Mul on sõbranna, kel on kaks poega. Iga kord kui ta väiksem poeg haiget saab või lihtsalt nutma hakkab, sest väikesed lapsed lihtsalt nutavad ju iga pisiasja peale, ütleb ta: "Ära nuta, mehed ju ei nuta!"
Ma saan aru, et me oleme üles kasvanud nö vanakooli vanematega, kus isad olid oma isadelt, kes omakorda olid oma isadelt kuulnud, et mehed peavad igas olukorras tugevad olema ja jumala eest mitte välja näitama oma tundeid, aga tänapäeval tundub ühe 36-aastase naise suust sellist lauset kuulda kergelt öeldes naljakas. Ma olen temalt mitu korda küsinud, miks ta nii ütleb. Miks ei tohi väike poiss nutta? Eriti kui ta ei oskagi veel teisiti oma tundeid väljendada? Sellele ta vastata ei oska. Ütleb lihtsalt, et noh nii ju lihtsalt on.
Võib-olla ma jälle kirjutan liiga avalikult ja isiklikult, aga Marek on igavene jonnipunn. Heas mõttes. Tal hakkavad pisarad voolama väga kergesti. Iga kord kui me jälle lahku läheme, ütleb ta, et minge juba kiiresti. et ta ei taha jälle nutta, aga ise juba pühib pisaraid. Kui me nüüd kodus olime nägin ma, et Marek istus meist natuke eemal murul, seljaga meie poole. Me läksime Idaga vaatama, miks ta niimoodi istub. Ta nuttis. Ma sain aru küll, miks ta nuttis, kuid küsisin siiski, miks ta nutab. Ma ei eelda, et mehed on alati tugevad, aga hetkel kui meil on raske, ei ole ma väga palju mõelnud selle peale, mida Marek tunneb. Või see tähendab, et ma olen sellele küll mõelnud, kuid kuna ma ise vajan palju tuge, siis ma olen ikka eelistanud mõelnud, et tema on ju tugev. Ja see ongi mu meelest meie* viga, et me tihti eeldame, et mehed peavad tugevad olema. Ei pea ju! Neil on sama palju tundeid kui meil ja ei ole õige neid tundeid endas hoida. See on ka üks neid asju, mis mulle tegelikult Mareki juures meeldib. Ta ei häbene oma tundeid.
Ma nägin veel üht meest nutmas. Meest, kes kunagi ei nuta. Meest, kes kunagi ei räägi oma muredest, oma tunnetest. Ja kui tema siis ühel hetkel nutma puhkes, sain ma aru kui oluline on, et me, naised, alati ei eeldaks, et mehed on tugevad, et neil pole muresid, et nemad peavad igas olukorras olema "tõelised mehed". Kui tihti me naljaga pooleks ütleme, et "õige mees teeniks nii palju, et naine ei peaks tööl käima" või "miks ma küll vaese mehega abiellusin" või muud sellist. Aga kas me mõtleme, kuidas see meestele mõjub? Meie solvume kui mees julgeb öelda, et oleme kas juurde võtnud või toit on liiga soolane, aga meeste tunnetele mõtleme me millegi pärast vähem. Miks see nii on?
Selles valguses tahaksin ma just oma sõbrannale uuesti meelde tuletada, et ära kasvata oma pojast vanakooli meest, kes oma tundeid ei tohi välja näidata. Ka mehed nutavad. See on okei.
Esmaspäeval on meie kaheksas pulma-aastapäev. Me oleme seda alati tähistanud väikese väljasõidu ja lõunaga. Sel aastal ootasin ma, et saame seda kolmekesi teha. Kahjuks tahtis elu teistmoodi ja natuke tänan ma selle eest ka üht "sõpra" (ei, ma ei ole blogis sellest sõbrast kirjutanud, nii et ei ole vaja spekuleerida, et see on mõni Diibi sõber). Ma ei ole romantiliselt meelestatud nagu igal aastal enne pulma-aastapäeva ning olen ehk isegi veidike kibestunud, kuid ega sinna ka midagi teha pole. Kümnenda pulma-aastapäeva peame siis seda suurema peoga ja naerame kaheksanda pulma-aastapäeva üle. Kus me ilmselt Skype'i teel suheldes mõlemad natuke vesistame.
*kui ma jälle kirjutan "me", siis loomulikult ei võta ma sõna kõigi maailma naiste eest, vaid räägin sellest, mida ma ise teinud olen ja mida ma olen kuulnud ning näinud. Kokku tuleb seega "meie".
No comments:
Post a Comment