Ma ei armasta väga ei ujulaid, veekeskusi ega üldse ujumist. Põhjus selleks on väga lihtne - ma ei oska ujuda. Ma muidugi püsin vee peal ja "ujun" natuke midagi koera ja konna vahepealset, aga ujumiseks seda nimetada ei saa. Üleüldse ma tegelikult kardan vett. Alles sel aastal olen ma üle saanud hirmust suure laevaga sõitmisel, väikesed paadid tekitavad minus ikka veel hirmuvõdinaid. See on tegelikult irooniline, sest ma ei armasta midagi rohkem kui merd ja mereranda ning ma unistan aeg-ajalt, et mul oleks oma jaht.
Kui sul on aga laps, kes armastab vett, siis sa unustad oma hirmud ja soovid ning sead sammud vabatahtlikult veekeskusesse, et lapsel lõbus oleks. Meie käisime eile Idaga Jorekstad veekeskuses. Kui ma olin vahetusõpilane, siis Knuti ja Kari juures elades käisin ma igal reedel koos Kari ja tema vanematest daamidest sõbrannadega Jorekstad's ujumas. See oli hirmvara, enne kooli, aga see oli tore. Sama tore nagu Britti ja Arnega hommikuti Svargas käia. Peale ujumist joodi kohvi ja söödi saiakesi. See osa meeldis mulle kõige rohkem, pole siis ime, et ma võtsin Norras elades k-o-h-u-t-a-v-a-l-t palju juurde.
Jorekstad oli ka nüüd täpselt samasugune nagu siis. Ehk siis 18 aastaga ei olnud midagi muutunud ja veepark oli natukene väsinud. Lapsi see muidugi ei heidutanud. Ida jooksutas mind ühest basseinist teise ja kilkas rõõmsalt. Mulle meeldis, et basseini vesi oli soe. Selline mõnus supp! Muidu mul hakkab alati ujulates külm (mitte et ma neis väga palju käinud olen, aga nii palju kui ma olen).
Ja siis avstasime me, et ka väljas on basseinid. See oli nagu teine maailm. Ilmselt annab jällegi palju juurde juba see, et ümberringi on vaid kõrged mäed, loodus on siinkandis tõesti imeilus. Või noh kus Norras loodus kole oleks, eks.
Ida tormas jällegi pea ees basseini, endal lõug värises külmast, sest olgugi et vesi oli ka välibasseinides soe, oli ilm ikkagi jahedapoolne (norrakate jaoks oli muidugi korralik suveilm, sest nemad lamasid toolidel ja päevitasid.
Ja siis see juhtus. Jalutan mina Ida süles rahulikult mööda basseini, kui ühtäkki olime me jõudnud sinna, kus bassein natuke sügavamaks läks, ma libisesin ühe jalaga sinnapoole. Kui mul poleks Idat süles olnud, siis ma oleks lihtsalt basseiniääreni "ujunud", aga Idaga koos ma seda teha ei osanud. Nii ma siis hoidsingi Idat süles ja püüdsin end tagasi madalamale poolele hüpitada. See ei õnnestunud. Basseini libe põrand ja kallak takistasid seda. Ma ei saanud ju Idat ka lahti lasta, et ise madalamale poolele jõuda ja siis Idat uuesti sülle võtta. Ta ei oska ju ka ujuda. Mul oli ausalt natukene hirm ja ma juba mõtlesin, et pean appi hüüdma, sest jõle nadi oleks niimoodi uppuda, aga ma proovisin veel korra laps süles viskuda madalamale poolele ja see õnnestus! Me olime pääsenud! Note to myself: Ida tuleb ujuma õpetada asap, sest emast ilmselgelt kasu pole kui samasugune olukord peaks uuesti juhtuma (ptüi ptüi ptüi).
Idale igatahes pakkus see väikene seiklus vaid nalja. Järgmised kaks tundi veetsime me siiski selles basseiniosas, kus vesi mulle vaevu nabani oli. Kujutate ette - kaks tundi veepargis! Suuremate laste ja ilusa päikesepaistelise ilmaga annab seal aga toredasti jälle terve päevakese veeta. Ma mõtlen õudusega ajale kui Ida suuremaks saab ja me peamegi veeparkides päevi veetma:)
Aitäh, Tonje, piletide eest!
// I am not a big fan of pools, waterparks or swimming in general, because I cannot swim. I am afraid of water, which is a bit ironic as there is nothing I love more than the sea, and sometimes I wish I owned a yacht. A huge one.
Things change when you have a child and she loves water. Then you forget your fears and dislikes and do everything to make her happy. And if it means spending 2 hours in a pool, that's what you do. Yesterday me and Ida got to visit Jorekstad. When I was an exchange student in Lillehammer and lived with Knut and Kari, we had an every Friday morning swimming club with some senior ladies. It was early, before school, but it was fun. Just like it actually was fun to take morning walks up to Svarga with Britt and Arne. The best part of these Friday morning swimminghours were coffee and cakes afterwards. I love cakes, no wonder I put on a bit A LOT of weight when I lived here.
Jorekstad was just like it was 18 years ago, not much had changed, so I would say it really needs a little make over, but the children do not care about things like that as long as there are pools. Ida tragged me from one pool to another and enjoyed herself. I loved that the water was warm ( I usually freeze in swimminghalls (not that I have been to too many, but still).
After a while we discovered the outside area. It was like another world. I think it is the surroundings with high mountains which should get half of the credit. The nature here is truly beautiful (could you say that the nature is not beautiful somewhere in Norway?).
Ida was shivering from cold, but it didn't stop her from running straight towards the slides. For me the weather was too chilly (the water in pools was pleasantly warm), but I understand that for Norwegians it was a perfect summer evening as they were sitting on chairs and getting a tan:)
And then it happened. I was walking with Ida in the pool, when I suddenly slipped and one foot was on the steep side of the pool. If I didnt't have Ida in my arms I would without no problem just "swam" back, but with Ida I couldn't. I didn't know how to swim with a baby and I couldn't let go of her as she cannot swim either. So I stood there - Ida in my arms, one leg on the normal side of the pool and the other floating on the steep side. I actually was frightened for a minute, because I didn't know what to do and it would have been stupid to drown like that*. After a minute's struggle (it felt like half an hour) we were safe back on the normal side of the pool.
Ida was amused. The next 2 hours I still found it safer to stay in the babypool. Can you imagine - 2 hours! But with nice weather and a bit bigger children it would be no problem to spend a whole day there. Or in any other waterpark...
Thank you, Tonje, for tickets!
*Loomulikult on see liialdus/I am exaggerating a bit
No comments:
Post a Comment