Miks on nii, et ilusale ja rõõmsale päevale kui ma olen täis optimismi ja lootust, järgneb päev, mil see kõik asendub hirmu ja meeleheitega? Miks on nii, et kõik halvad uudised tulevad alati ühel päeval ja karm reaalsus lendab sajaga sisse?
See ei ole isegi enesehaletsus, mida ma täna tunnen, vaid väsimus ja lootusetus, et kõik see, mille nimel ma pingutan, on mõttetu. Miks ma täna üldse nii tunnen? Ma ei taha nii tunda. Kas ei võiks olla nii, et ma oleks kogu aeg ratsionaalne ja kaine mõistusega ega laseks end emotsioonidel segada?
Ohhh...ma tahaks, et tänane päev oleks juba läbi, et kusagil viibutaks haldjast ristiema oma võlukeppi ja ütleks, et homseks on kõik mured kadunud. Aga seda vist tegelikkuses ei juhtu...
Ühe asja üle on mul aga küll hea meel. Mul on hea meel, et me täna ei pea üksi olema, vaid lähme sõprade juurde õhtust sööma. Te isegi ei kujuta ette kui tänulik ma sellistel hetkedel olen selle eest, et mul sellised sõbrad siin olemas on. Ja olgugi, et haldjast ristiema ilmselt olemas ei ole, loodan ma, et olen homseks suutnud end jälle koguda ning leidnud oma muredele mõne lahenduse.
Vabandust mõistujutu pärast, aga sain vähemalt ära endast välja selle negatiivse emotsiooni. Sellega seoses tuli mulle meelde, et ma laenasin Lilianilt ühe raamatu - "Kunsten å være den man er". Hetk hiljem sain ma Lilianilt sõnumi, et kui ma soovin veel mõnda raamatut laenata, siis ta soovitaks "Kunsten å være den man er" raamatut. Ma hoidsin seda käes ja lugesin sõnumit. Kokkusattumus?
See raamat on minu käes olnud juba üle nädala, lugema hakkasin ma seda eile. Ma leidsin sealt nii palju märke ja soovitusi. Võib-olla oleks täna õhtul õige see kätte haarata?
*Kõik, mida saab seletada, ei ole alati tõde. Ja kõike tõde ei saa alati seletada.
On olemas ka mõistujutt, milles öeldakse, et kõik möödub. Halb möödub. Hea möödub. Uus halb möödub, uus hea möödub... kõik möödub. Kuidas see Karlsson katuselt ütleski?
ReplyDelete