Lapsega ja lapseta

Ida on nüüd nädal minust puhanud. Ma ei ole kunagi olnud seda tüüpi, et ei saa lapsest eemal olla, sest muidu hakkan igatsema, me oleme käinud 2-3 päeva puhkamas ja nii meie kui laps oleme kenasti hakkama saanud. Ei mingit igatsust. See tähendab, et me oleme muidugi Marekiga juba esimesel õhtul istunud ja vaadanud Ida pilte, videosid ja naernud kõigi nende naljakate asjade üle, mis ta teeb, aga mitte mingit sellist süütunnet, et kuidas me ometi väikese lapse juurest ära läksime. Minu meelest on vanematele vaja väikest puhkust. Öelge mida tahate. Mul on paar tuttavat üksikema, kes varem ütlesid kogu aeg, et ei, nemad ei taha last kellelegi hoida jätta, et ei usalda ja et saavad ise hakkama. Kui ma nüüd hiljuti nendega rääkisin ja küsisin, et jumal hoidku, kuidas te ometi  24/7 lapsega hakkama saate, siis vastasid nad, et mõni hetk nad lihtsalt nutavad patja ja loodavad, et homne päev tuleb lihtsam. See on muidugi midagi sellist, mida öeldakse välja äärmise saladuskatte all ja kindlasti mitte ei kirjutata sellest blogisse, sest head vanemad ei väsi oma lapsest sekundikski. Hea ema unustab ära kõik muu ja on 24/7 ema, aga sellest olen ma juba rääkinud.

Tagasi minu juurde. 

Ma ei saa öelda, et ma otseselt Ida järele igatsen. Selles mõttes, et ma saan tööd teha, ma olen saanud isegi majast ilma temata välja minna (kohvi degusteerimisele, Anne juurde filmi vaatama, Liliani juurde õhtust sööma), aga kogu see aeg on mul sees üks imelik tunne. Selline tühi tunne. nagu midagi oleks puudu. Kõik on nii vaikne. Rahulik. Vaatan poes ringi ja siin pole elu. Ida mänguasjad on kenasti nurgas kasti sees, mitte mööda riiulialuseid laiali, keegi ei jookse kliente tervitama (öeldes neile uksel "ha det" = "head aega"), keegi ei hakka jonnima kui mõni külastaja vaatab samasugust asja nagu ka Idal olemas on, keegi ei roni mulle sulle kui võõrad minuga liiga kaua räägivad, keegi ei näpista kliente tagumikust (mina ei ole talle seda õpetanud, ausõna, aga üks kord nii juhtus, et Ida näpistas kedagi ja kuna too hakkas naerma, siis arvas Ida, et see on naljakas ja näpistas hiljem veel 2-3 inimest). 

Õhtud on igavad. Ma ei viitsi kogu aeg ka tööd teha ja siis olen ma filme vaadanud, aga palju sa ikka jaksad. Ma olen püüdnud jalutama minna, aga üksi mööda linna jalutades tuli hoopis kass ja üksinduse tunne peale. Hirm teadmatuse ja tuleviku ees. Kaks korda tegin ma väikese tiiru (paar kilomeetrit tavapärase 5-10km asemel), aga rohkem pole ma majast välja läinud. 

Hommikud on veidrad. Ma ärkan, pesen, panen riidesse, joon kohvi ja lähen poodi. Ei mingit Masha ,mangumist ega Pipit, keegi ei viska mulle klotse voodisse või ei karju voodi kõrval (kui ma kell kuus veel nii magada tahaks), "pissi, süüa, juua, õue, papu". Vaikus. Ümberringi on vaikus. See vaikus ahistab. 

(Sellest ei hakka ma rääkima, et nendel vaiksetel hetkedel tulevad pähe ka mõtted, et ma olen halb ema, kes nii kaua lapsest eemal on jne jne)

Ja nii ma avastasingi, et see tühi tunne vist ongi tegelikult igatsus. Naljakas. Lapsega koos olles vingun ma, et teda on nii palju, et ta on nii intensiivne, et ma ei saa midagi tehtud, et ma tahan puhata, magada, oma aega. Lapseta olles vingun ma, et aega on liiga palju. Ma ei ole harjunud lihtsalt toolil istuma, ilma et ma ei peaks vaatama, kas Ida ei plaani trepist alla kukkuda, vastu seina joosta ja silma alla jälle kord sinikas saada, ega toolil pole plastiliini, kineetilist liiva, poolikut võileiba või midagi muud sarnast. 

Ühes olen ma küll täiesti selgusele jõudnud. Kui ma oleks sel hallil ja vihmasel ja pimedal maikuul pidanud siin üksinda olema, siis oleks ma ilmselt juba hulluks läinud. Üldsegi kui Idat ei oleks, siis ma (me) vist oleksime juba ammu hullud. See on naljakas, kuidas üks väike põngerjas, kes ühelt poolt võtab nii palju energiat, annab nii palju energiat. Uskumatu, kui palju jõudu annab lapse olemasolu. Kui kohe üldse ei viitsi või ei taha või ei näe mõtet, siis vaid lapse olemasolu paneb liikuma ning liigutama.