Sunday, August 9, 2015

Kõik tülid tuleb ära tülitseda enne magamaminekut!


Mõnikord on päris huvitav vaadata, milliste otsingusõnadega siia blogisse satutakse. Näiteks "ilus poiss" finland. Ma ei tea, mida see tähendada võiks ja kuidas see haakub minu blogiga, aga see selleks. Üldjuhul on otsingusõnad suhteliselt igavad, eile oli päris palju siia tuldud minu täisnime otsinguga. Mõtlesin siis ise ka end guugedada. Oma üllatuseks leidsin ma muuhulgas ka ühe artikli. Kuna see niikuinii netiavarustes olemas on ja ma olen ise vabatahtlikult sellest ka rääkinud, siis otsustasin ma  loo ka siia blogisse lugemiseks panna. Eks te ise otsustate, kas see oli õige või vale samm.

Armastatu kaotanud Eveliis: «Kõik tülid tuleb ära tülitseda enne magamaminekut!»

Eveliis on praegu õnnelikus abielus ja aastase pisitütre ema. Tema elu on täis tööd, armastust, reisimist ja rõõmu. Ometi on noore naise südames jälg, mille jättis sinna tema elu esimese armastuse kaotus.
«Tõsi, mu mees pole mu elu esimene armastus, ta teab, et enne teda on olnud veel keegi, kellega ma arvasin, et kogu oma elu koos veedan,» nendib Eveliis Kund-Zujev (..). «Ma armastasin seda inimest tõepoolest kogu südamest, nii et vahel oli tunne, et tahaks lõhki minna – kõik need tunded lihtsalt ei tahtnud minu tillukesse südamesse ära mahtuda. Ma tean, mis asi on tõeline armastus.»
Nooruke Eveliis oli toona vaid 19aastane, kui pidi elama üle suurima kaotuse oma elus ning ta ütleb, et see mõjutab teda siiani. Nimelt leiab noor naine, et oma tunnete väljanäitamise oskuse pani läbielatud kaotus justkui kammitsasse. «Vahepeal tunnen oma meest vaadates, et armastus tema vastu on nii suur ja tahaks seda kuidagi endast välja lasta – kogu hingest ja südamest, et ta teaks, kui kallis ta mulle on, aga ma ei tee seda. Ma eeldan, et ta teab, kui palju ma teda armastan, aga liiga palju ma seda välja näitama ei kipu. Tunded ei ole «minu teetassike», ma ei oska ega julge neid välja näidata,» tunnistab ta ja teab, kus sellise käitumise tagamaad peituvad.
Hirm kogu eluks
«Selle kõige taga on peidus üks hirm. Olin siis alles 19aastane armunud tüdruk. Nii nagu noorte armastus ikka, oli meiegi oma tormiline. Mõni aeg tagasi olime .... (NIMI!) lahku kolinud, aga ikkagi taas leidnud tee tagasi kokku ... Õnn jäi aga üürikeseks,» ohkab Eveliis.
«Olen alati uskunud, et inimestel peab olema mingi seitsmes meel, millega me tunnetame eesootavaid sündmusi. Arvan, et mu toonane elukaaslane pidi tundma, et ta elutee hakkab otsa saama,» mõtiskleb naine täna. Kõik noormehe viimased jutuajamised enne surma olid nimelt väga sügavad ja põhjalikud. «Mitmel korral rääkis ta, et tema eluunistus on täitunud, ta on saavutanud juba kõik, millest ta üldse unistada oskas. Et ta on andnud oma vanematele põhjuse uhke olla – selle jutuga ta alati justkui võttis oma elu kokku.»
Praegu teab Eveliis, et ta ei pööranud sellele jutule toona piisavalt tähelepanu, sest ei osanud seda niiviisi analüüsida. «See oli minu jaoks jutt nagu iga teinegi, lihtsalt omavanuste kohta ehk liiga arukas ...»
Samuti ei usu noor naine, et nad pärast lahkuminekut juhuslikult uuesti kokku said. «Mitte midagi ei juhtu juhuslikult – meil oli vaja oma suhe n-ö lõpetada. Minul ei olnudki tol hetkel midagi rohkem vaja kuulda, kui et ta armastas mind! Üks meie viimaseid jutuajamisi, päev enne õnnetust, lõppeski sellega, et ta küsis: «Kas sa tõesti ei saa aru, kui palju ma sind tegelikult armastan ...».»
Eveliis mäletab hästi ööd, mil tema elukaaslane igaveseks ära läks. «Sel ööl, kui autoõnnetus juhtus, olime vahelduva eduga püüdnud teineteist telefoni teel kätte saada, aga see ei õnnestunud. Saatsin talle mingil hetkel sõnumi: «Surnud oled või???» Hommikul sain ma telefonikõne ta emalt. Umbes sel ajal, kui ma sõnumi saatsin, oligi avarii toimunud ...»
Eveliis tunnistab, et siiamaani tekitab see surmateemaline sõnakõlks, mida paljud valimatult kasutavad, temas õõnsa tunde. «Kallima kaotamine on jätnud minusse tugeva jälje, kuigi ma olen oma eluga ammu juba edasi läinud. Ma väldin tundeid, ma kardan kaotada armastatud inimesi enda ümber ja jääda kõigi oma tunnetega üksi. Oma tunnetega üksi jääda on hirmuäratav, korraga on maailm ühtaegu liiga suur ja liiga väike, sa ei oska mitte midagi teha, oled abitu ja üksi.»
Eveliis võrdleb antud tunnet lapsepõlves lemmikmängukaru kaotamisega. «Sa otsid ja otsid, loodad ja loodad, aga karu on lihtsalt kadunud. Loomulikult tulevad aja möödudes uued karud ja teised lelud, aga see kadunud karu jääb ikka hinge kriipima.»
Eveliis on edukas ärinaine, aastaid töötas ta vägagi mehelikel ehitustandritel ning kui küsida ükskõik kelle käest, iseloomustataks teda kui «tugevat naist». «Aga ma olen meelega sellise hoiakuga, mille tõttu mind tihti isegi külmaks või ülbeks peetakse. Ma lihtsalt eelisatan inimesi mitte endale lähedale lasta ...»
Aeg, mida on raske meenutada
Ehk tänu ajalisele distantsile oskab Eveliis oma leina analüüsida ja suudab sellest rääkida – selleks, et ehk on sellest kasu kellelegi, kelle kogemus alles värske ja valu üüratu. Kuigi ka temal on oma minevikuleinale mõelda siiani mõnikord raske. «Ma ei taha selle valu peale mõelda –seda kõike oli liiga palju, see kõik tundus nii vale olevat. Ma jäingi oma tunnete ja kurbusega üksi. Mul oli tunne, et mitte keegi siin maailmas ei mõista mind, mitte keegi ei saa aru, mida ma läbi elan.»
Kas midagi oleks saanud teisiti teha? «Ma isegi ei tea, kas ma tegelikult ootasin tuge ja lohutust, et keegi koos minuga mind haletseks,» ei oska Eveliis täpselt vastata. «Või oli see hea, et mul lasti suuresti see üksinda läbi elada. Küll aga mäletan, kui vihale mind alati ajas lause: «Kes teab, milleks see hea oli ....» Ma pidin seda tol ajal nii mitu korda kuulma, et mul oli vahepeal tunne, et ma tahaks nendele inimestele rusikatega kallale minna.»
Eveliis proovis abi saada antidepressantidest ja psühholoogidelt. Sügav lein kestis umbes poolteist aastat. «Ma kandsin vaid musta, käisin peaaegu iga päev surnuaias, ma olin veendunud, et mu elu on läbi. Võtsin kaalus meeletult alla ja võitlesin ilmselt algava anoreksiaga,» ei salga ta.
Lõppkokkuvõttes sai ta sügavast august välja siiski omaenda tugeva tahtejõuga. «Õppisin ennast tundma ja ennast kontrollima. Hakkasin elule vaatama teise pilguga, püüdsin leida õnnelikke pisiasju, mis aitasid mul samm-sammult edasi minna,» meenutab ta.
Kõige enam aga aitas ühel hetkel tõdemus, et igaveseks lahkunud armastatu poleks tahtnud, et ta niimoodi kurvastab. «Mu vanemad ja sõbrad kartsid, et selle sündmuse pärast jätan ülikooli pooleli ja hakkan jooma. Saan nende murest aru, sest noore inimesena mulle meeldis pidutseda ...»
Takkajärele oskab ta aga näha, kuidas läbielatu talle isiksusena kasuks tuli. «Ma pühendusin 100% koolile, õpingutele ja lõpuks sain ka kolmeks kuuks stipendiumi, et õppida Oslo ülikoolis. Mu elukaaslane oli nii uhke olnud selle üle, et ta ülikooli sai, et ta oli oma kursuse parim –ja just õppimine sai minu jaoks selleks mooduseks teda mälestada.»
Tuleb hinnata täna ja praegu
Eveliis ütleb, et see õrnas eas läbi elatud leinaaeg on teda tugevaks teinud. «Ütlesin endale, et kui ma sain üle sellisest kaotusest, saan ma üle kõikidest teistest eluraskustest. Ma ei lase end häirida õelatest või pahatahtlikest inimestest, ei võta südamesse pisiasju, tean, et see kõik pole üldse oluline,» usub ta, et on just tänu sellele see inimene, kes ta praegu on.
«Tänaseks on minevik minevikuks jäänud, on vaid mälestused ja needki ajaga tuhmumas. Tõsi, ma viin ikka aeg-ajalt surnuaeda küünla või lille, ka mu abikaasa on teinekord minuga kaasas. Aga ma ei tee seda enam igatsusest,» mõtiskleb Eveliis. Pigem teeb ta seda austusest. «Austusest .... (NIMI) pere vastu, kes siiani mind nii omaks peab, ja ka minu meest.»
Kuigi Eveliis ei suuda selle aastatetaguse sündmuse pärast enda meelest nii avalalt oma tundeid väljendada, kui tema meelest õige oleks, teab ta siiski seda kindlamalt, kui habras on elu ning kui väga tuleb oma kalleid just täna ja praegu hinnata. «Näiteks ei lahku me kodust kunagi head-aega-suudluseta. Me ei lähe isegi magama ilma, et oleks teineteisele head ööd soovinud. Ka tülid saavad alati ära tülitsetud enne, kui me magama läheme või teineteisest kaugemale peame minema. Ma ei taha, et mind midagi painama jääks, kui midagi peaks juhtuma ...» loetleb Eveliis ja märkab siis ise ka korraga: «Veider, et ma üldse mõtlen, et midagi võiks juhtuda?!»
Aga ta teab, et elu ongi täis ootamatusi.
Mariann Kaasik
(http://www.naisteleht.ee/content/armastatu-kaotanud-eveliis-%C2%ABkoik-tulid-tuleb-ara-tulitseda-enne-magamaminekut%C2%BB)

No comments:

Post a Comment