See vist ei üllata kedagi, et ma olen üks suur unistaja, ma võin mõnikord oma mõtetesse täiesti ära kaduda. Istun, vahin ühte kohta ja unistan, et mis siis kui ja aga kui ning ehk äkki ja võib olla siiski.
Mõnikord ei saa ma isegi magama jääda, sest unistused ja mõtted lihtsalt ei taha magama jääda. Nii olen ma oma peas sisustanud n+1 kohvikut ja poodi, kunagi kui ma olin umbes 20-aastane oli mu suurim unistus avada kohvik-raamatupood, aga loomulikult ei tulnud ma selle pealegi, et mõelda, et võiksin sellise asja teoks teha, pealegi tundus see nii sürreaalne mõte. Lisaks olen ma oma mõttes valmis kirjutanud n+1 raamatut, "Ökovanaema & Martin" on üks neist, mis mul magada ei lasknud ja ma pidin lõpuks lihtsalt keset ööd üles ärkama ja mõtte kirja panema. Samuti olen ma teinud n+1 remonti ja plaani, kui ma peaksin võitma lotoga mõned miljonid.
Lillehammeris on üks maja, millest ma kolledžis käies pea iga päev möödusin. Imeilus vanaaegne maja, küll räämas, kuid täpselt selline unistuste maja. Ma unistasin, kuidas ma ühel päeval võidan lotoga ja ostan selle maja ära. Ka nüüd, viisteist aastat hiljem, tekitas see maja minus täpselt sama tunde.
Eile käisin ma külas ja seal hakati rääkima ühest valgest majast Storgatal, mis on müügis. Ma teadsin kohe, et jutt käis minu unistuste majast. Sellest samast. See pidi olema üsna kehvas seisus ja maja korda tegemine maksaks ilmselt veel neli korda sama palju kui ostuks tuleks välja käia, aga see ei tähendanud mulle midagi. Minu fantaasia ja unistused hakkasid mu peas oma elu elama.
Õhtul kui ma magama heitsin unistasin ma sellest, et mul oleks vähemalt 2,1 miljonit ÜLEARUST Norra krooni, et see maja endale ära osta. Mulle meeldis mõelda, kuidas seal verandal kohvi juua, valged kardinad lehvivad tuule käes, laual on värsked oma aiast nopitud pojengid. Marek niidaks muru ja häiriks mind murutraktori mürinaga. Ida mängiks seal samas trepil nukkude ja retronukuvankriga.
Mõnikord on nii tore unistada. Aga äkki peaks igaks juhuks hakkama lotot mängima? Mitte et mul kunagi üldse õnnemängudes vedanud oleks...
Täna saatis tädi Merle mulle fotod, kus vanaema on päälinnas külas ja nad kõik on teel Rootsi emmele külla. Ma hakkasin unistama kui tore oleks kui nad saaksid ka Norra tulla, sest no Stockholmist on Lillehammer ju vaid kiviviske kaugusel;) Ma unistasin...Sest ma tunnen paljudest inimestest ja asjadest natuke puudust, aga pragu tuli selline eriline vanaema-igatsus* peale. Mis teha kui meil on maailma kõige ägedam vanaema.
*Ida-igatsusest kirjutan ma eraldi veidi hiljem
Mmmmm! See MAJA!!!!!
ReplyDelete