Kelle ümber keerleb maailm?

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et paar päeva tagasi olin ma kade kõigi teiste blogijate peale, erinevatel põhjustel. See ei olnud sugugi mõeldud ühe sellise postitusena, et palun kiitke mind, vaid oli lihtsalt enda paha tuju välja elamise postitus, ometigi on mul nii hea meel kõikide ergutuskõne-kommentaaride üle. Eriti hea meel on mul aga paari viimase kommentaari üle. Üks neist heitis mulle ette, et ma ei lükka pead kuklasse ja edasi ei astu, vaid end haletsen (sry, aga ma usun, et iga inimese elus on enesehaletsushetki ja mina jään enda omasid ka blogisse kirja panema). Teine heitis (okei, see ei ole päris õige sõna, aga siiski) ette just seda, et ma edasi liigun, näitan Ida Burberry kleiti ja tulen paariks päevaks Eestisse, samal ajal kui ma olen paljud inimesed rahalisse raskusse jätnud. Esiteks ütlen ma, nii nagu ka selle kommentaari vastuses, et on asju, millest ma blogis ei kirjuta, mis aga ei tähenda, et ma oma eksimusi ei heastaks. Teiseks ei leia ma, et nüüd, kui ma olengi paar viga teinud, peaksin elu lõpuni jääma koju nelja seina vahele ja mitte kunagi enam oma nina välja pistma, sest mul peaks olema häbi näidata ilusaid või kalleid asju/hetki oma elus. Mulle meeldib Ida Burberry kleit - see on talle paras just hetkel, ma olen seda aasta aega oodanud, et saaksin selle talle selga panna. See on kingitus. Kas ma peaksin selle nüüd sahtlipõhja peitma või maha müüma? Ma saan aru kui ma postitaks üle päeva pilte, kuidas me kallites poodides shoppame või kalamarja õhtusöögiks sööme.

Minu sugulased ja sõbrad muretsevad hetkel eeskätt minu pärast, nad teavad, et meil on raske ja toetavad meid. Kui minu ema/isa/onu/vanavanaema tahab, et ma saaksin puhata ja ostab mulle laevapileti, siis ma ei ütle talle, et ei kallis inimene, ma ei saa seda laevapiletit vastu võtta, sest muidu inimesed vaatavad, et ma priiskan ja ei ole alandlik. Ma olen oma perele ja sõpradele tänulik. 

Eile oli mul võimalus külastada ZEN spaad, ka sellest ei öelnud ma ära, sest väike hoolitsus olukorras, kus ma sellist luksust endale lubada ei saa, kulus väga ära. Ma olen selle võimaluse eest tänulik.

Minu enda ainus sissetulek on hetkel 85 eurot lasteraha, te teate isegi, et selle raha eest ei saa endale midagi lubada, selle eest ei saa laene makstud ega kommunaale. Hetkel on raske aeg, aga tänu sõpradele ja sugulastele me saame hakkama, me pingutame ka ise, et nö vee peale jääda, aga see ei tähenda, et ma ei tohiks nautida piknikku kodus, panna Idale selga Burberry kleit või endale Kookaï püksid. Ma püüan halvas olukorras edasi minna, sellest välja saada, ma keskendun heale, sellele, mis mul olemas on ja naudin iga väikest asja. Olgu selleks siis niidetud muru või see, et eelmisel aastal second handist ostetud pükse mulle jalga läksid. Ühe kodus olnud kalli veini jõin ka ära. Ma nautisin kahte kodusoldud päeva maksimaalselt. 

Ja ma ei häbene, et minu maailm keerlebki kõigepealt ümber minu ning minu pere. Kelle ümber ta siis keerlema peaks? Ärge vihake mind selle pärast. 

Samas minu eilse päeva kõrghetk, mis mind nutma pani, oli see kui ma suhtlesin endiste töötajatega, kes ütlesid, et ei pea meie peale viha, ootavad meiega kokkusaamist ning peavad meid osaks oma "haigest" perekonnast. Ma ei oska sõnadesse panna, mida see lühike vestlus mulle tähendas. Jõudu andis see aga kindlasti.