34-aastane ja ikka varsa aruga

Minu suurim õnn ja õnnetus on sada tuhat korda mainitud lapsemeelsus.  Igaks juhuks ma muidugi mainin ära, et mul ei ole ka mingit probleemi asjalik olla ja pärismaailmas hakkama saada. Mainin seda, sest mulle tuli meelde, kuidas perekoolis mulle seda ette heideti, et ma blogi järgi otsustades kohe mitte kui millegagi hakkama ei saa. Olla kohe kahju nii saamatust naisest, kes kujutab ette, et ta on miski Pipi Pikksukk. Ei, ma ei pea end sugugi mingiks Pikksukaks ega muuks raamatukangelaseks, ma lihtsalt olen selline "totu". Lapsemeelne. 

Tihti ma mõtlen enne kui teen. Ma unistan suurelt ja mingil põhjusel ma julgen ka loota, et unistused täituvad. Mõnikord ei lähe asjad nii nagu peaks, teinekord lähevad paremini kui ma oleks lootnud. Minu motoks on natukene, et kõike ei pea ette planeerima ja läbi mõtlema, teinekord on õige lihtsalt oma sisetunnet usaldada ja seda järgida. Ma ei vaeva oma pead palju mõtlemise ja muretsemise peale. 

Okei, jällegi, on asju ja olukordi, mis panevad mind muretsema, sest tahan ma või mitte, sissetulekuteta elu ei tee minu elu hetkel kergeks, kuid kui see pärismaailm nüüd jälle kõrvale jätta, siis on palju asju, mis lõppevad hästi, isegi kui ma ei ole asju läbi mõelnud. 

Miks ma sellest räägin? Täiesti argistel põhjustel.

Ma nägin FBs, et keegi annab siin lähedal ära euroalustest sofa. Meile kuluks see maja taha ära, mõtlesin ma ja kirjutasin, et tulen järgi. Ma TEAN euroaluste mõõte ja ma NÄGIN, et tegu oli kahest alusest kokku kruvitud diivaniga, kuid ma ei mõelnud, et võiks olla probleem see auto peale 1) tõsta ja 2) sinna mahutada. Igaks juhuks uurisin ma, kas neid saaks omavahel ka lahti kruvida ja võtsin kaasa kruvikeerajad. Tugev Eesti naine saab ju sellise lihtsa asjaga ikka hakkama!

Kohale jõudes selgus, et kruvikeerajaga ei oleks mul seal midagi teha olnud, sest isegi mehel, kes kodus oli (jumal tänatud, et oli, sest ta naine oli öelnud, et tegelikult pole kedagi kodus), oli raskusi nende kruvide lahti kruvimisel. Trelliga! Ma tänasin ja hakkasin aluseid kaenlasse haarama. Ma ei jaksanud neid isegi koha pealt liigutada, rääkimata siis autosse tassimisest. Mees oli lahkesti nõus aitama. Tagurdas mu Fordi-logu oma aeda ja avastas siis, et ahhhh, tal on lihtsam need mulle ise haagisega ära tuua, sest ega nad hästi ei mahu ju ka, ütles ta.

Muidugi olin ma piinlikusest maa alla vajumas, et ma ei olnud mõelnud, kuidas ja kas alused mulle autosse mahuvad, kuid mees naeratas ja ütles, et ärgu ma muretsegu ja mõelgu selle peale. Ma vastasin, et minu probleem ongi selles, et ma ei mõtle. "Ma ise ka imestan aegajalt, et ma olen 34-aastane, kuid mõistuselt nagu 12," lisasin ma, "kõik tundub nii lihtne!"

Aga kõik ongi  ju lihtne, kui hetkel istume me Idaga tagahoovis euroalustest diivanil ja vaatame "Rapuntselit" (st mina blogin ja Ida vaatab). Samal ajal kui me poes süüa käisime ostmas, oli naabrinaine meile laua katnud. "Ma lihtsalt pidin natuke kaunistama, sel ajal kui te ära olite, et teil oleks mõnus koju tulla," naeris ta. Selline pisiasi, väikene üllatus, mida ma ei osanud oodata, mis paneb mind uskuma, et võib olla ma ei olegi nii rumal kui ma usun, et just sellised pisiasjad ongi see, mis loeb ning polegi tähtis kui palju mina mõtlen  või ei mõtle. Asjadel on komme laheneda. Üldjuhul positiivselt. Kuid mõnikord ka negatiivselt. Ja siis ka sõltub see vaatevinklist.

Ma ei suuda uskuda, et ka siin on nii soe, et me saame väljas õhtust süüa. See on nii mõnus!