Kas ema saab oma lapse peale kade olla?

Mul olen alati arvanud, et selline asi pole võimalik, et ema oleks oma lapse peale kade. Ollakse ikka uhked. Või siis halvemal juhul tuntakse häbi. Me kõik oleme ju kuulnud emasid ütlemas "isver, kui häbi mul hetkel su pärast on". Või noh, mina ei ole seda kuulnud, kui mulle isegi on seda öeldud, siis ma olen selle oma mälust ära blokkinud, sest ma ei ole kunagi midagi häbenemist väärt teinud (mu 30.juubel ei lähe arvesse!). Ja kui nüüd mõelda, siis ega ma pole ka kuulnud seda, et keegi mu üle väga uhkust tunneks. Üks kord isa švimpsis peaga ütles, et mina ja vend oleme tema kõige suurem saavutus, et ta on meie üle uhke. Rohkem ma ei mäleta. Meil peres pole olnud väga kombeks kiita. Meil on isegi paar legendaarset nalja selle kohta. Näiteks aegumatu klassika emme lapsesuust (ja siis te imestate, KUST minu lapsesuu tuleb). 

"Mul olid su jaoks nii suured plaanid, ma arvasin, et sinust saab välisminister või vähemalt suursaadik nagu Ene poeg," ohkas ema üks kord meil Ussipesas külas olles. Ja lisas veel suurema ohkega: "Aga näed, kuhu sa hoopis jõudsid." Ma ei tea, kas ta pidas silmas Ussipesa, abielu Marekiga või mu toonast töökohta. Vaene ema, mida ta siis veel nüüd peab tundma. (Igaks juhuks kordan, et meie perel on väga omamoodi huumor, mustapoolne.)

No vot. Aga ei oleks ma osanud mõelda, et vanemad võiks ka kadedad olla. Mul on paar tuttavat ja kui ma kuulen, mida nende ema neile on ühe või teise asja kohta öelnud, on mu ainuke mõte olnud, et kas on võimalik, et ema on oma lapse peale kade? Mõlemad naised, vägagi erinevates vanustes, on edukad, kumbki omal alal. Üks neist kuuleb oma emalt pidevalt halvustavaid kommentaare kehakaalu, välimuse, käitumise, kommete, suhete ja sõprade kohta. "Mul on su pärast nii häbi hetkel," olen ma reaalselt kuulnud üht ema oma tütrele ütlemas, "sul puudub stiil ja sa ei saa ju mitte millegagi hakkama."  Olgu, võib olla see noorem naisterahvas ei ole tõesti kõige kirkam kriit karbis ning tema silmaring on tõesti mõnevõrra kitsas, kuid oma tööd teeb ta hästi. Kirega. Ei saaks öelda, et ta luuser oleks, kuigi mulle jääb mulje, et ta ema üritab talle seda iga hinna eest sisendada. Miks? 

Teine mu tuttav on kahekordse (või kolme või nelja või viie) kõrgharidusega ja ääretult töökas, abivalmis, suure südamega, andekas naine, pühendunud perele ja tööle. Teda võiks paljudele eeskujuks seada. Ometi on ka temal emaga kummalised suhted. Ka tema ema püüab tütart halvustada, tehes talle pidevalt sarkastilisi märkusi ja kogu tema suhtumisest kumab läbi midagi, mis minu jaoks  tundub puhta kadedusena. Kuidas on see võimalik? 

Kas emad ei olegi kõik default programmeeritud oma laste üle uhkust tundma? Näiteks Ida korrutab hetkel järgi kõik sõnad, mis ta kuuleb. Ma olen juba praegu nii paganama uhke, et ma ei tea, mis siis saab kui ta kirjutama ja lugema õpib. Siis ma vist helistan "Aktuaalsesse kaamerasse".