Vingupostituste vajalikkusest

Ma olen programmeritud funktsioneerima nii, et purskan alati kõik emotsioonid endast välja. Minu tugevus ja nõrkus samaaegselt. Mulle ei meeldi asju endas hoida, sest ma hakkaksin iseennast kartma kui ma siis ühel hetkel plahvataks. Seepärast on ka mu blogi üsnagi emotsionaalne ja täis nö vingupostitusi (nagu eelmine). Muidugi on asju, millest ma ei saa avalikult kirjutada, parooliga postitamisel ei näe ma mõtet, sest kui on asi, millest rääkida ei saa, siis lihtsalt ei saa. Suurema osa asjadest purskan ma siiski ka blogisse ausalt ja avameelselt välja. Osadele meeldib, osadele ei meeldi, osa vihkab, osa armastab, osa kehitab õlgu, osa elab kaasa. 

Eile sain ma aru, et mulle on selliseid vingupostitusi vaja. Jumal teab, et viimase kolme kuu jooksul olen ma vist nutnud rohkem kui kogu oma elus kokku ja ma olen alati palju nutnud ning hakkan nutma üldse väga kergesti. Viimase kolme kuu jooksul on olnud päevi, kus ma oleks vaid tahtnud pikali olla ja nutta ja ma olengi seda teinud. On olnud päevi, kus ma olen tahtnud karjuda ja lõhkuda ja ma olengi karjunud, lõhkumiseni pole ma jõudnud. On olnud päevi, kus ma olen tundnud hirmu, sest mul ei ole olnud raha söögi ostmiseks (karma, ütlevad kurjad keeled. Võib-olla tõesti). On olnud päevi, kus ma olen oma perele meeleheites hüüdnud, et ei taha enam elada. Jumal teab, kas ma olen seda siis ka tõsiselt mõelnud või on see olnud lihtsalt appikarje. On olnud päevi, kus ma olen kade kõigi ja kõige peale ning mõelnud, miks meie. On olnud igasuguseid raskeid päevi, selliste uudistega, mida ma ka unes poleks osanud karta. Nendel päevadel ei ole ma saanud tuge vanasõnast, mis ei tapa teeb tugevaks. Mul ongi olnud tunne, et kõik need asjad kokku tapavad lõpuks. 

Kaine mõistuse säilitamiseks olen ma kirjutanud blogisse vingupostitusi. Ühelt poolt on see olnud mulle kergendus, sest ma olen saanud end välja elada ning uskuge mind kergem hakkab, teiselt poolt on see aga olukorra teinud veel hullemaks, sest ei ole midagi hullemat kui ühel sellisel meeleheitepäeval keegi siis anonüümselt parastab (või mitteanonüümselt ähvardab). Eile sain ma aga aru, et vingupostitusel on siiski väga positiivne mõju. Ma saan aru, et tegelikult ei ole sugugi mitte kogu maailm minu vastu, vaid et mu kõrval/selja taga on nii palju toetavaid inimesi, inimesi, kes mind ei tunnegi, kuid võtavad aega, et mulle kirjutada, jagada minuga oma isiklikke kogemusi, anda nõu, lohutada. See kõik annab mulle jõudu. Ja jõudu on mul hetkel vaja. Juba kasvõi sellepärast, et mul on käsil üks projekt, millele suure tõenäosusega tuleb küll palju toetajaid, kuid ka teist samapalju vihkajaid. Tänu toetajatele olen ma aga aru saanud, et "haters gonna hate, potatoes gonna potate" (tnx Katré) ning proovin astuda sammu edasi. 

Aga vingupostitusi tuleb ikka. Need on osake minust. Ma olengi elav rollercoaster, tõusude ja langustega. Mõni päev tänan ma jumalat kõige selle eest, mis mul olemas on, teisel päeval aga nutan ma silmad peast selle pärast, mida kõike mul pole.