Nagu te aru olete saanud, siis minu arvates ei hiilga Lillehammer just toidukohtade ja kohvikute poolest, kuid loomulikult on ka meeldivaid erandeid. Üks neist näiteks Lille Pannekakehuset ja kohe minu poe/maja taga asuv Unikat.
Täna käisin ma seal kohvi degusteerimisel ehk cuppingul nagu kohvi maitsmise ja kirjeldamise protsessi nimetavad kohvieksperdid. Selle eesmärk on teha kindlaks kohvi maitse-ja aroomiomadused. Inimeste arusaamad maitsest ja aroomist on väga erinevad, see, mis ühele on kibe, ei ole seda teisele.
Nii oli ka siin - see, mis mulle tundus magus, tundus teisele mõrkjas, seal kus keegi tundis piimašokolaadi, tundis teine merd ja paadikuuri, seal, seal kus mina tundsin mõnusat mustsõstra aroomi ja maitset, kurtis teine, et mustsõstart nii vähe tunda on. Kelle lemmikuks sai paadikuuri-kohv, kelle lemmikuks tee-kohv, kellele meeldis apelsin. Nii palju kui oli inimesi oli ka arvamusi. Minule näiteks meeldis tohutult üks magusapoolsem kohv, kus oli nii hästi tunda meloni lõhna ja ananassi, kuid ära ei öelnud ma ka palju äkilisemast nö teemaitselisest Etioopia kohvist.
Kuigi ma olen suur kohvisõber, siis see maailm on minu jaoks veel täiesti avastamata maa ja ütleme siis nii, et ilmselt see, et me kodus suvalistest ubadest kohvi ei valmistanud võrdub umbes samaga kui ma ütleks, et me oleme välja kasvanud Kindzmarauli perioodist.
Ma loodan, et mulle jäi õigesti meelde (kui ma eksin, siis parandage mind), et cupping on kohvi degusteerimise moodus, kus jämedalt jahvatatud kohvile valatakse peale keev vesi (nagu teeks pätikohvi), lastakse sel neli minutit seista ja maitsja nuusutab tõmmist, et kogeda aroomi enne kui ta "kooriku purustab", et kohvipuru eemale lükata (mitte ei sega, vaid justkui tõstab seda). Kohvi maitsmiseks "lüristatakse" üks lusikatäis kiire hingetõmbega. Selle eesmärgiks on pritsida kohvi võrdselt maitsmisnäsadele. Ma ei saa öelda, et kiire "lüristamine" mul just välja tuli, ikka ju tahad viisakas olla, kuid lõbus ja maitsev oli see ikkagi.
Ma loodan, et selliste kohvidegusteerimise üritustega seal ka jätkatakse. Ääretult meeldiv, seda esiteks juba koha ja seltskonna pärast, teiseks loomulikult, et jätkuks võimalus nautida head kohvi ja samal ajal ka end harida ja kolmandaks, mitte vähemolulisemaks - see linn vajab natuke särtsu, muidu on siin kõik üsna tavapärane, traditsiooniline, igav...Kannukohv ja sügavkülmutatud kuklid:)
Igatahes on mul hea meel tõdeda, et Lillehammeris on üks koht, kust saab tõesti head kohvi. Ma soojalt soovitan teil sealt läbi astuda kui siinkandis olete. Ühtlasi on seal ühtteist põnevat müügis- veel paar nädalat tagasi oli Unikat eelkätt poeke, kus pakuti kohvi, nüüd on see kohvik, kus pakutakse ka erinevaid asju müüa (natuke käsitööd, palju kohalikku käsitsivalmistatud toitu - ja mina kurtsin, et Lillehammeri valik on nii kesine. Endal asub maja taga selline tore kohvik-poeke). Hästi kodune ja hubane. Tibatilluke. Kindlasti astuge sisse!
Peale kohvi degusteerimist jõudsime me järeldusele, et kallis kohv on odav luksus. Ostad küll paki, mis esimesel pilgul tundub ju kallis, kuid kui selle hind jagada tasside ja naudingu peale, mis sealt saate, siis oletegi endale lubanud odavat luksust. "Eks see sõltub, kus te olete ja mida te soovite," võttis koolitaja õhtu kokku, "kas bensiini või magustoitu."
Me jäime talle otsa vaatama. Mida ta sellega mõtles? "Noh, kas te olete kontoris ja vajate lihtsalt kiiret käivitajat või olete te nädalavahetusel perega hommikusöögilaua taga ja soovite naudingut," täpsustas ta. Laias laastus ta ju nii ongi.
No comments:
Post a Comment