, paljad käsivarred ja dekoltee puha!" Mutrike ja Sara olid sõnatud ja jäid vaatama Saara hirmpaljastavat riietust - ilus põlvini kootud villane kleit; triibuline, poolvarrukate ja ümara kaelusega. Ei midagi paljastavat ega šokeerivat. Lihtsalt ja korrektselt ILUS. Järelikult liiga ilus. Valus vaadata!
Mutrike vaatas peeglist ennast - jalas retuusid, ülepõlve saapad, lilleline sitsikleit, poole lühem kui Saaral, PALJAD käsivarred ja kampsun-sall poolvarrukatega selle peal. Täiesti mitte-sobivalt riides ja sama paljas kui Saara. Ometigi ei öeldud Mutrikesele midagi. Kas päästis Mutrikest kõrge kaelus sitskleidi all või on Tatraveskid juba Mutrikese kohapealt nii alla andnud, et ei viitsi enam lihtsalt ennast ärritada? Ju nad on käega löönud, et mis sa ikka lolli kallal õiendad, ta ju teistsugune, mis sa ikka talt saada tahad.
Mutrike vaatas veel kontoris ringi. Tilluke Tatraveski - uus asjaajaja-assistent- oli ka paljaste käsivartega. ja dekolteega. Sellisega, et ikka kohe oli. Must pitspesu isegi torkas silma. Kõige suurem Tatraveski kannab sama dresscode'i - nagu kummardab, nii on näha, mis pesu selgas. Aga nemad ei ole paljad. Paljas on õnnetu Saara, sest tema on "paljastuses" näeb hea välja.
Aga Tatraveskitele on sellised kenad inimesed pinnuks silmas, nagu närimata kont, keda klatsida, kelle kohta sosistada ja kellele tapvaid pilke saata.
ženja Fokin võiks teha stiilipäeviku erisaate ja appi tõttata ühele stiilitule töökollektiivile. Küll oleks tore vaadata lateksretuusides, poolsaabastes ja kleidikestes Tatraveskeid.
Jäägem moodsaks!
Peale selle juba Coco Chanel ütles, et selleks, et olla asendamatu, tuleb olla teistsugune. Coco Chanel ruulib - tark naine;)

Wednesday, January 20, 2010

Tähtsad Inimesed & Targad Otsused


Eelmisel aastal sai Mutrike au osaliseks olla ühe Suure ja Tähtsa Ettevõtte projekti koordinaator. Projekt pidi lõppema 31.jaanuar 2010. Et see just kõige paremini ei müünud, hakkas Mutrike Tähtsaid Inimesi oma küsimustega tüütama. Muidu oleks hiljem öeldud, et miks Mutrike ei tegelenud sellega, kedagi ei teavitanud. Et oma nahka päästa (Mutrike on õppinud, et Tähtsas Ettevõttes tuleb seda alati teha), jättis Mutrike meilid alles, pani veel follow-up lipukesed ka külge, et vajadusel kohe vanad meilid kibe-kiirelt üles leida. Eile saabus see päev, kui follow up lipukestest oli kasu.
Tähtis Inimene tuli Mutrikese juurde ülesandega: "Mulle helistas Välismaa Firma Juht selle projekti asjus, see hakkab nüüd lõppema. Me otsustasime, et oleks hea projekti pikendada, oleks totter paluda kaubad tagasi saata. Pigem anname neile rohkem aega. Mutrike, kas sa oleksid nii hea ja paneksid kokku tabeli selle kohta, mis meil nende juures on ja mis on müüdud?"
Minut hiljem saatis Mutrike Tähtsale Inimesele edasi meili, mille ta oli saatnud päev varem Välismaa Firma Juhile. Selles seisis:
"Mul on mõned küsimused seoses projektiga, mis nagu Te teate lõppeb 31.jaanuar. 2010 Võib olla Te olete juba arutanud, mismoodi me edasi läheme. Minu arvates oleks kõige targem projekti pikendada, sest oleks üsna kulukas ja vaevaline kaupa tagasi saata. Lisatud on ka ülevaade Teie laos olevatest kaupadest. Aitäh tagasiside eest!"
Pole muidugi üldse üllatav, et Mutrike vahelülina oli jälle nähtamatu. Aga Mutrikesel on hea meel, et Tähtis Inimene ja Välismaa Firma Juht omavahel just sellisele otsusele jõudsid - targad inimesed ikkagi.
Ja et vinti üle keerata, saatis Mutrike Tähtsale Inimesele veel ühe follow up lipuga tähistatud meili.
Esimene kord oli see saadetud 10. oktoobril. Lisatud tabel ülevaatega, mis kaup kliendi juures on ja mis on müüdud. Meilis seisab:
"Mul on tekkinud mõningad mured seoses selle projektiga. Nagu tabelist näha ei müü kaup kuigi hästi. Jaanuar pole aga kaugel, kas oleks võib olla mõtekas lepingut näiteks detsembris uuendada, pikendada?"
Loomulikult ei reageerinud sellele meilile mitte keegi.
30. novembril saatis Mutrike Tähtsale Inimesele sama kirja uuesti ja lisas: "Kas te olete otsustanud, kuidas projektiga edasi läheme?" Ja lisas jälle tabeli ülevaatega.
Loomulikult ei reageerinud ka sellele meilile mitte keegi.
Küll on hea, et vähemalt Välismaa Firma Juht otsustas üleeile projekti suhtes muret tunda. Ja küll on hea, et Tähtis Inimene saab teistele Tähtsatele Inimestele koosolekutel rääkida, et kuna leping oleks lõppenud 31.jaanuar, otsustas ta lepingut pikendada.
Küll on hea, et Tähtsas ja Suures Ettevõttes töötavad targad inimesed. Mitte ainult mutrikesed.
Aga selliste väikeste rahuldust pakkuvate meilide saatmise eest vaatab Tähtis Inimene täna Mutrikest kuidagi mr-burnsilikult.
Ei tea, miks...

Monday, January 18, 2010

Tõde, ideaalid, eskapism ja eluvale


Mutrike on täna väga rahul - "Metspart" on lõpuks ometi nähtud! Öelda saab vaid ühte - must-see etendus. Mutrike on "Metsparti" analüüsinud ja lugenud mustmiljon korda ja kartis, et äkki on lootused liiga kõrgel, äkki on raskesti arusaadav, äkki... Kaks ja pool tundi läks aga linnutiivul ja täiega nautides.
Ei pea olema üldse särav vildikas, et loo moraal ära tabada. Mis juhtub siis, kui inimesed teiste inimeste elusid korraldama hakkavad, minevikus tuhnima ja pimestatult ideaale taga ajama? Millised tagajärjed on tõel? Kas tõde tuleb iga hinna eest päevavalguse kätte kiskuda? Kas on olemas üks ja ainus tõde?
"Metspart" tõstatab nii palju mõtlemapanevaid küsimusi. Mutrikesel tekkis kohe hull mõte, et seda võiks vaatama minna kogu Suure ja Tähtsa Ettevõtte kollektiiv, juba esimesed minutid etendusest tundusid Mutrikesele suurejatähtsaettevõttelikult tuttavad: kaks teenijat omavahel sosistamas ja klatšimas. No ja siis Võimukad ja Tähtsad Inimesed elu nautimas, Mutrikesed põhjamudas hääbumas...Ainsaks õnneks eluvale!

Thursday, January 14, 2010

"Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele" - H. Ibsen Metspart


Mutrike otsustas eeloleval pühapäeval terve suguvõsa teatrisse vedada ja Mutrike ei oleks ju Mutrike, kui ta ei oleks valinud selleks sellist tükki nagu Metspart. Ikka midagi diipi, ei mingit tilu-lilu ja nalja. Ikka väikese kiiksuga. Üks Mutrikese tuttav, küsis, et MIKS sa küll SEDA tükki lähed vaatama, see on ju igav ja veniv ja PIKK? Selle pärast otsustas Mutrike endale meelde tuletada, millest Metspart siis rääkiski, sest Mutrikese arvates on see üks maailma kõige paremaid etendusi, üks kõige põnevamaid, ega muidu poleks Mutrike ka oma ülikooli lõputööd jonnakalt just sellest tükist kirjutada tahtnud. Metspart ruulib! Ja et Mutrike oskaks teistele ka enne natuke Metsparti lahti seletada, tegi Mutrike "väikese" kokkuvõtte:

- Mis sõnumiga kõnetab “Metspart” meie aja inimest?
Inimese elu ei tee paremaks keegi teine. Teisi süüdistades jääb oma elu elamata.
— Mida metspart sümboliseerib?
“Metsparti” on ikka sümbolismis süüdistatud. On väidetud, et sümbolid lämmatavad näidendi. Pigem on sümbolid näidendisse orgaaniliselt sisse kirjutatud. Võtame või vana Ekdali metsa, mille ta pööningule ehitas ja kus ta jahil käib. Inimene, kes ei taha oma mõtetega silmitsi seista, leiab väljapääsu, mõtleb midagi välja, nagu televiisor on meie aja inimesele põgenemise ja unustuse masin.

Ibsen ise arvas ka, et “Metspardiga” muutus tema meetod. 1884. aastal trükivalgust näinud näidendiga algas norra kuulsaimal näitekirjanikul nn sümbolistlik periood. Kas oli tõe ja vale vahekorda lihtsa inimese rutiinses eksistentsis vaagiv näidend nõndapalju omast ajast ees, või olid põhjused sümbolismis, ei oska öelda, igatahes oli esialgne retseptsioon näidendile ja Euroopa eri otstes tehtud lavastustele negatiivne ja kriitiline.

Laval on kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal ja vana Werle (ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.
Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda.
Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Metspart räägib truudusetusest, ebaõiglusest ja enesetapust ühiskonnakriitilisel viisil, samal ajal rünnates teose tegelasi. See näitab kui suur võib olla ühe inimese mõju teiste inimeste elule ja saatusele.
Eluvale muutub enamuse inimeste elus vajalikuks ja loomulikuks osaks. Eluvale on see, mis mitmel moel elule sisu ja tähenduse annab. Raamat räägib just sellistest eluvaledest. Hjalmari eluvale on jahilkäigud pööningul koos isaga ja leiutis, mis peaks perekonna nime jälle au sisse tõstma. Dr Relling usub, et see eluvale annab Hjalmarile selle, mida vaja, et elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Ta on oma elu püstitanud illusioonile enda olulisusest - see loob tähenduse kaoses, mida elu esindab ja on kindlasti situatsioon, milles paljud inimesed ka praegu võivad end ära tunda.
Eluvalet võib vaadelda kui unistust. Selle põhjal on teose teemaks, et kõigil peavad olema oma unistused või eesmärgid, mille poole püüelda, et ellu jääda. Vähesed meist mõtisklevad selle üle, et päevad, mis mööduvad, ongi elu ise ja et enamusel meist on oma eluvale, unistus. Unistus võib olla reaalne, kuid see võib olla ka midagi, milleni me kunagi ei jõua. See ongi meie jaoks õnn.

Samuti on keskseks teemaks materiaalne ja moraalne võimu ärakasutamine. Kaupmees Werlel oli kõrgem sotsiaalne staatus ning ta kasutas seda ära, et oma head nime päästa. Perekond Werle on jõukas ja tunnustatud ja nendes ringkondades on sotsiaalne staatus tähtsam kui hea süda. Teema on sama aktuaalne tänapäeval kui ka siis, kui teos kirjutati. Keegi peab alati süüdlaseks jääma, ka teiste ebaausate tegude eest.

Ka valgustusel on näidendis oluline roll, see on igas vaatuses erinev. On külm ja hall hommikuvalgus ja pärastlõunane valgus kui päike hakkab loojuma ja päev pimedamaks minema. Mäng valgusega toonitab meeleolu erinevates vaatustes.
Näiteks:
1.vaatuses (Werle juures) on üks väga tähtis pisiasi. Lampidel on rohelised katted, mis kaitseb Werle silmapõletikku tugeva valguse eest. Samuti saab tuba tänu sellele rohelise varjundi, mis vihjab metsasügavustele ja merepõhjale.
2.vaatuses (perekond Ekdalide juures) näeme pööningut, mis on sisustatud jahimaastiku ja kanala moodi. Selles ruumis tuuakse meieni järk-järgult paljud kandvad sümbolid. Vaatuse keskel räägib keskne lavakujundus meile erinevate inimeste suhtest toaga ja sellega seoses ka nende suhtest eluvalega.

Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Tema tööks on küll retušeerimine, kuid tegelikult teeb ta kõike algusest peale. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada. Just nagu väljamõeldud mets pööningul.

Dr Relling on Ekdalide naaber, ta elab allkorrusel koos teise mehega. Sellest võib välja lugeda vihjet homoseksuaalsusele, millest tol ajal kõvasti ei räägitud. Dr. Rellingul on sügavad teadmised psühholoogiast, just tema ütleb kuulsad sõnad: Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! Sellega peab ta silmas seda, et inimestele on elamiseks vaja oma eluvalet. Tema andiski Hjalmarile eluvale, et temast saab leiutaja ja tõi sellega Hjalmari ellu rõõmu. Dr Relling arvab, et see, mida Gregers üritab – tuua tõde päevavalgele – on vale. Dr. Relling joob palju ja on harva kaines olekus, kuid sellest hoolimata tulevad tema suust mitmed elutarkused.

Metspart sümbolina


Etendus tugineb ühel vanal laulul, mis räägib metspardist, kes sai haavata ja vajus merepõhja, et seal surra. Haavatud metspart on etenduse keskne sümbol. Metspart, kes elab Ekdalide pööningul, sai samuti haavata ja tahtis vajuda merepõhja, et seal surra, kuid vana Werle koer sai pardi enne kätte. Koer vigastas teda tiivast veelgi, nii et part ei saaks enam kunagi lennata ning Werle andis pardi perekond Ekdalile. Seda põhjusel, et etenduses on nemad „kadunud/põhja vajunud“. Gregers sümboliseerib koera. Ta arvab, et ta saab perekonda päästa, kuid kahjustab seda just nii nagu metspardi tiiba, et see enam kunagi lennata ei saa. Sama juhtub perekonnaga.
Part sümboliseerib ka suhet vana Ekdali ja Werle vahel, suhet Gregers Werle ja Hjalmar Ekdali vahel. Gregers peab jahti Hjalmarile, tahab teda lõksu püüda, justkui peaks ta jahti metspardile. Püüdes saada kätte Hjalmarit, põgeneb ta samal ajal oma probleemide eest. Samuti vajub vana Ekdal merepõhja nagu metspart.
Raamatus seisab, et metspart on pööningul elanud nii kaua, et on unustanud oma tegeliku elu. Täpselt nagu perekond Ekdalide elu, mis on rajatud valele ja nad ei taju, mis on tegelikkus ja mis mitte enne kui eluvale on paljastatud. Nad on vales elanud nii kaua, et kui tõde ükskord päevavalgele tuleb, ei ole kindel, et nad selle üle elavad.
Hjalmar, kes kiitleb oma „leiutisega“, elab vales, kuid samas on tema eluülesanne päästa isa „põhja langemast“, saades leiutisega rikkaks ja taastada isa hea nimi – illusioon haavatud metspart lendama panna.
Ei ole vist vaja lisada, et Metspart sümboliseerib ka Hedvigit, kes on oma perekonnast kaugenenud ja haavatud. Tegelikuks metspardiks võibki pidada Hedvigit, kes lootes tagasi võita isa armastust, otsustab ohverdada oma kõige kallima vara, pööningul elava metspardi, kuid......

Metspardiga tõstatab Ibsen küsimuse: milline väärtus on inimese jaoks tõel? Kas inimene peaks elama vales? Kas sellesse tasub segada teisi? Kui kaua läheb aega enne kui elu, mis on rajatud valele, kokku kukub? Etenduse sõnum on: ilma mõistuse või tõeta ei saa üks inimene end massidest lahti kiskuda.

Metspart räägib inimese võimest ja tahtmisest tõele otsa vaadata.
«Metspart» ei usalda (abi)elus ideaalsete nõudmiste paatoslikku taaka. Iga pere rüpes kössitab haavatud metspart, aga pole mõistlik ässitada jahikoeri teda põhjamudast üles tirima. Õdusam ja arukam on hoida elutõde lukustatud laekas. Koos püstoliga, mida laps ärgu puutugu.

Wednesday, January 13, 2010

Kohvi ja sigaretid


Kõigest kuu ja üks nädal läks aega, et Mutrike saaks korteri müüdud ja Pangale vägisi pool laenusummast tagasi makstud. Tsivilisatsiooni arengu seisukohast oli tegu muidugi vaid nanosekundiga, kuid Mutrikese närvide jaoks oli see igavik. Igavik täis segadust, sekeldusi, sõimu (seekord ei sõimanud Mutrike, vaid Mutrikest sõimas Kuri Pangatädi) ja ooooooooootamist. Nüüd on see siis tehtud! Enam ei saa Mutrike eputada, et tal on Linnas 2-toaline korter, nüüd on Mutrike läbi ja läbi Maainimene -Uss Ussisilmal.
Aga Mutrike on rahul! Ja seda ei juhtu just tihti, üldiselt leiab Mutrike ikka midagi, millega mitte rahul olla. Hetkel Mutrike ei tea, millega mitte rahul olla. Võib-olla vaid sellega, et ta eile oma alles hiljuti maniküüritud käekestel ühe küüne murdis. Aga Mutrikesel oli ju ilmtingimata vaja proovida ISE kodus üht pilti seinale riputada. Pilt ise ei ole just erilise kunstiväärtusega, aga Mutrikese jaoks natuke erilise tähendusega. Kui Mutrike umbes seitse aastat tagasi oma esimese Linna korteri Ühel Mäel üüris, oli see just kõige esimene asi, mis ta uude kodusse soetas. Nuge ja kahvleid ja taldrikuid ei olnud, aga oli PILT seinal. Mutrike on Kunstniku hingega - see tundus talle olevat kõige olulisem detail uues kodus. Nüüd ripub see pilt murtud küüne hinnaga Mutrikese päris kodu seinal.
Ja kuna Mutrike pidi eile notaris saba andma, pildi tasku viskama, kokku kukkuma, siis tegi Mutrikese Abikaasa hommikul Mutrikesele ettekirjutused uueks eluks: ei kohvile ja suitsule! Hetkel vaatabki Mutrike laual auravat teetassikest nagu vasikas aiaauku ning unistab kohvi mõrkjast aroomist, kuid sõnakuuleliku naisena püüab ta (vähemalt mõnda aega) Mehe ettekirjutusi järgida.

Tuesday, January 12, 2010

Kus on kodu, mis on kodu.....


Seoses korterimüügiga on Mutrikesel vaja oma elukoha aadress ära muuta. Ega muidu nii väga ei kiirustakski, aga kuidagi peavad ju need alati oodatud valged ümbrikukesed erinevate arvetega Mutrikeseni jõudma. Niisiis otsustas Mutrike eile end registreerida Ussisilmale. Oleks see siis nii lihtne.
Hakkas Mutrike blankette täitma. Algus oli lihtne: nimi, aadress, kontaktid. Siis tuli "ruumi kasutuse alus", see pani Mutrikese pead kratsima. Miks elab Mutrike Ussisilmal? Vaatas juhendist, mis on variandid. Kasutamine omanikuna (kaasomanikuna); kasutamine omaniku perekonnaliikmena, kui perekonnaliikme ruumi kasutamise õigus tuleneb «Elamuseadusest» või «Võlaõigusseadusest»; kasutamine omaniku (kõigi kaasomanike) nõusolekul, mille võib võtta elukohateatele või lisada eraldi dokumendina. Mutrike ei tea päris täpselt, kas Ussisilma on ühisvara ja Mutrike kaasomanik või on Mutrikese Abikaasa eluruumi omanik ja peab andma oma nõusoleku, eelpooltoodud seadusi Mutrike ei tunne, lugeda ka ei viitsi.... Vist on kõige lihtsam Abikaasalt nõusolek ja allkiri paberile saada;)
Edasi läks veel paremaks: Sideandmed kehtivad alates.....kuni....... Kuni? No kuidas kurat Mutrike teab, kaua ta abielus on või kaua ta Ussisilmal elab. 10 aastat? 20 aastat? Happily ever after?
Siis uuris Mutrike moodsatest netiportaalidest, et ehk saab kuidagi lihtsamini oma avalduse esitada. Ja mis tema näeb - elab Ussisilmal lisaks Mutrikese Abikaasale veel keegi: nimi: teadmata; sugu: isane; tõug: segavereline; kiibitud. Hugo kuramus! Tema ka Ussisilmale registreeritud ja tähtsatesse dokumentidesse kantud. Oleks Orkut ja Skype ka sisse kirjutatud olnud, oleks Mutrike saba andnud.
Mutrike tahab ka aadressi ja elukohta:D

Monday, January 11, 2010

Nädalavahetus


Mutrikese nädalavahetus oli nii sündmusterohke, et ei teagi, kust alustada, mida kirjutada, mida mitte. Aga hakkan siis otsast:
1) Mutrike käis Emme ja Issiga notaris. Isegi notar oli hämmingus, et sellise laenu jaoks oli vaja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju tagatisi ja käendajaid, aga no mis sa ikka pangaga vaidled. Kui ikka Pank ütleb, et laenu tagasimakseks ON vaja kõik oma ja lähedaste varad käenduseks ja tagatiseks anda, SIIS nii on. Mutrikesed ei vaidle. Aga Notar oli šeff, kõige lahedam, keda Mutrike üldse kohanud on. Puust ja punaselt tegi Hr. ja Pr. Mutrikesele selgeks, millega tegu, isegi rumal Mutrike sai elus esimest korda aru, mida tähedab võõras sõna Hüpoteek. Erinevalt Kurjast Pangatädist tegi hr. Notar oma tööd hästi, selgitas ja seletas ja viskas nalja. Kuri Pangatädi pole siiani suvatsenud vastata Mutrikese küsimusele, miks Mutrikese Isa majale nii suur hüpoteek seati ja milliseks muutub Mutrikese igakuine laenu tagasimakse. Ei viitsi.........
2) Mutrike käis Tillukese Delisaga ja Emaga läbi kõik Tartu linna kaltsukad ja päris poed. Nii, et varbad olid õhtuks villis ja pangaarvet ei julge igaks juhuks vaadata. Mutrike ise ka ei saa aru, kuidas ta niiviisi libastus, aga arvatavasti olid süüdi shopahoolikutest Ema ja Tilluke Delisa. Nemad vedasid Mutrikest ühest proovikabiinist teise ja ajasid pea hulluks. Nemad on süüdi, et Mutrikese Abikaasa peab nüüd kuu aega tatart sööma. Nemad....Täitsa pöörased! Kuidas nad jaksavad, ei näita väsimusemärkigi, Mutrike kardab, et nad shoppaks 24/7 kui oleks vaid võimalus. Aga Mutrike magas öösel nagu beebi. Väsinud. Ja nägi unes seelikuid, saapaid, pluuse, jopesid, kleite....Mutrikese garderoobi lisandusid hullumeelse shoppingu järel: 2 kleiti, 3 seelikut, 2 pluusi, 1 tuunika-kleit, 1 kampsunimoodi asi, 2 käevõru, 1 kaelaehe, 1 380-krooni maksev Kookai jope. Kripeldama jäid veel: üks mantel, paar saapaid ja püksid.
3) Mutrike sai end korra tunda Tugeva Eesti Naisena, muidu on Mutrike lilleke, ilma erilise põhjuseta ise liigselt näppu ei liiguta, pole füüsilisteks töödeks ehitatud, aga reedel sai Mutrike aidata Tillukese Delisa Meheõe autot lumest välja lükata. Algul tegi Mutrike küll suured silmad, kui Tilluke Delisa ütles, et nüüd lähme autot välja lükkama. Mutrike imestas: "Meie? Naised? Aga meie ei lükka ju autosid lumest välja! Selleks on ometi Mehed?" Ega Mutrike pole nagu teised, virk ja kraps, tema on mugav. Aga häda ja ligemesearmastus ajas Mutrikese autot lükkama. Mutrike oli ühe korra Tugev Eesti Naine.
4) Mutrike käis Tillukese Delisa 20.juubeliks korraldatud kokteilipeol/6-käigulisel galaõhtusöögil. Sai oma kaltsupoest leitud 95 krooni maksva kokteilikleidiga eputada, sai süüa banaani-küüslaugu leiba vürtsikilu ja tursamaksakreemiga, jaapanipärast traditsioonilist kartulisalatit, veiselihasuppi seente ja sibulaga, põdralihakotletti sibulamarmelaadiga, rukkolasorbeed ja oivalist lumepallisuppi, sai ilusate inimestega meeldivalt aega veeta, sai oma Abikaasa kallal norida, nii et teine kohe solvus, sai Abikaasale pugeda, et see jälle naeratama hakkaks ja sai ettekandja peale vihastada. Miks Mutrike vihastas? Pärast esimest käiku mõtles Mutrike, et miks vaid (Mutrikesest paremal pool istuvalt) Emalt küsitakse, kuidas maitses. Mõtles, et ju siis küsitakse vaid kõige äärmiselt laualiselt. Pärast teist käiku avastas Mutrike, et sama küsiti ka (Mutrikesest vasakul pool istuvalt) Kerlelt. Mõtles, et ju siis küsitakse üle ühe. Pärast kolmandat käiku pani Mutrike tähele, et küsiti ka (Kerlest edasipool istuvalt) Onunaiselt.Mõtles, et äkki siis küsitakse vaid vanematelt inimestelt. Mutrike oli rahul, sest see ju tähendas, et tema on noor. Küsis Verinoorelt Onupojalt, et kas temalt ka küsitakse, kuidas maitses. "Jaa!" vastas too. Mutrike hakkas juba vanduma. Krt, miks tema käest siis ei küsita! Pärast neljandat käiku jälgis Mutrike, kellelt küsitakse. Kõigilt! Välja arvatud Mutrike. Mutrikese Abikaasa arvas, et äkki Mutrike oli alguse ebaviisakas olnud või midagi halvasti öelnud. Mutrikese Onu arvas, et äkki Mutrike oli nii kurja näoga, et ei julgetud. Mutrikese Täditütar noris, et äkki paistis nii maakas välja, et tema arvamus pole oluline. Pärast viiendat ja kuuendat käiku, kui Mutrikeselt ikka ei küsitud, kas maitses, arvas Mutrike, et äkki ta on kunagi nooruses (kui ta veel ilus oli) ettekandja mehega maganud, ülikooli ajal ikka juhtus asju ja mine sa tea...Või siis on Mutrike kingapoes ettekandja eest viimase allahindlusega saapapaari ära näpsanud... Igatahes Mutrikeselt ei saanudki oma arvamust avaldada. Kui Mutrikeselt küsiti, kas magustoidu kõrvale sooviks ta teed või kohvi, nähvas Mutrike, et soovib kohvi. "Näed sa, sa ju käitud nipsakalt, ime ka siis..." kritiseeris Mutrikese Abikaasa. Mutrike ei olnud nõus: "Loomulikult ma olen nipsakas kuuendaks käiguks, kui mult varem pole küsitud, kas ja kuidas ja miks, aga mitte varem!" Mutrike sai tunda end küll ilusana oma kaltsukakokteilikleidis, aga kogeda jälle, et on kõigest hoolimata nähtamatu. Mutrike ju ikkagi!
5) Mutrike sai šoki ja hakkas oksendama. Enne homset ostumüügitehingut notaris, oli vaja korter vanast üüriliste poolt räsitud mööbist tühjaks tassida. Mutrike oli juba ühe korra saanud šoki, kui ta üle pika aja oma jala korterisse tõstis, sest Mutrikese ilus hubane pesa oli räpane ja rõve. Mutrike ütles üürilistele, et korter olgu koristatud või muidu! Tõele au andes oli tõepoolest korterit koristatud, suurem s..t oli kadunud, kuid.... Voodi alt tulid välja vanad sokid, hunnikutes koerakarvu ja lahtised Durexi pakid. Mutrike ei taha mitte kunagi enam teiste kondoome koristada. Põrandaliistud ja radiaatorid olid paksu tolmukihi all. Kraanikaus mingi olluseline, mis ei tulnud kuidagi lahti, kuigi Mutrike üritas seda nõudepesevahendiga lahti lagundada. Oleks Mutrike teadnud, oleks ta kodunt küürimisriistad kaasa krabanud. Vannitoas seisis katkine pesumasin - esmavaatlusel lihtsalt raske alla tassida, lähemal vaatlusel selgus, et suvel katkiläinud pesumasinas oli veel pesugi sees. Mutrike tundis kerget iiveldust ja kaasa Abikaasale ja Tolle Sõbrale, kes seda trepist alla pidid vedama.
Sekund hiljem tundis Mutrike kaasa iseendale. Vaatas pesumasinaalust põrandat, oma kahte kätt, ühte õnnetut tolmulappi ja nõudepesuvahendit, ohkas, mõtles elu üle järgi ja leidis, et on siiski sunnitud seda kõike koristama hakkama. Midagi nii koledat ei ole Mutrike pidanud oma lillelises elus tegema. Pole siis ime, et Mutrike korraks oksendama hakkas.
6) Mutrike ostis pühapäevaõhtuks endale veini, sest ta arvas, et pärast selle sodi ja laga koristamist on ta selle ära teeninud. Selle asemel, et ennast veiniga premeerida, tabas Mutrikest pühapäevaõhtul hoopiski migreenipeavalu-tüüpi peavalu ja Mutrike pidi ülejäänud õhtu liikumatult voodis lebasklema, sest vähimagi liigutuse puhul käis luust ja lihast läbi metsik valu.

Lisaks kõigele sellele sai Mutrike nädalavahetusel oma Abikaasalt teada, et Mutrike olevat liiga kõhnaks jäänud. Mutrikese Abikaasa arvas, et Mutrikest pole enam ollagi, käsivarsigi pole enam ja käskis Mutrikesel korralikult sööma hakata. Mutrike luges nädalavahetusel Põrgupõhja Uuest Vanapaganast, et õige Juula on "tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega, oskab hobust rakendada ja jäksab kõiki mehetöid teha", nojah, Mutrike ju ka ikkagi maanaine, pole siis ime, et Abikaasa muret tunneb, et tal siuke silguniisk alles jäänud.
Ja niiviisi siis Mutrike lubaski, et kui korter müüdud ja kogu see jama selja taha jäänud, hakkab Mutrike natuke rohkem sööma, natuke vähem kohvi jooma ja peaaegu üldse mitte suitsetama.
Jah, nüüd on see siis tõe ja õiguse nimel välja öeldud!

Thursday, January 7, 2010

Võõrad mõtted....


Mutrike on alati raamatuid armastanud, klassikutest lugu pidanud ja nende mõtteid hinnanud, mitte küll alati heaks kiitnud või nendega nõustunud, kuid siiski on klassikutel Mutrikese raamaturiiulil oluline koht. Tammsaare, Hamsun, Ibsen, Dostojevski, Salinger...Mõned teada tuntud tsitaadid on ju head ka, nt Metspardist tuntud "Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele", või Tammsaare Tõde ja Õigusest "Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole". Kõike raamatust loetut ei saa võtta puhta kullana või nõustuda kõigega, mis suured mõtlejad on kirja pannud, kuid tõetera võib neist ikka leida. Raamatud panevad mõtlema, arendavad silmaringi. Jah, raamatud on Mutrikesele olulised. Ja neid pole kunagi liiga palju.
Seda enam oli Mutrike õnnelik kui jõulude ajal vanaisal külas käis ja too helgelt oma raamatuid noorematele põlvedele jagama hakkas. Vanadel kirjandusklassika varasalve kuuluvatel raamatutel on Mutrikese arvates eriline aura, need on kuidagi väärikamad, kui uued poest ostetud, ilusad ja siledad. Mutrikesele meeldivad natukene ajahambast puretud klassikud.
Ometigi jäi Mutrikest kummitama ühe sugulase öeldud sõnad, millest Mutrike siiamaani sotti ei saa. See Mutrikese sugulane on väga intelligentne ja arukas inimene, seepärast kummitavad need sõnad Mutrikest üha enam. Mutrike ei mäleta enam täpselt, kuidas see kõlas, aga mõte oli selline "et kas on õige teiste kirjapandud mõtteid järgida..." Mutrikest häirib see mõte, sest Mutrike on ikka arvanud, et lugemus ja huvi raamatute vastu on pigem voorus, nüüd jäi talle justkui teine mulje. Või siis tuleks ideed ise kirja panna, et teised neid järgiksid?
Nooooh, Mutrikesele meeldib küll kirjutada ka ja eks ta kunagi kirjutab raamaturiiuli jagu OMA raamatuid ka, kuid mitte mingil juhul ei viska ta ära TEISTE kirjutatuid......

Tuesday, January 5, 2010

Out of my mind...back in five minutes.


Nii........nüüd on siis tõeks saanud tõsiasi, mida nii Mutrike kui paljud teised on pikka aega kahtlustanud - Mutrike on hulluks läinud, aru kaotanud, segi kamminud, ära keeranud. Suurima vastumeelsusega asus Mutrike täna maksma veel tasumata arveid. Üks ja teine ja kolmas... Hakkas netipangast välja logima, kui avastas korraga, et pärast kolme arve tasumist oli konto kuidagi väegagi tühjaks jäänud. Kuidagi nagu liiga palju oli korraga kadunud. No muidugi, ega siis Mutrike ei tunne arve ka - on seal siis vahe, kas maksad 1440 krooni või 11400 krooni. Mõni mõis!
Ega polekski hullu - saaks mitu-mitu kuud maksmata jätta, aga kuidagi tuleks jaanuar ka üle elada. Süüa tahaks ja autoga sõita ja... Väriseva häälega helistas Mutrike panka ja uuris võimalusi makse annuleerimiseks. Max 5 minutit hiljem oli probleem lahendatud. Milline teenindus! Viis minutit! Fantastiline! Ajaks nad siis teisi asju ka sama kiiresti....aga ei....teiste asjade lahendamiseks on siiani kulunud täpselt üks kuu. Sellest saagast aga pikemalt juba natuke hiljem.

Metsas on asju.....



Jah....nüüd ma usun, et metsas elavad nõiamoorid. Ei, ei - ma ei pea silmas ennast! Ma nägin paar päeva tagasi koju sõites sellist tädi, keda ma siiani olen
ainult muinasjuturaamatu illustratsioonidel kohanud ja noh peaaegu suure inimesena ma ju ei usu igatsugu asju. Nüüd ma usun, sest sõidan mina rahulikult kodu poole raadiost tuleva laulu saatel ümisedes ja omades mõtetes, ilus lumine ja valge on, kui järsku keset teed tädike. Muidu nagu moor ikka, natuke küürus ja rätt peas, kaugelt näha et vana inimene, aga......puutoigas kepiks ja valge klaassilm. ja selline tühi pilk nagu tollel vaimude väljaajajal filmist "Teised". Hirmuäratav! Hea, et ma ehmatusest lumevalli ei sõitnud. Siis oleks küll vist auto sinna paika jätnud ja padavai metsa poole punuma pistnud, aeg-ajalt ikka seljataha vaadates, et ega klaassilmaga nõiamoor luua seljas järgi ei kihuta. Ma arvan, et see puutoigas oligi tegelikult maskeeritud luud. Ja küürus ja hädine oli ta lihtsalt petekaks.
Ma loodan, et tal kunagi suhkur keset küpsetamist otsa ei saa, oleks suht skeeri kui ta korraga oma puukepiga aknale koputaks ja kardina vahelt oma klaassilmaga piiluks! Ja siis hirmunud Mutrikese naljaviluks küünlajalaks tinistaks.

Monday, January 4, 2010

Vaprad ja Ilusad Eesti moodi


Mutrike on nii kaua olnud metsas, et oli tänaseks juba unustanud igasugused tööalased draamad ja suhete pöörised. Kas need üldse eksisteerisidki? Või olid need vaid Mutrikese peas? Täna aga kuulis Mutrike ka veidike klatsijuttu ühest Teises Linnas asuva Suure Ettevõtte Suhetest. Seal eksisteerivad sellised suhted, et meie Suure ja Tähtsa Ettevõtte Tatraveskite jaoks oleks see lausa magustoit, unistuste töökoht, paradiisi sattumine. Siin Kuningriigis on vaja sellise leveli jutud välja mõelda, aga seal tuleks need lausa peopeal kätte. Vaprad ja Ilusad Eesti moodi. Sweet!
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb tutvustada natuke ettevõttes töötavaid inimesi.
1. on olemas firma omanik - soliidses vanuses meesterahvas. Mitte kõige atraktiivsem, aga ilmselgelt jõukas, seega ka ahvatlev saak.
2. on olemas firma finantsjuht/juhatuse esinaine - keskealine naisterahvas, enam-vähem vist atraktiivne.
3. on olemas firma transpordiosakonna juht - 30-aastates meesterahvas, kes enne transpordiosakonna juhiks saamist oli tilluke mutrike. mittekeegi.
4. on olemas firma assistent - peaagu 30-aastates naisterahvas, enam-vähem vist atraktiivne, suuresti tänu mikrominiseelikutele ja sukkadele.
5. on olemas firma logistik - 30-aastates naisterahvas, üsna atraktiivne.

Kõige pealt magasid omavahel firma omanik ja finantsjuht. See oli suur saladus, millest kõik teadsid. Siis otsustas firma omanik natuke korralik olla ja oma "päris" naisTega kodu mängida. Finantsjuht ei tahtnud oodata ja kuidagi sujuvalt sattus tema haardesse tilluke mutrike, kellest tänu uuele suhtele sai transpordiosakonna väga tähtis juht. Mõnda aega mängisid nad õnnelikult koos kodu. Või mängivad siiani, aga sellisel juhul mitte enam nii õnnelikult, sest firma juubelil hakkas transpordiosakonna väga tähtis juht nillima logistikut. Kutsus spaasse ja veini jooma. Kaine peaga veel kinnitas üle, et pakkumine on ikka veel jõus. Kui nad peaksid koos spaasse minema, huvitav mis ametikohaks peaks transpordiosakonna juht valmistuma? Naiste viha on ju teada... Võib olla koondatakse?

Samal üritusel viskas firma omanikule silma peale firma assistent. Kus tegijaid seal nägijaid. Uut paari on nähtud mitmeid kordi õhtul koos töölt lahkumas. Salaja, et keegi ei näeks, aga siiski piisavalt amatöörlikult. Muidugi on võimalus, et nad lihtsalt mingil tööalasel põhjusel sõitsid koos ära, kõik tugineb ju hetkel vaid oletustel, eks kindel saab olla alles siis kui assistendist saab näiteks müügidirektor. Smart move, kas pole? Aga kui vana arm ei roosteta ja juhatuse esinaine ikka natuke veel firma omanikku nillib, kas ulatab tema käsi ka kätte maksma assistendile? Ja mis saab logistikust?

Ka Mujal juhtub asju.


Mis saab edasi?
Kes saab edasi?
Kes saab tagasi?
Kellega saab edasi?
Kauaks?
Miks?
Kuidas?

JÄTKUB....

Oh saaks vaid meie Suure ja Tähtsa Ettevõtte Tatraveskid ja Lõualõksutajad sellele päris-elus seebikale kaasa elada...Ohh, nad oleksid õnnelikud. Ahh, neil oleks arutamist. Uhh, neil oleks põnevust.

Igatahes soovib Mutrike kõigile kirglikku, põnevat, intrigeerivat, mahlast, segast uut aastat! Et oleks millest rääkida. Et oleks millest kirjutada. Ja et igav ei hakkaks.