Maaemo

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus - nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest. 

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus. 

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode'ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse. 

Maaemo (LINK) on kolme Michelini tärniga hinnatud restoran, seega ei saanud laitmatu teenindus tulla üllatusena, lisaks toidunaudingule nautisingi ma kõiki neid pisiasju, millest see reis koosnes. Marek on vasakukäeline ja kui esialgu oli ka tema niiske käterätik ja salvrätik paremal pool, siis juba teist või kolmandat eelrooga serveerides asetati asjad vasakule poole. Pisiasi, aga nii meeldejääv. Samamoodi asetati salvrätikud ja niisked käterätikud uuesti kokkuvoldituna oma kohale sel ajal kui külastaja lauast eemal (tualettruumis) viibis. 

Iga roa juurde räägiti, millega tegu on, kust tooraine pärit on ja kuidas seda süüa (jällegi kui juhtusid eemal olema, korrati jutt sulle üle). Selles mõttes pean ma ütlema, et muidugi oli tegu uhke restoraniga, kuid mitte sellisega, kus sa ei julgeks istuda ega astuda ega tea, millist nuga-kahvlit kasutada. Kõik oli uhke, kuid samas nii lihtne ja maalähedane, et esimene kohmetus (tingitud ilmselt sellest, et ma ei suutnud ikka uskuda, et seal lõunatasime) möödus kiiresti. Pooled road tuli süüa üldsegi näppudega. 

Kokku ootas meid ees 20 erinevat rooga - eelroad, kala, liha ja magustoit. Muidugi ei olnud portsjonid suured ja paljud võivad öelda, et see pole toit kui lusikaga on üks kriips taldrikule tõstetud. Kui aga kokku süüa 20 sellist pisikest rooga, siis minu kõht hakkas täis saama enne kui me magustoitudeni olime jõudnud. 

Ja tegelikult ega selle restorani puhul ei saagi rääkida toidust. Vaid toidukunstist. Kõige huvitavam oligi see, et kuigi ma räägin toidukunstist, siis ei olnud seal mingit hookuspookust, vaid lihtsad maitsed, mis omavahel moodustasid kõige suurepärasemaid kooslusi. Ma ei ole mitte kunagi mõistnud norrakate hapukooreputru ehk rømmegrøti, kuid sellisel moel nagu seda siin serveeriti, võiksin ma seda süüa küll. Samamoodi fenalår (suitsutatud lambakints) ei kuulu mu lemmikute hulka, kuid lompe (kartulipannkook) Rørose või ja fenalår rasvaga oli imemaitsev. 

Viimaseks roaks jäid vahvlid pruuni juustuga, mis on ju kõige klassikalisem norra toit, kuid otseloomulikult ei serveeritud seda klassikaliselel moel, vaid väikese "kiiksuga". Kõik kooskõlas Emakese Maaga, mida restorani nimi soome keeles tähendab. 

Ma ei ole toidukriitik, see pärast on mul ääretult raske toite kirjeldada nii, et need ei jääks vaid sõnadeks, vaid annaksid edasi need maitsed ja tunded, mida selles restoranis igat rooga suhu pistes kogeda saab. Seda kogemust kui paned suhu ampsu austrist rannakarbi ja tillikastmes ei anna sõnadega edasi anda. Vähemalt minul jääb sõnadest puudu.  Eelroad olidki ju tegelikult pisikesed ampsud, mille maitset sai kogeda vaid hetkeks, kuid maitse oli veel koduteelgi huultel ja kogemus ajusoppi talletatud. 

Külastuse juurde kuulub ka köögikülastus (LINK), et näha kus toit valmib ja kes millegi eest vastutab. Olgugi, et köögis pidi olema metsik tempo, et kõik toimiks sünkroonis, tundus kõik nii rahulik, nii zen. Kokad suutsid teha nalja ja olid nii ääretult meeldivad. Üks meeldivamaid osasid restoranikülastusest on see, kuidas nad ka söögisaalis käivad rääkimas, mida nad järgmiseks teevad, mis ees ootab (LINK), kuidas midagi valmistatakse (LINK)

Selline koostöö ja sünkroonis toimetamine oli mu jaoks müstika, pearoad asetati lauale täpselt üheaegselt, nõud kadusid laualt täpselt sel hetkel kui olime söömisega lõpetanud, iga väiksemgi kübe eemaldati laudlinalt enne kui me jõudsime märgatagi, et midagi lauale pudenenud oli. Kõike seda saatis meeldiv huumor. 

Ma ei saa öelda, et kui Oslos olete, siis minge kindlasti sinna restorani sööma, sest esiteks nagu öeldud ei ole see niisama, et astun sisse kuna tahan, kuid peamine põhjus  sellise neljatunnise ehmatav hind. Ma ei taha kuidagi kõlada üleolevalt, kuid olles nüüd seda restorani külastanud, siis ma saan väga hästi aru, kust menüü hind tuleb ning ütlen, et see on väärt seda. 

Ma ei tea, kas mul kunagi veel tekib võimalus seda restorani külastada, kuid seda enam on see kogemus eriline ja unustamatu. Kui me saaksime sinna iga nädal/kuu sisse sadada, siis kaoks see maagia ju ära. Ja ei oska ma sõnadesse panna KUI tänulik ma selle harukordse võimaluse eest olen. 

Pikemalt menüüst ja veinidest (nii hästi kui ma oskan) kirjutan ma Estonian with a backpack blogisse üsna pea.