Teate, mis on veider? Inimesed ja nende suhtumised. Kui ma olin (mitte)skandaalne kohvikupidaja, siis oli palju inimesi, kes tahtsid minuga läbi käia. Erinevatel põhjustel. Osa leidis, et on äge öelda, et aga ma tunnen omanikku (ma kuulsin teenindajatelt tihti, et keegi, keda ma vaevu tundsin, kostitas teenindajaid sellise kommentaariga kui mõnd nende kapriisi ei rahuldatud). Osal oli midagi vaja - n+1 korda küsiti minult, kas me ei oleks üht või teist ettevõtmist nõus toetama, päris paljudel kordadel vastasime me jaatavalt. Kõik naeratasid ja olid sõbrad. Nii äge ja nii vahva ja nii tore ja nii kihvt, kuulsin ma nendelt inimestelt.
Nüüd on need inimesed kadunud. Või ei, las ma parandan ennast. Nad ei ole kuhugi kadunud, vaid nad räägivad minu selja taga, et "sellise kohutava inimjätisega, kes inimesi pettis ja Norra pages" ei tohi suhelda, see ei mõju mainele hästi. Muidugi mitte, sest nende maine on laitmatu. See on tegelikult naljakas, eriti kui tegu on inimestega, kes teineteist on mulle maha teinud, hoiatanud, et selle või tollega ei tasu küll läbi käia, sest ta on sõber vaid seniks, kuni midagi vaja on, nüüd aga on neist omavahel saanud sõbrad, kel on ühine "vaenlane". Mina. Skandaalne ja häbitu kohvikupidaja. Kelle maine on nii õudne, et minust peab kaarega ringi käima. See on veider tunne, kui sa saad teada, kes üks või teine "kägu" on, kui "anonüümsele näole" tuleb juurde nägu ja see nägu on tuttav.
Kõige suuremad kommenteerijad on tihti need, kes asjast kõige vähem teavad, kuid ometi jätavad nad mulje, et teavad midagi "kindla faktina". Küll olen ma "kindla faktina" kuulnud, et meil on Marekiga ees abielulahutus, küll olen ma kuulnud, et mees mõnuleb kodus, küll olen ma kuulnud, et mees on vaene kaaskannataja minu skeemidele, küll olen ma kuulnud, et mu mees elab kusagil teises riigis teise pere juures. Kõike ikka "usaldusväärsetest allikatest". Ja ikka räägivad "usaldusväärsed allikad", ka seda kui hästi mina Norras elan, sest Idal on olemas Burberry kleit. (Aga kujutate ette, et minul enam Burberry jakki pole, ma pidin selle maha müüma. Kole lugu, eksju.)
Ma olen nõus, et Norra poe avamine sattus valele ajale, kuid hetkel ma ütlen, et jumal tänatud, sest ehk see aitabki meil uuesti püsti tõusta. Poepidamine ei ole muidugi midagi sellist millega üleöö ja ratsa rikkaks saab, kuid see ei olegi kunagi eesmärk olnud. Ma tean, et ilkujaid jagub ilmselt elu lõpuni, jagub ka neid, kel on midagi "asjakohast" öelda, vahet ei ole, mida ma teen, ei tee või ütlen,. Aga olen ma siis seepärast jätis, et ma hoolimata tehtud vigadest edasi eksisteerin? Või et julgen kõige pealt mõelda iseenda peale?*
See on veider, kuidas teatud inimesed minust nüüd eemale hoiavad, et ma nende laitmatut mainet ei rikuks, sest minult ei ole ka enam midagi tahta, kuid veel naljakam oli see kui juhtusin pealt kuulma enda kohta käivat vestlust (Eesti on ikka nii väike). "Mis autoga ta sõidab? Sellise Fordiga vä? Päriselt ka vä? Issand jumal, teda küll enam tunda ei tohi, piinlik hakkab!" Jah, see on pärisvestlus, mitte küll sõnasõnalt, aga siiski üsnagi.
Nüüd ma igatahes tean, et minuga suhtlemise eest isegi hoiatatakse inimesi. Ja mina olen veel mõelnud, miks mõned inimesed kadunud on...
*Ei, ma ei pea siin silmas seda, et ma ise suplen šampusevannis, vaid pean silmas seda, et kui ma olen müünud oma ehteid/riideid/kotte/jalanõusid, siis eelkätt selleks, et kõigepealt minu lapse laud kaetud oleks.
Mis sellest, et antud pildil on mul käes tutikad Levi's teksad. Ma võiksin jätta lisamata, et vanaema ostis need mulle Stockholmi second handist 20SEK eest (ma pole pikka aega ühegi asja üle niimoodi rõõmustanud)
ähhhhh! üks või kaks inimest on ju ainult... üks või kaks inimest. ja kas sellistest polegi parem lahti saada? levi's teksade üle olen ropult kade. eriti selle üle, et nad nii odavalt said. asi on põhimõttes. :D
ReplyDeleteAbsoluutselt, lihtsalt on selline veider tunne kui ise kuuled kedagi ennast taga rääkimas:) Aga Levi'ste hinda küsisin ma seal poes veel kaks korda üle, sest see tundus nii uskumatu. Kuid nagu selgus oli siiski tõsi
DeleteKuule! Levis on ju klassika! Ma pole ammu isegi sekkaris seda silti kohanud. Küll aga on minu nö. pisikesed rõõmuhetked just need sekkarileiud. Eveliis! Hoian sulle pöialt! Et sina ja su mees vastu peaks! Et tervist jaguks ja vaimu! Sama soovin enda perele ka. Kui alla kirjutan M-V,ehk tead,kellega tegu.
DeleteMa ise olen Levi's usku sellest ajast kui kunagi ammu ammu ammu Rootsi sugulastelt oma esimesed Levi's 501 sain. Nüüd pole selliseid pükse juba ammu omanud ning seetõttu oli minu rõõm piiritu sellise leiu üle.
DeleteMnjah, ütlemine, et maaslamajat ei lööda, eestlase kohta ei käi. Kurb. Ega ilmaasjata ei öelda, et kui tahad oma sõprus/tutvuskonda piirata, laena neile raha, aja koos äri või kõrbe põhja :D.
ReplyDeleteMul on tunne, et eestlase jaoks ongi kõige häbiväärsem kui on nö vaesed sõbrad:)
DeleteÄrme üldista, eks.
DeleteMaaslamajat löövad nii norrakad, kui ka eestlased, austraallased, kui ka venelased jne ehk siis inimesed sõltumata rahvusest ja/või nahavärvist.
Hoiatust võib võtta ka positiivselt :)
Ehk siis: ta tegi, komistas, kukkus näoli porri, ajas end värisevatele jalgadele püsti ning ei lasknud end heidutada porilärakatest oma näol ja kallitel riietel. Olge ettevaatlikud! Teda on liiga palju!
:)
Ma arvan et ära pane neid tähelegi. Hea öelda muidugi, eriti kui tegu on tuttavatega. Ausalt öeldes ei tunne ma Sind ega tea eriti teie loost midagi (vaid seda, mida olen blogist lugenud), aga mulle meeldibki just see, et tõused uuesti püsti ja lähed edasi. :)
ReplyDeleteOn ka hetki, kus ma tahaks lihtsalt pikali voodis olla ja nutta ning halada, ning olgem ausad, eks ma olen seda ka n+1 korda teinud, kuid siis tuleb jälle mõistus koju tagasi ja ütleb "edasi, ikka edasi":)
DeleteEveliis, mina tahan hoopis Sulle öelda, et Sul on väga vinge pluus juuresoleval pildil! ;) Ja lisaks: hoia pea püsti! :)
ReplyDeleteSee pluus on kusjuures mu enda lemmikpluus, nii mugav ja mõnus. Ning tegelikult saab sellel ju ka ees olevaid pilte vahetada, kahjuks mul on Norras kaasas vaid tiigri pilt.
DeleteAh ra üldse kuluta oma mõtteid nende inimeste peale! Mõtle korraks sellele, mitu % päevast sa selliste dilemmade peale panustad ning võrdle ajaga, mis sa oma nunnule tütrele mõtteis pühendad. Siis näed, kui vale ja mõttetu on nende peale üldse mingit energiat panna. Las kääksuvad. Su elu läheb edasi!
ReplyDeleteSul on absoluutselt õigus:)
DeleteEi saa ka mina aru sellest eestlaslikust suhtumisest, kadedusest, õelutsemisest sõbra('sõbra') kallal. Ole nii hea sõber kui tahes - ikka leidub ka lähikondlaste seas mõni üksik 'pärl', kes hea meelega jala taha paneks. Miks on vaja niimoodi näe ees naeratada ja selja taga õelutseda? Ei jõua kohale.
ReplyDeleteOlin nüüd ligi aasta töötamas-reisimas mujal maailmas ning tundsin palju vähem pinget selle osas, et mida kanda/selga panna ning isegi kui koduste dressidega trenni või kaubanduskeskusesse läksin siis inimesed ei vaadnud altkulmu. Ma ausalt ei läheks kodudressidega Viru Keskusesse.. Koht tundub liiga hmm.. fancy. Aga võib-olla on asi minus endas, et ma ei oska siin end niimoodi mugavalt tunda?
Mitte, et ma nüüd Eestit maha teeks täiesti - ei. Kodu on ja jääb koduks ning tulingi vahepeatusena ainult kuuks ajaks koju, sest pere ja omade inimeste igatsus oli suur :)
Sina aga hoia pea ja selg sirgu! Vaja ongi inimesi, kes julgevad öelda ning tegutseda! :)
Armas oled!
See on mu meelest tõesti Eesti hmmm...omapära, et koduriietes ei sobi justkui paljudesse kohtadesse minna, sest noh siis ju vaadatakse kõõrdi. Mujal on justkui kõige olulisem ikkagi mugavus. Ses mõttes et kui mul ikka keset pannkoogitegu saab jahu otsa ja lähim toidupood on Viru keskuses toidumaailm, siis ma võiksin sinna joosta põlle ja jahuste pükstega, mitte ei peaks end üles lööma, eksju
Deletesee on teatud mõttes ka positiivne, sest eestlased ei lähe vähemalt draamateatrisse dressipükstes :)
DeleteTõsi, sellega olen küll nõus. Ma pidin šoki saama kui kunagi esimest korda Oslos teatrisse läksin.
Delete