Kokkusattumused ja kunst olla see, kes sa oled

Mõnikord ma ikka mõtlen, et meie elust siin oleks paganama hea reality saanud. Meeleheide, hirm, lootus, draama, probleemid, lahendused, bürokraatia, rõõm, pisarad, draama, draama, rõõm, kokkusattumused, juhused, millel on olnud sügavamad tähendused, suurem mõju... Ja see reis aina kestab.

Ma tahtsingi seekord rääkida nendest kokkusattumustest. Juhuslikest asjadest. Alustame Antonist. Ühel ilusal päeval märkasin ma teda Storgatal ja pidin üllatusest pükstest välja kukkuma (ma ju millegi pärast arvasin,et ta on surnud). Ta vestles kellegagi ja ma ei tahtnud teda segada, mõtlesin, et küll me siis näeme uuesti, et kui suur see linn ikka on ja läksime Idaga ära koju. Kodus hakkas mul siiski kripeldama ja me läksime tagasi. Anton oli ikka veel seal (küll just ühte majja sisse minemas). Paar päeva hiljem sõitis ta Põhja-Norra, siis juba Itaaliasse ja edasi Türki. Tõenäosus, et me oleks uuesti hiljem trehvanud, ei olnud kuigi suur. 

Antonile külla minnes kohtusin ma tema lastelaste - Anton juuniori ja Liliani ning tema poja Nicolaiga. Lihtsast õhtusöögist kasvas välja sõprus, mida on raske kirjeldada. Mul on tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, peaaegu perekond. Nende inimestega kohtumine on midagi erakordset. Need vestlused, mõtted, unistused - ka nendel on suure tõenäosusega suurem tähendus, kuid sellest on veel vara rääkida. 

Kui me seekord tagasi Lillehammerisse jõudsime, saime me Lilianilt meili sõnumiga "teretulemast koju" just hetkel kui me rongist välja astusime. 

See kleidilugu on minu arvates eriliselt armas juhus. Loomulikult ei ole ma mingi pooletoobine ega pea seda terve Norra edulooks, kuid kui selliseid pisiasju mitte märgata ja mitte neist rõõmu tunda, siis ei oleks elul mingit värvi. 

Minu naaberpoe omanik, kes on kui vanake Hottabõts, kes tundub täitvat kõik mu soovid, nii et ma ei julgegi temaga enam millestki vestelda, sest võib olla siis olekski järgmisel hetkel maja ees uhiuus auto;) 

Edasi olen ma sattunud pargipingil istudes/tänaval jalutades suhtlema täielike võõrastega, kes on mulle nii palju nõu andnud, aidanud vaadata laiemat pilti, toetanud ning süstinud minusse usku (rasketel päevadel kipun ma ikka mõtlema, et milleks see kõik, on see oluline, vajalik, kellele ja milleks).
Nendest (võõrastest) inimestest, kes minusse kui siiski võõrasse, usuvad ja mind usaldavad, ei hakka ma isegi rääkima. See on juba midagi müstilist.

Eile kirjutasin ma kleidiloost blogis, see sattus Postimehesse, tänu sellele on minuga võtnud ühendust nii palju huvitavaid inimesi erinevate pakkumistega. Üks huvitavamaid pakkumisi nende hulgas kutse esineda ekspordiseminaril. 

"Sa oled nii inspireeriv," olen ma viimasel ajal palju kuulnud. Sh ka Lilianilt. Teate, see paneb mind häbenema ja punastama, sest ma ise ei tunne kuidagi, et ma võiksin kedagi inspireerida või motiveerida. Ma tean nii paljusid päriselt andekaid naisi, keda teistele eeskujuks tõsta. Mina nende hulka kindlasti ei kuulu. Minusuguseid on terve ilm täis. Sellest hoolimata on see suurim kompliment, kui keegi ütleb, et ma olen ühele või teisele pakkunud läbi oma lugude tuge või inspiratsiooni. 

"Kui sa tahad veel mõnda raamatut laenata, siis ma soovitan sul laenata Sendkeri raamatut," saatis Lilian mulle ühel päeval meili. Ma lugesin seda meili ja vaatasin oma käes raamatut, mille ma olin vähem kui kümme minutit tema raamaturiiulist võtnud. Täpselt see sama raamat! Ma loen seda hetkel, seda on raske käest ära panna (ma kirjutan sellest hiljem ka pikemalt). 

"Kõik, mida saab seletada, ei ole alati tõde. Ja kõike tõde ei saa alati selgitada." See tsitaat jäi mulle pähe kummitama.  Ma mõistsin seda. See olen mina. Hetkel. 

Teisipäeval ootab mind ees äärmiselt ebameeldiv kohtumine. See tsitaat sobib ka sinna. Kui te mind tunnete või arvate, et tunnete piisavalt hästi, siis olge mõtetes teisipäeval  minu poolt.