Ida-Euroopa fuuria-ema

Ida alustas täna Norras lasteaias. Oleks juba kuu aega tagasi võinud alustada kui ma oleksin taibanud (ma ei tea, miks ma seda ikka veel unustan) varem hakata uurima, kuidas meie taotlusega on. Ma olin juuli lõpus teinud avalduse viide lähimasse lasteaeda, aga kui ma septembriks ikka veel vastust polnud saanud, hakkasin ma uurima. Selguski, et nendes viies lasteaias polnud vabu kohti, ka siis kui ma avalduse esitasin, aga seda ei viitsinud mulle keegi öelda, sest nad olid kindlad, et ma tahan kohta just neis viies lasteaias nagu ma olin avalduses märkinud. Ma oleks võinud oodata kuni Ida viie aastaseks saab:) 

Selgus, et vaid kahes lasteaias on vabu kohti. Üks neist meie kodust kolme kilomeetri kaugusel. Selle me valisimegi ja juba samal päeval oli Idal koht olemas. Kui ma oma tuttavatele seda rääkisin, oli nende esimene reaktsioon: "Issand kui kaugel!" Kolm kilomeetrit?! Jah, jalgsi on seda maad tõesti ehk liiast iga päev kaks korda käia - ajaliselt, kuid mis mõttes kaugel. Ma kuulsin seda ka siis kui lasteaeda esmaspäeval üle vaatama läksime. "Oi, te polegi siit lähedalt?" imestasid kasvatajad. Nojah. Et mul nii "raske" poleks, laenasid tuttavad mulle kasutamiseks oma auto. Ma pean muidugi tunnistama, et on tõepoolest mugavam - viis minutit ja vupsti! olemegi kohal.

Nüüd siis lasteaiast. Esimese hooga olin ma šokis. Kõik tundus nii kaootiline. Osa lapsi magas, osa mängis, osa koperdas kusagil õues (loomulikult õpetaja järelvalve all). Mulle räägiti midagi kindlatest raamidest, aga ma küll esmamulje järel mingeid raame ei näinud. Mu meelest tegid kõik lapsed, mida nad ise tahtsid. Mingit organiseeritust või arendavaid tegevusi (laulutund, joonistamine jne) ei tundunud seal küll olevat. Ma sain alguses küll aru, et vähemalt laulutund on, kuid täna sain ma aru, et pigem on hoopis nii, et teatud lastelaule lihtsalt lauldakse igas erinevas olukorras. Kui lapsed peale hommikusööki oma rühma lähevad. kui keegi kukub, kui kedagi on vaja magama panna... Saate aru, mida ma mõtlen, eks? 

Ja siis tuli kõige suurem šokk. Püksmähkmed ei ole lubatud. Ma ei saanud sellest aru, kas mitte pole püksmähkmetega lihtsam lapsi potile panna. Tavaliste mähkmete eelistamisest sain ma aru, et kui laps ei ole mähkmevaba, siis keegi neid potile käima ei õpeta. Minu hirm kasvas kui blogilugejad kirjeldasid, et Skandinaavias on tavaline 3,5-aastase lapse mähkmetes käimine. Ma arvasin, et see on liialdus.
Siis rääkisin ma sellest Lilianiga ja ta kinnitas seda, lisades, et tema täditütar käis mähkmetes viie aastani. Saate aru, viie aastani? See  on ju täiskasvanud inimene! Lilian noogutas ja ütles, et see on üha enam tavaline, sest vanemad on nii stressis argipäevast, et ei jaksa lapsi potil käima õpetada. Ma tahtsin vanduda. Mida asja? Kuidas saab sellise asja jaoks liiga stressi olla ja mitte aega leida? Eriti Skandinaavias, kus tööl käimine mõjub pigem hobina ning igal pool pasundatakse sellest, et  kõige olulisem on aeg perega. Ja siis ei ole teil aega oma last potil käima õpetada? 

Mina viisin täna Ida lasteaeda püksmähkmetega, seletasin, et ta käib potil, st et ta küll ei küsi kogu aeg, kuid tunnis korra vähemalt tuleks ta pissile viia. Ma nägin, et õpetajad ei olnud sellest vaimustuses. Kusjuures ma ei eeldagi, et potil käimise õpetamine on vaid lasteaia asi, kuid kuidagi koostööd peaksime me ju ikka tegema. Mina näen kodus vaeva, et laps mähkmevabaks saada, aga nemad ei viitsi, sest "laps lõpetab mähkmetes käimise kui ta selleks valmis on" nagu mulle täna öeldi. Isegi kui see peaks olema keskkooli lõpetades? Ida hakkas potil käima paremini just siis kui ta Eesti lasteaias koos teiste lastega potil käis. ja kui Norra lasteaias on nii oluline, et rutiin ja kõik muu sätitakse sõltuvalt lapse eripärast, eelistustest ja rutiinist, siis mina kavatsen jääda nõudma, et Idat ka wc-sse viiakse. Ma juba kujutasin ette, kuidas õpetajad selja taga mind "selleks Ida-Euroopa fuuria-emaks" nimetavad.

Niisiis esmamulje jäi mulle veidike harjumatu. Kui ma siis kuulsin ka teiste jutte lisaks, et ei siin suurt õpetata ja söök antakse kätte seal samas porisel matil ilma kätepesu, siis mõtlesin ma küll, et ohh õudust. Kuid ma otsustasin olla avatud meelega ja vaadata, kuidas esimene päev möödub.

Täna olime me lasteaias esimesed kolm tundi ja tulime enne lõunasööki ära. Lõunasöögi ajaks lõhnas terve lasteaed imeliselt isetehtud leiva järele. Hommik algab lasteaias ühise hommikusöögiga, peale mida kõik rühmad laiali oma tubadesse lähevad. Rühmas on lapsed erinevas vanuses - Ida rühmas on kõige noorm 9-kuune ja kõige vanem kolme-aastane. Mulle see sobib, sest kuna Ida ei oska ju veel norra keelt, siis ei ole ta ainus, kes ei oska end sõnades väljendada ning minu hirm, kuidas ta keelega hakkama saab, läks veidike väiksemaks. Ma peangi ütlema, et ta sai täitsa kenasti hakkama, jälgis küll  silmanurgast, et ma olemas oleks, kuid viimasel tunnil unustas ta selle isegi ära ning mängis/kakles teistega.
Õpetajaid oli mu meelest sama palju kui lapsi, okei väike liialdus, aga neid oli ikka palju. Ja kui viie lapsega oli ühes ruumis kolm õpetajat ning ma palusin näidata, kuhu riided panna, vastas üks õpetaja, et peame natuke ootama, kuni veel üks töötaja tuleb, sest ta ei saa lapsi üksi asendaja ja õpilase valve alla jätta. Ahah.
Kella kümnest läksid pisemad magama, osad jäid tuppa mängima ning suurem osa lasteaiast liikus ära välja, kes mängima ja kes metsa jalutama. Ma olin küll arvanud, et suurt õppetegevust seal ei toimu, kuid samas nägin ma, kuidas nad väljas oksi ja lehti ja muud sellist uurisid ning see on ju ka õpe? Magamiseks olid kas õues vankrid, teises toas matid põrandal või samas ruumis paar voodikest, kuhu lapsed võisid ronida kui neil tuli isu natuke pikutada.



Ühesõnaga kui ma esimesel korral olin erinevustest pigem šokeeritud ja natukene ebaleval seisukohal, siis täna jäi mulle lasteaiast väga hea mulje. Töötajad tundusid väga sõbralikud ja asjalikud  ning vähemalt siin lasteaias pesid lapsed kenasti käsi ja söövad õnneks laua taga. Olgugi, et pikemateks jalutuskäikudeks oli kõigil matpakke ja istumisealus kapis, nii et eks nad ikka maast madalast seda looduses piknike pidamist siin harjutavad ning Idast üks friskus kasvab.

Ja kõik sokid, saapad, pluusid, sukkpüksid said eile nimeiltidega ära kleepsutatud. Mina ise muidugi ei olnud veel jõudnud selle peale mõelda, kuid armas Lilian oli meile tellinud ära spetsiaalsed riietele kleebitavad kleepsud Ida nime ja minu telefoninumbriga. Riietest sai Ida lasteaeda kaasa Nicolai lasteaiariideid, sest ma ei ole Idale jõudnud soetada kõiki neid villast retuuse, aluspluuse, kombekaid, mida lapsel vaja on, et õues soe ja mugav oleks.

Igatahes on mul hea meel, et ta lasteaias alustab. Ahjaa, lasteaiamaks oli 2880NOK (ca 320 eur) ja nii nagu ma aru olen saanud, siis Eesti lasteaiad ei ole sugugi odavam lõbu. Madala sissetulekuga/sissetulekuta nagu mina saab taotleda ka lasteaiatoetust, mida ma olen ka teinud, kuid selle looga seotud bürokraatia on jälle kord halenaljakas. Kui teid huvitab, siis võin ma sellest eraldi postituse teha.

Aga kas keegi oskab mulle öelda, mis matpakke sisaldama peab? Mis on tavaline lasteaia matpakke sisu? Mitte et ma ei saaks seda lasteaiast küsida, aga ma olen aru saanud, et mu blogi lugejate seas on ka Norraga sina peal olevaid inimesi.