Nagu te ehk aru olete saanud, siis Ida oli nüüd mõnda aega Eestis koos oma tädidega. Sellest, kas ma ikka pean õigeks pikka lapsest eemalolekut, kirjutan ma eraldi postituse. Kui me lapsele eelmisel nädalal järele läksime ei suutnud ma ära imestada kui suureks ja asjalikuks ta selle kümne päevaga oli kasvanud. Minu meelest meenutas ta juba päris last, nii et isegi beebiks (mis sellest et adekvaatseks) on teda juba raske kutsuda.
Nüüd kui ta jälle tagasi Lillehammeris on, olen ma iga päev avastanud uusi asju, mida ta teha oskab. Näiteks oskab ta ukse taga jalanõud jalast ära võtta. Me läksime külla ja enne kui ta uksest sisse astus, jäi ta seisma ja võttis jalanõud jalast ära. Ma tahtsin Ringvaatesse helistada, et mul on kodus imelaps. See ei ole ju normaalne? *
Siis hakkas ta ühtäkki verandat pesema. Võttis harja ja muudkui nühkis. Ilma liialdamata üks pool tundi oli ta ametis. Ma veel ei suutnud mõista, et kust ta teab, mida harjaga teha. Mina ju ei ole kõige virgem koristaja. Edasi hakkas ta aknaid pesema. Mina ikka imestasin ja nuputasin. Kui ta täna aga terve poe puhtaks pesi, sest igal pool oli "kaka", hammustasin ma ühtäkki läbi. Tädi Mariani kool! Mul on nimelt selline napakas väike õde, kelle jaoks koristamine on kõige puhtakujulisem meelelahutus. Nüüd on siis selge, kes mu lapse "ära rikkus".
Ja Ida aga käib mööda poodi ja puhastab kõike, mis ette jääb. Ma ei julge mõeldagi, et mida nad veel mu lapsega teinud on. Võib-olla peaksin ma täna proovima äkki oskab ta ka pesu pesta. Ja triikida.
No comments:
Post a Comment