Eile istusime me sõbrannadega Ussipesas köögis ja ajasime naistejutte. Ma siis kitusin neile, kuidas Marek halb mees oli kui ta 17.mail Norras käis.
Ma ei ole kanget alkoholi vist joonud sellest ajast kui ma rasedaks jäin. Kui Marek meile külla tuli, oli tal endale kaasas viski ja mulle vein, mingil kummalisel põhjusel leidsin ma, et mina tahaksin ka viskit. Kusjuures eriti naljakas on see, et mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi viski. Seekord läks kõik teisiti. Peale seda kui Ida oli magama jäänud, istusime meie köögis ja jõime. Õhtu lõppu ma ei mäleta. Kui ma hommikul ärkasin, ei saanud ma aru, mis mu peaga lahti on ja miks mul halb olla on, kui ma siis ikkagi pildi kokku panin ning mulle meenus, et ma olin Marekil aidanud korralikult viskit juua, vandusin ma maapõhja...muidugi mitte ennast, vaid Marekit.
"Mis mees sa oled, et lased oma naisel niimoodi juua!" pahandasin ma.
"Hea," vastas tema. "Ma ei hakanud keelama kui naine tahtis juua."
"Aga sa ju tead, et ma ei joo kanget alkoholi," vigisesin mina ägisedes peavalu käes.
Me jäime eriarvamusele, kelle süü mu peavalu oli ja kas hea või halb mees laseb naisel juua. Mina vandusin, et ei puutu enam kunagi kanget alkoholi ja sinna see teema jâi. Peavalu läks ju ka lõpuks üle.
"Siis on ju varsti uut Idat oodata," naersid mu sõbrannad kui ma olin oma purjutamise loo ära rääkinud. Ma vangutasin pead: "Ei-ei!"
"Aga kust sa tead, mis su mees sinuga teha võis kui sa ju midagi ei mäleta?" ilkusid nemad edasi. Ma pidin nõustuma, et ega ma ju ei tea tõesti. Ma lihtsalt eeldasin. Sest noh me ju oleme juba pea kümme aastat koos ka olnud;)
Aga.
Mul oli juba mõnda aega olnud metsik isu Hiina toidu ( eriti küüslaugu ja tšilliga nuudlite) järgi. Eile ma palusingi Marekit, et me koju Hiina toitu ostaksime. Ma sõin ühe karbi tühjaks silma pilgutamata. Ja nagu sellest poleks veel piisanud, olin ma poest ostnud ka suure valge šokolaadi. Ma ei ole suur magusasõber, kuid ma ei suutnud magusast eemale hoida kui ma rase olin. Eile sõin ma selle šokolaadi ära maksimaalselt viie minutiga.
Mul tekkis korraks tõesti hirm, et püha jumal ega ometi... Ma ei tahaks enam kunagi rase olla! Ja ega ma rohkem lapsi ka ei taha. Ma küll jumaldan oma last ja arvan, et ta on parim asi, mis meiega juhtuda sai, aga ma olen ka kindlal arvamusel, et ta peab jääma ainukeseks.
Mu viimase aja isud ja tujud tekitasid mus paanika.
asi võib olla ka pigem hetke olukorrast (üksi lapsega kaugel), stress tekib samuti isu - "Söögiisu muutus. Kas puudub huvi toidu vastu ja kaotatakse kaalus või kaal kasvab, sest söömisega püütakse oma halba enesetunnet leevendada."
ReplyDeleteIlmselt see tegelikult just nii ongi, et asi stressis
Delete