Thursday, June 16, 2016

Kuidas mind korda teha? /How to fix me?


Psühholoogi juures käimine on ikka parasjagu naljakas ka, selles mõttes, et palju kummalisi mõtteid ja asju kerkib üles. Ikka ka seoses lapsepõlve kogemustega. Ma pean muidugi siin kohal kiitma oma psühholoogi, kes on seda tüüpi, et ei leia, et me peaksime väga lapsepõlve probleemidest alustama, vaid kõigepealt peaksime nende kümne korraga lahendama mu praeguse kriisi ja siis (kuna ma ilmselt nii screwed up inimene, soovitas ta mul) jätkata sügavama ja pikema raviga, et kõik see "lõngakera" lahti haruda. Hetkel püüame me sünkrooni saada mu lapsepõlve- ja praeguse mina. Hahh, see juba kõlab nii veidralt! Aga ma mõistan selle vajalikust. Ma toon teile ühe näite.

Ma tegin süüa ja kutsusin Marekit ja Idat kolm korda sööma. Ma sain aru et nad ei pruukinud kuulda, sest nad vaatasid teises toas multikat, aga selle asemel, et minna toa uksele ja nad sööma kamandada valisin ma solvununa üksi ära süüa ja siis demonstratiivselt lahkuda köögist. Marek ütles, et nad tõesti ei kuulnud, kuid mina enam teda EI KUULANUD, mina olin solvunud. Aga teate, kus selle solvumise põhjus on? Lapsepõlves. Me pidime alati kasuisa vähemalt kolm korda sööma kutsuma, tema kuulis küll, kuid valis MITTE tulla, ma ei tea, kas kiusust või jonnist või sellest et me ei meeldinud talle, aga ta ei tulnud pea kunagi sööma ja kui tuli, siis näitas ta demonstratiivselt kui vastumeelne tal seal laua taga istuda on. Seepärast ei meeldi mulle inimesi sööma kutsuda. Lisaks sellele võis sööma kutsumine/mitte kustumine vähemalt 50% ajast lõppeda tüliga. 
Võib olla on selles valguses ka lihtsam mõista, miks mulle on oluline koos laua taga söömine ja laua kombed ning miks mind kõige enam ärritab kui Ida keeldub söömast või laua taga lollitab? Kas pole tegelikult kummaline, kuidas mõned mälestused panevad meid sada aastat hiljem ebaadekvaatselt käituma? 

Minu probleem siin juures on veel see, et isegi kui Marek palub vabandust (mida ta isegi ei peaks tegema), siis mina ei oska solvumisest lahti lasta, ma keeran end üles, hakkan segast peksma, leian kuidas keegi mind ei armasta ja minuga koos ei taha olla ja võin tunde vihane olla. Kui Marek minust sel ajal ka välja ei tee, siis ma solvun veel rohkem, sest minu maailmas näitab see, et ta ju ei hooli (samal ajal kui teine lihtsalt enam ei jaksa mind anuda-paluda).

Edasi jõudsime me selleni, et ma identifitseerin end läbi töö ja karjääri. Ma olen terve elu olnud suhteliselt headel ametikohtadel ja teinud oma tööd hästi, nüüd ühtäkki ei lähe enam nii hästi ja ma tunnengi, et olen läbikukkunud. Ka ema ja naisena. Sest ma ei ole end kunagi varem pidanud pereinimeseks. Te ehk mäletate, et ma olen rääkinud, et enne Marekiga tutvumist ma ei tahtnud abielluda ega lapsi saada. Kõige hirmuäratavam lause, mis mulle kunagi on öeldud oli "sa oled see naine, kellega ma tahan abielluda ja pere luua". Ma sain aru, et too peika tegi ju komplimendi, kuid mul on siiani meeles, kuidas ma mõtlesin, et "appi, ei, mina küll ei taha!". Aga näete, olukord muutus. Ja kuna ma sisimas olen alati arvanud, et minust ei saa head ema ega naist, siis nüüd selles olukorras, kus ka karjäär on ära võetud, tunnen ma, et ma ei saa hakkama. Ma ei taha nii tunda! Ma tahan olla hea naine ja ema, sest uskuge või mitte, siis mulle ei lähe midagi rohkem korda kui Ida ja Mareki heaolu. Ma ei taha, et nad kannataks, aga teen kodus sellest hoolimata Mareki elu põrguks. Just selliste naiste kõrval nagu mina, võtavad mehed endale tavaliselt armukesed. 

No vot. Ja nüüd me siis üritamegi kuidagi sünkroniseerida minu lapsepõlve mälestusi praegusega ning õpetada mul lahus hoidma era- ja ärielu, et mind "töökorda" saada. 


Going to therapy is actually a strange thing. It gives me strange things to think about and digs out the connections to childhood of course,  I like that my psycholgist is not the kind who thinks it is necessary at this stage to go all the way back to childhood and start from there, she starts from here and now and tries to help us find out why I keep acting the way I do. 
At the moment we are trying to syncronize the previous and past. Sounds strange, but I understand why we need to do this. 

For example. I was cooking and when the dinner was served I asked Marek and Ida to come to eat. three times. I knew they probably didn't here, because they were watching a cartoon, but I chose to get angry and offended because they didn't come. Instead of going to living room and make sure they heard, I sat down, ate alone and showed them afterwards that I was angry. Marek explained he didn't here, but I didn't care. You want to know the reason for why I acted like this? When I was a child (or actually every time I visited them as an adult as well) I often had to ask my stepdad to come to eat, he heard, but chose not to come. I don't know the reasons, but he just ignored it. And the times he did eat with us, he always showed how much he dislikes being there with us. That is the reason why I really don't like to ask people to dinner table (more than once). 
Perhaps it also explains why it is very important for me to eat at dinner table together, I want tablesetting to be nice and why I get upset when Ida does not behave at dinner table or plays with food? 

Isn't it silly how childhood memories make us behave inadequate when adult? My problem is also that I cannot let go of being angry. My husband apologizes (even when he doesn't have to), but I just keep turning myself on, getting more upset, I can say things I don't mean, just because I want to hurt him (why?) and I can go on without talking to him for hours. And when he goes away, because he also gets tired of trying to make up, I get more offended, because "he doesn't care". I don't want to be this way!

Further we found out that I identify myself throug work and career. I have always had good positions and done well at work, but now when things are not going well, I feel as a failure, because the situation is new and unknown to me. Perhaps you remember that I have told before that before I met Marek I was 100% certain I will not get married and have children. I remember an old boyfriend telling me "you are the kind of women I want to marry and have children with". I know it was supposed to be a compliment, but I was terrified. "No, no, no, never!" I thought. Things changed and as I have always thought I will make a crappy wife and mother, I feel as a failure in this situation when career is not supporting my self confidence. I feel I cannot "play the part" good enough. But I don't want to feel like this and make my husband's life miserable, for crying out loud he and Ida are the best things that have ever happened to me, but I do not show this at home. I am arrogant and ill-tempered. I want to be a good (not perfect!) mother and wife. How do we fix this? Can we fix me? 

This is the question we are trying to solve. Perhaps then I will not take all the things that have happened to us during last year so hard? And stop blaming myself and accept the fact that I am an avarage person and this is not a bad thing? 





6 comments:

  1. Ma pean ütlema, et ma olen juba ammu hakanud su postitusi hoopis pingsamalt lugema, sest ma olen nii paljudes asjades samas ummikus omadega. Sa oled nii julge, et sellest kõigest niimoodi räägid :) Peaks ka selle arstiaja endale panema :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loodan, et ma oma julgusega kellelegi haiget ei tee, kuid samas leian, et kui see mind aitab inimesena korda teha, siis see on vajalik. Samas tundub mulle, et see võib olla mingil moel kasuks ka teistele, sest olen saanud palju kirju inimestelt, kel sarnased mured ja probleemid (see kõlab lausa uskumatult, et ka inimesed, kel justkui väliselt on kõik olemas võivad omadega ummikus olla)

      Delete
    2. Oi, on ja kuidas veel...mina olen see nn psühholoogitüüpi inimene, ehk siis ka täiesti võhivõõrad inimesed tulevad mulle kõige isiklikemast probleemisdest rääkima ja nõu küsima, ma oskan seda hästi, kõrvalt, teiste inimeste muresid lahti arutada ja asju korda ajada...aga ise...njaa..teoreetik...teistele räägin aga ise endaga hakkama ei saa...maailma suurim ülemõtleja ja draamaqueen.
      Su postitused aitavad mul ennast kõrvalt vaatama panna, nii et väga vajalikud :)

      Delete
  2. See lõik: "Minu probleem siin juures on veel see.." on nii minulik :D Võin solvuda absoluutselt mitte millegi peale ja mitu mitu tundi mossitada veel selle mittemillegi pärast.

    ReplyDelete
  3. Juuksepleegituste soovitaja taas platsis. Norrakad on väga kohvti sarja teinud "bør de gifte seg". Seda saab netis ka vaadata. Soovitan väga. Seal on siis iga kord yks paar ja nad asetatakse erinevatesse olukordadesse, lisaks tehakse neile isksusetestid ja kaks psyhholoogi siis analyysivad, et kas saavad punase, kollase v6i rohelise kaardi l6puks. Seal vahepeal need psyhholoogid jagavad ka nippe ja ausalt öeldes, kuigi mul on ysna rohelise kaardi vääriline suhe, siis vaatamata sellele olen tänu sellele saatele leidnud, et ahhaaa... mingeid asju saab ja peab teistmoodi. Seda sinu mitte andeks anda tahtmist on seal ka kenasti käsitletud.

    ReplyDelete
  4. Võib-olla on sellest siin juba juttu olnud, aga ega sa beebipille ei kasuta? Nende toime psüühikale võib olla äärmiselt negatiivne. Ise kasutasin neid 9 aastat ja olin suhtes olles tõsine fuuria - armukade, paranoiline, närviline, nutune jne. Kõik probleemid, mis elus ette tulid võimendusid mitmekordselt.

    ReplyDelete