Viimasel ajal on mul millegipärast tunne, et kõik blogid on muutunud "poliitiliselt korrektseteks": kõik blogid on ideaalse kujundusega, imeliste piltidega, mis on tehtud korraliku kaamera ja jumala eest mitte iphone'iga, "ōiges" fondis, mida on hea lugeda, suurepäraste giveaway'dega ja neis räägitakse nunnudest ja armastest asjadest, mis inimestel pisarad silma toovad, sest aawww kui südamlik kõik on või kaunis või siiras ja kommenteerijad kiidavad kõike taevani, sest need blogid on siirad ja ausad ja sellised nagu elu on.
See kõik teeb mind kadedaks. Ma ei tea, kas ma muidugi kade tohin olla ilma, et keegi jälle kuhugi kirjutaks, et vaadake, see ajudeta kole inimene kerjab jälle nüüd oma koledas blogis kaastunnet ja/või et kunagi oli tore blogi, aga nüüd vaid vingub. Kusjuures, minu arvates vingus Mutrike kordades rohkem. Mina kirjutan asjadest nii nagu nad on. On head päevad, on halvad päevad, on päevad, kus mulle teebki rõõmu niidetud muru, on päevi, kus mulle teeb mõni Perekooli "aus" kommentaar või mõni tegu nii haiget, et ma ei taha elada ja luksun telefonis emale/õele/Marekile nutta, on päevi, kus tunneli lõpus paistab valgus, on päevi, kus ma saan aru, et see pole valgus, vaid vastutulev rong. On igasugu päevi. Ma panen need blogisse kirja. Ja siis hakkavad kommentaarid pihta: nõme, kole, kirjutada ei oska, halva kvaliteediga pildid. Kõik teavad minu kohta rohkem kui ma ise.
Minu blogi on justkui maailma kõige halvem blogi. Kõigi nende kaunite blogide keskel. Minusugune (nagu seda tihti rõhutatakse. Mida see üldse tähendab???) ei tohiks blogida. Ja ma olengi kade, et kõik teised blogid on täiuslike inimeste täiuslikest eludest täiuslike piltide, täiuslike diy projektide ja retseptide ja ootd postitustega.
Ja ma tõesti olen jah kade. Kas ma seda tohin? Sest kurta ma ei tohi, rõõmu tunda ma ei tohi, raske ei tohi mul olla, hea ka mitte. Ma ei tohi endast pilte panna, sest need on kas koledad või olen ma eneseimetleja. Ma ei tohi kirjutada oma tunnetest, sest siis ma liialdan või kerjan tähelepanu/kaastunnet. Ma ei tohi üldse kirjutada, sest ma valetan ja laiman ja vassin, erinevalt kõigist teistest. Kas ma vähemalt kade võin olla? Või peaksin ma ise Perekoolis kohe uue teema algatama - "vinguv keskealine mutt halab jälle"?
Samas ma olen küll kade, aga ka õnnelik. Sest juba tunni pärast olen ma (totaalselt plaaniväliselt) kodus Ussipesas. Pere on korraks koos! See teeb mind nii paganama õnnelikuks. Kohe nii õnnelikuks, et teen varsti ühe giveaway üle pika aja (hoidke FBl silma peal). Mittetäiusliku, aga toreda. Ja siia postituse lõppu panen terve portsu mittetäiuslikke pilte. Täiuslikkudest hetkedest. Sees olen kade, et vaid minu blogi pole täiuslik.
Oma blogi, kirjuta ja tee, mida tahad, seni kuni teistele sellega haiget ei tee. Keegi pole ju ideaalne inimene ja imekaunid-täiuslikud blogijad lihtsalt ei pane kirja oma halbu päevi. Või pole neil mitte midagi muud teha peale tundide kaupa iseenda ja oma blogi välimuse viimistlemise.
ReplyDeleteSa neid anonüümseid õelaid kommentaatoreid kuidagi tõrjuda ei saa? Saab ju panna nii, et anonüümselt kommida ei saa, vähemalt wordpressis. Nii läheb lõpuks blogimise isu ära, kui aina peab kannatama mingit klähvimist.
Ja kas sa kujutad ette, et kui ma eelmisel suvel su koju astusin, olin ma ütlemata kade (loe : mõtlesin kas leiaksin omapäi ka tee üles, et kohvritega tagasi tulla :D). Samamoodi olen kade, et oled raamatuid välja andnud ja kõige rohkem kade, et olenemata viltuvedamistest, suudad ikkagi pea püsti hoida ja uute tegemistega edasi minna.
ReplyDeleteMina olen selline inimene, kel on palju ideid, aga kes teostuseni jõuab harva, mistõttu olengi kade nende peale, kes suudavad oma ideid realiseerida.
Ja ära ole nii karm. Ma ei tea kas sa mind ka mõtlesid selle teksti all, aga kui ka mõtlesid, siis pole mina ka ideaalne. Istun siin praegu krunn peas, pluusis on auk ja postkontoris käies mõtlesin, et ehk peaks Eileeni näiteks Timbuktusse saatma. Kuna ainuüksi 20g kirja saatmine maksab 1.50, siis loobusin.
Samas ei ole ma kunagi blogis kirjutanud ega väitnud, et kõik oleks lust ja lillepidu. Täpselt sama palju kui on ilusaid asju, olen kirjutanud ka tänavaserval lapsega koos nutmisest ja magamata öödest.. :)
Jp, Britt, sind pidasin ka silmas. Sest kui sina kirjutad magamatusest voi pahast tujust või postitad pildi endast "krunniga ja dressides", siis see on ka täiuslik ja armas ja inimlik (ja kusjuures ongi!) kui mina sama teen, siis mina olen halb ema, kes vaid vingub ja on lisaks keskealine muti:)
Deletemille pee pärast sa ronid sinna perekooli? sul on siin alati olnud kiitvaid ja ülistavaid kommentaare ja see, et inimesed, kes sinuga konfliktis on, kirjutavad sinust foorumisse postitusi, ei ole seotud sinu blogi ega selle lugejatega. kui sa ainult omaenda kommentaariumit näeksid lugeda, saaksid aru, et su lugejaskond toetab sind. või see on vähem oluline, kui perekoolis on mingi jama lahti? bloki ära see perekool nüüd...
ReplyDeletePerekool ronib mulle ka blogisse, ma ei lase pooli kommentaare läbi, sest nad maurakugi oma foorumis, mitte minu "kodus". Aga kibedaks teeb, et kõik muud blogid on awww nunnu ja kihvt ja äge ning mina olen maailma halvim blogija (blogiauhindade jagamise kategooria uuel aastal)
Deletesoh... millised kõik muud blogijad perekooli meelest nii kihvtid on? kes meist ei ole perekooli pärast patja nutnud? me kõik oleme ju rumalad, kirjaoskamatud eneseimetlejad...sa kas lõpetad enese ohvri rolli seadmise või jäädki neile oma blogi-elu lõpuni hambusse. nii ei saa, et täna badass, homme märter. sa ju ise kütad seda ahju, surely you must see that? keskendu heale, see aitab sind palju rohkem elus edasi, kui netis anonüümikutega kaklemine. nagu britt siin ülevalpool mainis - sinu elus on palju ilusat ja kadestusväärset. hinda seda ja blogi sellest!
DeleteSee märtriks nimetamine teeb ka kusjuures haiget. Ma ei ole kunagi mõelnud, et appi vaid mul läheb kehvasti või et kõik teevad mulle liiga, veel vähem olen ma märter. Mina olen mina. Ühel päeval badass ja teisel päeval haavatav ja kade. Minu jaoks on oluline ka negatiivne endast välja pursata, sest muidu see käärib sees. Muidugi ma keskendun heale, sest ma ju tean isegi, et mul on palju mille üle õnnelik ja tänulik olla, kuid on ka palju s***a ja ühekorraga tihti. Ja siis saab jõud otsa ning ilusad asjad jäävad tahaplaanile.
Deleteminu eesmärk ei olnud sulle haiget teha või sind solvata, palun selle eest vabandust. aga see "kõik teised oma ninnunännuga on kõigi suured lemmikud, mina üksi oma eheduses vihatud" kõlas tõesti natuke pahasti (ja ma tundsin ennast parasjagu puudutatuna - ei mina ega teised ei saa sinna ju midagi parata, et meie elud sinu omaga ei sarnane või et me armastame pildistamiseks kaameraid kasutada...) sest nagu öeldud, kõõõik blogijad on ju kõrgelt austatud kägude meelest kõige harilikum inimkõnts. :D
DeleteSeda ma loomulikult ei ütlegi, et keegi peaks end süüdi tundma ideaalsete viimse lihvini viimistletud blogide pärast, kus vaid kõik positiivne on ja nagu Brittile vastasin, et isegi kui on natuke "hala", siis see on ka nunnu ja armas. Mina justkui ei tohiks mina olla, sest kui ma julgen kirjutada et olen kade, pahas tujus või midagi veab viltu, siis ma olen no maailma kõige nõmedam inimene. Aga ma mõnikord olengi kade. Muidugi ma võiksin sellest mitte kirjutada, aga ma olen selline, et kirjutab kõigest. Ja mõni päev siis tekibki tunne tänu "sõpradele", et olengi ainus vihatu:)
DeleteSelles in sul aga õigus, et Perekooli standarditele ei vasta vist keegi.
Mina olen kade, et:
ReplyDelete* Sul nii ilus kodu on!
* Et sul pole pooltki nii paks kõht kui mul
* Et su mugul rääkida oskab (mitmes keeles!!)
* Et sa oskad autoga sõita
* Et sa oskad Norra keelt
Norra keel ja autosõit on õpitavad, 99,99999% tõenäosusega hakkab Mari ka rääkima, kodu on sul megakihvt ja no see kõht...noo see on küsitav. Homme joome veinist kõhu punni?
DeleteKuule, aga kumba sa eelistad: kas olla pildil või üldse nähtamatu? Ma kuulun nähtamatute kategooriasse (mitte et ma nii väga üldse tahaks nähtavaks saada, aga noh selline näide lihtsalt).
ReplyDeleteMina olen ka kade, et sa oled raamatuid välja andnud; ma ju tahaks ka, aga näed, ei saa kuidagi hakkama... Ma olen kade, et sul on nii palju sõpru, et kui sa ikka nt fb-is hõikad, et kes tuleb külla, siis on sul ilmselt järjekord ukse taga. Mina puhkan juba kuu aega, aga näinud pole kedagi, mul ilmselt ongi ainult mu kolm sõpra ja kõik; aga neil on ka oma sõbrad lisaks ja nii ma istungi üksi... Ma olen kade, et sa oled abielus, ma ilmselt suren ka vallalisena. Ma olen kade, et su kodu on koguaeg korras ja nii ilus; mul on kogu aeg kaos, isegi kui ma koristamise lõpetan. Ma võiks veel miljon asja kirjutada, mille pärast ma su peale kade olen, aga noh aitab küll, tõstad muidu veel nina liiga püsti. :)
Ps. Muidugi olen ma heas mõttes kade, mitte ei terita nurga taga kirvest. :)
Oi vot seda oli küll hea kuulda, et isegi sina kade oled:D Sina kõigist inimestest, hoolimata sassis kodust ja sellest et sa pole (VEEL jõudnud) raamatut välja andnud, kes sa eladki minu arvates kadedakstegevalt täiusliku(lähedast) elu. Kui veel sind abiellutud ka saaks;)
DeleteEveliis, Eveliis, Eveliis, oi, ma praegu võtaks ja raputaks SInd niiviisi õrnalt-karmilt- sõbralikult :-)
ReplyDeleteKüll Sa oled ikka siiras! Nii üdini aus ja emotsionaalne, et lajatad iseendale lagipähe! Ja ma saan Sust iga rakuga aru, sest ma olen oma vanemates blogides täpselt samasuguseid postitusi kribanud, nii et klahvidel tuli taga. Ehk siis, Sinu õnn ja häda ongi Su õrnad hingekeeled, mis lasevad ilu näha, aga ei hoia kurjust piisavalt kaugel.
Aga ... natuke selliseid mõtteid:
1. miiuga nõus, perekool tuleb Sul täiega ära blokkida. TäIEGA!!!!!! See teeb haiget, Sa tead, kellele ei teeks, appike, me oleme ju luust ja lihast inimesed. Nii et nüüd unusta üldse see veebileht ära! Ja nemad väsivad Sinust. Sest mida sa pured, kui vastust ei tule.
2. Halvima blogija tiitlit niiviisi isekalt endale võtta?!!? Kuule, kuule, lase ikka meil otsustada :-D Ehk siis, vaata natuke, kui palju inimesi Sind loevad, kui paljud Sulle kaasa elavad. Miks? Sest tore on, põnev, siiras, ehe!
3. Nunnublogid ongi nunnud. Ja elublogid on elulised. Ja käsitööblogid on lõngased-niidised-liimised. Igaühel on oma ja teeb nagu tahab.
Naudi Ussipesa!!!!!
Ega ma seda halvima blogi tiitlit ju nii vâga tahakski, aga mõnikord tõesti on selline tunne, et andke see auhind siia. Siis aga tulebki meelde nagu sa isegi ütled, et kaasaelajaid ju nii palju ja siis ma olen hoopis tänulik lugejatele ning unustan sapipritsijad kus see ja teine:)
DeleteMulle su blogi meeldib, sest see on huvitav ja teistsugune. Mis siis, et sa vahepeal kurdad elu üle, aga no mõnikord peabki seda tegema, et saaks kõik pahna ja sodi oma süsteemist välja ja tugevamana edasi minna :) Ma olen päris tüdinenud neist geneerilistest blogidest, mis püüavad kopeerida edukamaid, nad on lihtsalt igavad ja etteaimatavad lugeda. Päriselt ka, sa oled kui sõõm värsket õhku!
ReplyDeleteSeda on rõõm kuulda, et ma lausa värske sõõm ja/või vaheldus:)
DeleteHeh, mul on ka vahepeal tunne, et mu blogi on väärtusetu s**t ja ma ise olen mõttetu ja mida ma üldse kirjutan-kedagi niikuinii ei huvita ju. :D
ReplyDeleteNii tore,et te kodus käimas! Kadi
ReplyDeleteunusta see perekool, halb hakkab kui lugeda sealseid postitusi- eriliselt on viimasel ajal blogijad just hambusse võetud.. väljas on ilus ilm, päike paistab aga EI, eided (ma arvan, et enamus on naissoost) istuvad arvuti taga ja treivad aga uusi teemasid ja vastikuid kommentaare
ReplyDeletema ei mäletagi kuidas ma sattusin Sinu blogi peale aga päevas korra ikka piilun ja loen, kirjutad ehedalt ja ilustamata- mulle meeldib!
Aitäh:)
DeleteS.K
ReplyDeleteSee postitus on nii kurb ja ärritav korraga. See emotsioon on põhjustatud tegelikult vist mingist muust asjast, kuid Sul on vaja see välja saada. Su b l o g i i i i ei ole kindlasti kehvem. Ma olen üsna kurb et Diibiga asjad nii läksid ja tee Su eestist minema viis. Kogu see supp siin kodumaal ja perekool on Sind kõvasti raputanud, see peegeldub ka blogist. Sa ei saa olla enam nii aus, just aus, avatud ja siiras nagu Sa ennist olid. Tõesti, mõned postitused on avameelsed kuid teised on kuidagi pealiskaudsemad ja enam mitte sellised nagu varem. Sinu blogi on alati olnud minu kui lugeja jaoks fääbim ja ausam olnud, võrreldes "teistega". Sa oled murdnud palju müüte, julenud kasutada irooniat ja tõde seal kus nii mõnelgi oleks piir ette tulnud.
Oeh.. Lisaks oled Sa nii stiilne ja kaunis. Kadedaks ajad oma hooliva ja TUBLI mehega, kel aega ka oma lapse jaoks. Vähe sellest et Sul see tore mees, sul lisaks ema kes endiselt emmena Sind valvab.
Idal toredad sugulased ja hoidjad. Sa oled saanud ka puhata ja lõõgastuda jne. Ma olen ise kade, väga kade.. Sul on siiski olemas head võimalused, mis tähtsaim- toredad lähedased et jalule alati tõusta. Ma ei halvas mõttes kade, heas ikka.. Oska näha õnne!! Unusta see perekool, mul ei istu ka mitmed blogijad kuid leian siiski et sellist saasta nagu seal perekoolis aetakse, ei suuda normaalne inimene lugedagi. See ei seal ülekohus vaid terror ja laim korraga.
Ma loodan siiralt, et see sama naine oma toreda ja ausa blogiga naaseb. Usun et selleks kulub aega, kuid on asju millest Sa kirjutada tahad, kuid kohati tunned et ei saa..
Pai Sulle, Eveliis!
Alles eile istusime sõbrannadega ja rääkisime blogist, ütlesin et on paar kolm postitust, mida ma olen tahtnud teha, aga mitte kõik ei saa naljast aru ja ma ei saa neid postitusi enda pärast teha, sest ma ei suudaks välja kannatada kommentaare, mida need minulikud naljad kaasa võiks tuua.
DeleteAga tänan sind (ja loomulikult kõiki teisi) selle kommentaari eest. Selle postituse eesmärk ei olnud (käsi südamel!) kaastunde kerjamine või et palun kiitke mind postitus, kuid ma pean tunnistama, et neid kommentaare lugedes tuli mul endal paar korda pisar silma.
DeleteKirsiks tordil oli see kui endised töötajad mulle kirjutasid, et ootavad meiega kokkusaamist ja ei pea mingit viha meie vastu.
Ma ei tea, kas sa lased mu kommentaari läbi, aga ma kirjutangi Sulle, mitte teistele lugejatele. Ütlen kohe alustuseks, et Perekoolis olen kolanud nö kahel puhul, rasedana (sest mul oli väheke komplitseeritud see lugu) rasedate/sünnitajate teemades, ja nüüd korra, selle "DIIPi skandaali" ajal, kuskilt miski lingi kaudu. Kui nüüd kôrvale jätta need kahe ajurakuga tegelased seal, à la pane-ennast-pölema/nöme-paks-loll-ja yleyldse-möttetu-mutt (ja neid on muidugi kövasti, nagu igal pool, kus anonyymselt kommenteerida saab), yhesönaga, kui need kôrvale panna kui täiesti ajuvabad, siis ma olin suht üllatunud, kui palju seal leidub ka kirjaoskajaid (sic!) ja ysna asjaliku jutu ajajaid. Julgen vist öelda, et selle önnetu teema puhul sain üsna selgeks, mis tegelikult toimus.
ReplyDeleteKuhu ma tahan oma pika jutuga jôuda, on see, et minu arvates ei heida (möistusega) inimesed Sulle ette mitte midagi sellist, nagu Sa siin postituses arvad, vaid ainult üht asja: et olles päris mitmele inimesele (oma töötajatele siis) päris korralikke rahalisi probleeme pöhjustanud, jätkad Sa postitustega stillis "kui ma ei ole ühte asja veel teinud, siis on üsna selge, et ma oskan seda teha", "käisin paariks päevaks Eestis ", "kui kukun, mis siis, töusen pûsti ja teen uuesti asju, mida ma ei oska" jne. Ma ei hakka praegu välja otsima neid postitusi, kus selline asi on silma riivanud, ja vabandan juba ette, et loomulikult pole need näited 100% Sinu tekstist vôetud, aga palun usu mind, neid oli päris mitmel korral, sellepärast kirjutangi. Viimaste postituste Ida kleit tundub Burberry olevat, vöib vabalt ka mitte olla, aga ma Sinu asemel töesti sellist pilti ei näitaks, teades Burberry kleidi hinda... Ma olen ise töötanud firmas, kus midagi analoogset toimus ja tead, panka ABSOLUUTSELT ei huvita, et Su tööandja fännab Pipi Pïkksuka stiili, kui sul on auto ja/vöi korteri eest maksmata, ja Sa oled ikka päris tösises jamas. Töötaja ei saa pangas öelda, et vaat mina ei saa midagi teha, vaadake ise seda asja mu tööandjaga... Toidupoes ka müüja sellest midagi teada ei taha, et palka pole saanud, aga süüa nagu tahaks...Nagu keegi siin juba mainis, on ka mul tihti igausuguseid IDEID, aga vahe ongi selles et ma ei julge riskida isegi mitte oma naha ja karvadega (loe: rahaga), tehes midagi, millest mul suurt aimu pole, saati siis teiste inimeste omaga... Müts maha samas nende inimeste ees, kes risikida julgevad, muidu ei edeneks siin mailmas yldse midagi!
Ma loodan, et Sa ei otsi ega leia siit postitusest pimedat kriitikat ega halvustamist, ma ei tunne Sind (ega Su endisi töötajaid) ja olen Su suhtes täiesti neutraalne, pigem tahtsin aidata, esitada oma mulje/vaatepunkti, äkki on abiks?:-) PS Ma olin Sinuga juba kontakti vötmas möned kuud tagasi, kui mu tuttavad hakkasid käima jooksma oma restorani, sest ma olin töelises vaimustuses kôigist neist üritustest ja toitudest, mida DIIPis nägin, aga kahjuks leidis asi enne oma löpu:-( Ma olen suht kindel, et teil polnud ühtegi kurja plaani, lihtsalt tahtsitegi teha fantast asja, aga see maksab nii krdi palju, et ... Seega, veel kord, äkki objektiivselt vaadates leiad mu arvamusest midagi, millest kasu on, midagi, mille peale Sa ise poleks vöiblla möelnud, aga "suvaline lugeja tänavalt" juhtis tähelepanu:-) Muidugi on tegemist minu arvamusega, mis ei pretendeeri kuidagi absoluutsele tôele, aga kuidagi jäi kripeldama ja tahtsin ära öelda! Päikest igatahes ja köik muud head!:-)
Mul on selle kommentaari üle hea meel, sest selline arvamus on üks põhjus lisaks Perekoolile, miks ma mõnel päeval valguse asemel tunneli lõpus hoopis vastutulevat rongi näen. Ma ei ole puruloll, et ma ei saaks aru, et panka või müüjat ei huvita, et mulle meeldib niidetud muru lõhn või Pipi Pikksukk, raha on vaja. Aga... mind kurvastab, et kui sai tehtud paar viga, siis enam ei ole mul õigust nö ilusaid asju näidata. Täpselt nii nagu töötajad, olime meiegi kehvas olukorras - meil polnud raha söögi ostmisekski ( ei, ma ei õigusta ega hala, vaid selgitan), see aga ei tähenda, et me oleksime kaotanud oma eelneva elu. Ma ei saa sinna midagi parata, et mu lapsele on kingitud kalleid asju, mida ta kannab ka nüüd, sest need on talle just nüüd parajad, ma ei saa minema visata oma kullast käekella, mille vanatädi mulle kinkis või seda häbeneda, sest hetkel on raske. Mu töö viib mind spaadesse ja hotellidesse, ma kirjutan nendest - see on minu töö, ma ei saa Norras poodi kinni panna, vaid pøhjusel, et selle avamine langes halba aega. Mul oli valida, kas olla masenduses või elada niivõrd kuivõrd normaalset elu. Ma valisin viimase (sinna kuulub muidugi ka enesehaletsuse, kartuse, hirmu, teadmatuse, kurbuse tundeid), aga mu elu i saa seisma jääda, sest olen teinud paar viga. See tähendaks umbes ka seda, et ma ei tohiks mitte kunagi mõelda uue restorani või kohviku peale, sest ma ju olen ühe korra eksinud.
DeleteJah, peale meie kannatasid ka mõned töötajad, aga tead...me oleme endale andnud lubaduse, mida
...mille nimel me pingutame (ma lihtsalt ei saa enam kirjutada paljudest asjadest avalikult blogis ja ilmselt on teemasid, millest ei peagi). Ja just täna suhtlesin ma endiste töötajatega, kes mind nutma ajasid, kui ütlesid, et ei pea meie peale viha, loodavad varsti kohtuda ja peavad meid justkui pereliikmeteks. Sel hetkel sain ma aru, et ma peangi suutma üle olla kõikidest teadvatest kommentaaridest ja liikumagi edasi, mitte häbenema või masenduses olema
DeleteTundub, et sa elad nagu emotsioonide nõiarattas ja ei suuda sellelt maha astuda. Kui sa ühel hetkel taipad, et maailm ei keerlegi sinu ja sinu blogi ümber, suudad ehk asjadesse kainemalt suhtuda. Üks teine blogipidaja tehti ka väga inetult maatasa, kui tema kodu paljude meelest põhjusetult remonditi. Küllap oled kursis. Aga tema oli tugev, nö pühkis põlved prügist puhtaks ja elab sirge seljaga edasi. Ei mingit enesehaletsust.
ReplyDeleteHeh, loomulikult keerleb E. maailm E. ümber, kus ta siis veel keerlema peaks!
ReplyDeleteJa mis nõme võrdlus teiste blogijatega.
Eveliis, sa oled imetlusväärselt julge ja tugev. Kadestan:)
T.