Paus suhtes

Mulle on mitu korda viimasel ajal vihjatud, et eks sul muidugi on raske, nüüd kui abielulahutus ees või küsitud, et kas meil on Marekiga suhtes paus, ma olen aru saanud, et inimesed teavad, et me oleme nüüd lahus. Nojah, eks see on ikka nii, et selliseid asju teavad teised paremini kui asjaosalised ise.

Minu esimene küsimus on muidugi, et mida tähendab "paus suhtes"? Et täna mõtlen, et ei viitsi enam abielus olla, et tahaks teistega ka väljas käia, ütlen mehele, et kuule teeme väikese pausi suhtes ja ülehomme avastan, et vallalise elu ikka ei sobi mulle ning lõpetan pausi ära? Minu jaoks ei ole sellist asja olemas. Inimene on kas suhtes või mitte. Üsna loogiline, eks. Juba lapsest saati olen ma imetlenud neid vanapaare, kes ikka käest kinni hoides jalutamas käisid või siis ka neid, kes nii otseselt oma kiindumust ei väljendanud, vaid küsisid näiteks, kas teine pool tee kõrvale küpsist ka soovib. Armastust saab ju teadupärast mitmel moel väljendada. Mina ei suutnud pikka aega "ma armastan sind" öelda, ja mitte selle pärast, et ma ei armastaks, vaid selle pärast, et ma kardan natuke oma tundeid väljendada (eks te ju teate ka põhjuseid).
Ma olen alati imetlenud paare, kes on terve elu koos olnud, paljud sellised paarid on mulle eeskujuks ning ma olen alati öelnud, et kui ma kunagi abiellun, siis ma väga siiralt loodan, et see on üks kord elus. Ma olen hinges lootusetu romantik ja seepärast usun ma ka igavesse armastusse. Isegi kui libikad kõhust ära kaovad, siis minu jaoks on oluline, et ma usun inimesesse, kellega ma koos olen. Et ma usun, et ta jääb minu kõrvale hoolimata minu vigadest (ja neid on mul palju!) ja on alati olemas. Marek on minu jaoks alati olemas.
Üks kord rääkisin ma talle, et kujuta ette, Pille ja Priit on juba viisteist aastat abielus olnud. Marek vaatas mulle otsa ja ütles mulle rahulikult: "Kullakene, mis selles siis nii erilist on, me oleme varsti kümme aastat abielus olnud."  Ja nii uskumatu kui see pole, tal oli õigus. Aeg on läinud nii kiiresti, et me tähistame augustis kaheksandat pulma-aastapäeva (kaugel see kümnes siis enam on).
Paljud on küsinud, et kuidas siis on lahus elada. Ma usun, et me ei ole esimesed ega ainukesed inimesed, kes niimoodi elavad (ajutiselt ja olude sunnil). Ma ei ütle, et see on kerge, aga ma ei ütle ka, et see on piinavalt raske. Selles mõttes, et mõni päev tunnen ma Marekist nii kohutavalt puudust, et lihtsalt nutan vaikselt patja, kuid teine päev mõtlen, et see kõik on ju vaid ajutine ja ega me siis enam värskelt armunud pole, kes ei suuda natuke teineteisest eemal olla. See muidugi ei tähenda sugugi, et minu suurim soov ei oleks koos olla. Muidugi on. Aga pausi meie suhtes kaugusele vaatamata ei ole.

Kui ma nüüd jälle natuke liigselt avameelitsen, siis tegelikult teeb mind ka üks asi ääretult kurvaks. Suure tõenäosusega peame me pulma-aastapäeva eraldi veetma, sest olgugi et meil oli plaanis koos olla, pidime me need plaanid tühistama, sest ühe ääretult inetu loo pärast pean ma Eestis olema ka septembris ning mitut sõitu koju ma endale lubada ei saa (ega ka poodi kinni hoida). Mind teeb kurvaks, et inimestes on kadunud inimlikkus ja mõistmine, aga ega sinna ka midagi parata pole. Kõik ei peagi mõistma ja aru saama...

Oluline pole otsida inimest, kellega iial ei tülitseks või kes sind iial marru ei ajaks või.... Kes iial ei meenutaks sulle kedagi sinu minevikust. Alati on midagi, mis meenutab kedagi või mingit hetke. Oluline on leida inimene, kes oskab vabandada. Isegi siis, kui alati nö süüdi ei ole. Inimene, kes pühib su pisarad. Kes on olemas kell kaks öösel või üks päeval... Keegi, kes kallistab sind siis, kui seda kõige enam vajad. Ilma, et sa seda küsima peaks. Keegi, kes teab kui raske sul on. Ilma, et ta seda sinu postitustest loeb. Keegi, kes saab aru, et pereliikmed on ka sõbrad ja sinu loomad. Keegi, kes... Pole vigadeta, kuid kes tunnistab oma vigu. Inimene, kes ongi lihtsalt inimene. Ning teab, et ka sina oled... Lihtsalt inimene. Oma murede, rõõmude, raskuste ja naudingutega. Et sa võid nutta ja naerda samaaegselt. Olla vahel kuri ja öelda halvasti. Kuid sa oskad ka vabandada. Ka siis, kui sa alati süüdi ei ole...

(keegi jagas sellist postitus Facebookis. Minu meelest oli see nii kenasti öeldud.)