Uus Poiss on tänaseks siinses Kuningriigis töötanud tervelt 1 aasta ja suurejatähtsaettevõtte-kombekohaselt kutsus ta kõiki oma armastatud kolleege väikesele koogile. Saatis viisaka meili laiali ja lisas kutsutute hulka ka Särava Gerda, kes siin veel töötas kui Uus Poiss tööle tuli. Miks mitte? Särav Gerda on olnud tema töökaaslane, me ikka veel saame kõik omavahel väga hästi läbi, miks mitte. Nii mõtles ka Uus Poiss.
Mõnda aega hiljem (pärast Tatraveskite omavahelist tunniajalist telefoniarutelu) sai Uus Poiss Suurelt Tatraveskilt meili: "Miks Gerda? Ta ei tööta meil. Oma sõbrannadega võid kohvikusse ja loomaaeda minna!"
Jaa...ühtepidi saan ma aru, et töökollektiiv ja kutsutakse vaid praegused kolleegid. Sellisel juhul aga peaks see reegel kehtima KÕIGILE. Kui Tilluke Tatraveski tuli külla, võis tatraveski veskikivi käia tervelt pool tööpäeva, köök oli hõivatud, pläkutamist ja klatsi olid kõik nurgad ja nurgatagused täis. Tatraveskid võivad külalisi kutsuda. Sest need on nende külalised. Samuti on tohtinud kohvi joomas käia mõned veel varasemad Kuningriigi alamad ja veel mõned ja veel mõned. Nii tore ju kui endised kolleegid meeles peavad! Miks siis Uus Poiss ei tohtinud oma endist kolleegi kutsuda?
Liiga särav päike? Põletab silmad ja luuad ära, kui liiga lähedal on?
Varsti on kindlasti Suure ja Tähtsa Ettevõtte uksel lisaks sildile "koristage enda järel põrandalt lumejäljed" ka silt inimeste piltidega, keda siia Kuningriiki ei oodata.
See jutt on mõnus. Natuke kurb ja isegi morbiidne. Nagu "Cherbourg'i vihmavarjud". Igavesti korduv kodanlik draama. Killuke natuke vastikust elust. Aga selline killuke, mis ei pea just eriti närvidele käima. Killuke, mille saab suht lihtsalt välja lülitada. Sul veab, kui saad nädalavahetusel normaalsete inimestega taastuda. Ja tunned kaasa Uuele Poisile. Aga see ei ole persona non grata. Persona non grata on palju traagilisem nähtus. See on sisemuses. Keegi ei saa kedagi persona non grataks teha. Ainult ise. Persona non grata on traagilisem kõigest. Teisest küljest, kui miski on nii lõplik ja traagiline, siis on see jõudnud kulminatsioonini. See on sama kulminatsioon nagu strateegilise edu puhul. Järgneb ebaedu. Ehk siis iga lõpp alustab midagi uut. Nii nagu mädanenud puu. Onju nii?
ReplyDeleteÕnneks on sellistel killukestel üks hea omadus -need lähevad üsna ruttu meelest, ei oma tähtsust...
ReplyDelete