Jah....nüüd ma usun, et metsas elavad nõiamoorid. Ei, ei - ma ei pea silmas ennast! Ma nägin paar päeva tagasi koju sõites sellist tädi, keda ma siiani olen
ainult muinasjuturaamatu illustratsioonidel kohanud ja noh peaaegu suure inimesena ma ju ei usu igatsugu asju. Nüüd ma usun, sest sõidan mina rahulikult kodu poole raadiost tuleva laulu saatel ümisedes ja omades mõtetes, ilus lumine ja valge on, kui järsku keset teed tädike. Muidu nagu moor ikka, natuke küürus ja rätt peas, kaugelt näha et vana inimene, aga......puutoigas kepiks ja valge klaassilm. ja selline tühi pilk nagu tollel vaimude väljaajajal filmist "Teised". Hirmuäratav! Hea, et ma ehmatusest lumevalli ei sõitnud. Siis oleks küll vist auto sinna paika jätnud ja padavai metsa poole punuma pistnud, aeg-ajalt ikka seljataha vaadates, et ega klaassilmaga nõiamoor luua seljas järgi ei kihuta. Ma arvan, et see puutoigas oligi tegelikult maskeeritud luud. Ja küürus ja hädine oli ta lihtsalt petekaks.
Ma loodan, et tal kunagi suhkur keset küpsetamist otsa ei saa, oleks suht skeeri kui ta korraga oma puukepiga aknale koputaks ja kardina vahelt oma klaassilmaga piiluks! Ja siis hirmunud Mutrikese naljaviluks küünlajalaks tinistaks.
No comments:
Post a Comment