Mutrike on alati raamatuid armastanud, klassikutest lugu pidanud ja nende mõtteid hinnanud, mitte küll alati heaks kiitnud või nendega nõustunud, kuid siiski on klassikutel Mutrikese raamaturiiulil oluline koht. Tammsaare, Hamsun, Ibsen, Dostojevski, Salinger...Mõned teada tuntud tsitaadid on ju head ka, nt Metspardist tuntud "Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele", või Tammsaare Tõde ja Õigusest "Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole". Kõike raamatust loetut ei saa võtta puhta kullana või nõustuda kõigega, mis suured mõtlejad on kirja pannud, kuid tõetera võib neist ikka leida. Raamatud panevad mõtlema, arendavad silmaringi. Jah, raamatud on Mutrikesele olulised. Ja neid pole kunagi liiga palju.
Seda enam oli Mutrike õnnelik kui jõulude ajal vanaisal külas käis ja too helgelt oma raamatuid noorematele põlvedele jagama hakkas. Vanadel kirjandusklassika varasalve kuuluvatel raamatutel on Mutrikese arvates eriline aura, need on kuidagi väärikamad, kui uued poest ostetud, ilusad ja siledad. Mutrikesele meeldivad natukene ajahambast puretud klassikud.
Ometigi jäi Mutrikest kummitama ühe sugulase öeldud sõnad, millest Mutrike siiamaani sotti ei saa. See Mutrikese sugulane on väga intelligentne ja arukas inimene, seepärast kummitavad need sõnad Mutrikest üha enam. Mutrike ei mäleta enam täpselt, kuidas see kõlas, aga mõte oli selline "et kas on õige teiste kirjapandud mõtteid järgida..." Mutrikest häirib see mõte, sest Mutrike on ikka arvanud, et lugemus ja huvi raamatute vastu on pigem voorus, nüüd jäi talle justkui teine mulje. Või siis tuleks ideed ise kirja panna, et teised neid järgiksid?
Nooooh, Mutrikesele meeldib küll kirjutada ka ja eks ta kunagi kirjutab raamaturiiuli jagu OMA raamatuid ka, kuid mitte mingil juhul ei viska ta ära TEISTE kirjutatuid......
No comments:
Post a Comment