Ideaalse keha jahil

Viimasel ajal on blogijad (ka ma ise) palju rääkinud sellest, kas nad on oma välimuse, sh  kaalu ja kehakujuga rahul, ning kas see vastab tänapäeva iluideaalile. Mulle endale tundub, et välimust, eriti kehakaalu, tähtsustatakse üle. Ei, ärge saage minust valesti aru - ma leian siiski, et ei ole midagi kaunimat kui hoolitsetud naine ja jumala eest, ma tahaks väga, et ma oskaks olla alati sätitud soengu ja meigiga, aga see selleks. 

Ma ei saa aru, kuna juhtus see, et suurust 38 kandvat naist peetakse paksuks ning selleks, et tänapäeval olla ideaalse kehaga tuleb ette võtta plastilised operatsioonid. Sest ei ole ju mõeldav, et 45kg kaaluv naine oleks E rinnakorviga. Suured rinnad ja peen piht tundub aga olevat tänane iluideaal. Iseenesest ei oleks mul ka suuremate rindade vastu mitte midagi, aga ma ei ole kunagi aru saanud, miks piitspeenikesel naisel peavad olema hiigelrinnad. Silikoonhuultest ei saa ma üldse aru. Ausõna. Milleks? Ja silikoontagumikud...et näha välja nagu Kim Kardashian. Kes Kim Kardashiani tagumikust moeröögatuse tegi? Ilukirurgid? Sest nemad teenivad silikoontagumike pealt varanduse. 

Ma olen rääkinud päris mitme naisega, kes on näinud hullu vaeva, et saavutada XS keha ja on nüüd pannud aja kinni plastiliseks operatsiooniks (huuled ja rinnad, õnneks veel mitte tagumikud). Nad ise on selle üle väga uhked. Mulle tundub, et see ongi muutunud, tänu ajakirjandusele ja Kim Kardashianitele, kes suurima uhkusega räägivad, mida nad enda juures muutnud on, tänapäeval normiks ja justkui edukuse näitajaks. 

Läbi ajaloo on inimesed muidugi teinud müstilisi asju, selleks et vastata ilunormidele. Renessansi naine kuulutati kauniks kui tema kehal olid olemas kõik emaduseks vajalikud omadused - laiad puusad, kumer kõht, kõige olulisem oli rinnapartii. Viktoriaanlik ajastu algas kahvatult. Kahvatu pale oli oluline, sest eristas kõrgklassi töölisklassist. Naiselikkus oli eriti hinnas ja naised kandsid korsetti, et saavutada liivakellafiguur. Korsett oli ebamugav, ei lasknud hingata, murtud ribid ja õigelt kohalt liikunud organid ning õhupuudsest tingitud minestamine oli igapäevane nähtus. 1960-aastatel peeti iluideaaliks Marilyn Monroe kurve, paar aastakümmet hiljem pidid naised olema sportlikud nagu Jane Fonda, veel veidi hiljem kokku kuivanud nagu Kate Moss, kohe varsti tulid moodi  Pamela Andersoni silikoonrinnad ning aastal 2015 Kim Kardashiani tagumik.

Täna ei ole võimalik lugeda ühtegi naisteajakirja, kus meile ei antaks nõu, kuidas kaotada nädalaga viis kilo, saada täiuslikud kõhulihased, vormida kannikad raudseks, ilukirurgia õitseb ja kosmeetikatööstus teenib miljardeid ebakindlaks muudetud naiste arvelt. Voldike kõhul on kui midagi ebanormaalset. Ma vaatan noor(ema)te naiste FB ja Instagrami pilte, kus nad rannas meeleheitlikult kõhtu sees hoiavad ja mõtlen, kuidas kurat saaks kõigile teismelistele ja noortele naistele selgeks teha, et nad on ilusad täpselt sellisena nagu nad on (elades ühiskonnas, kus kehade korrigeerimine plastilise kirurgia abil on okei).