Siis kui mul blogidest (jälle) kopp ees on. Ja blogilugejatest*

Eile nägin ma üle pika aja jälle üht (minu jaoks) mõttetut blogi, kus anti nõuandeid, kuidas endale blogilugejaid leida. Et käi päev otsa teiste blogisid kommenteerimas ja jäta igale poole oma blogi link. 

Hakkame algusest. Ei, ülbe ega üleolev ma ei ole, aga minu jaoks on internet täis totaalselt mõttetuid blogisid, millele ma olen ühel või teisel moel sattunud, kasvõi see eilne, tõenäosus on 99,9% et rohkem ma sinna ei satu. On ka teisi, pigem popimapoolseid blogisid, mida ma ei jälgi, sest need pole minu teetassike, ma tunnen, et need blogid ei paku mulle midagi ja mul on ajaga midagi muud ka teha. On ka mõned teised blogid, mida ma loen võib-olla nädalas korra või üldse pisteliselt, ajaviiteks. Mulle meeldis kui üks blogilugeja mulle kirjutas, et olen tegelikult kehv blogide lugeja ja sinugi oma loen harva, aga loen, sest mulle meeldib see või too asi. 

Minu meelest blogidega just nii ongi. See, mis minu jaoks mõttetu, on teise jaoks parim. See, mis minu jaoks parim, on teise jaoks igav. Me loeme nii palju kui viitsime ja tahame ning mida me tahame. Me ootame blogidelt erinevaid asju. Ikka ja jälle aga kirjutab mõni blogilugeja, kuidas minu blogis on üks või teine asi häiriv. Küll on vale font, küll on vale keel, küll on liiga palju pilte minust, küll on tüütu vaadata pilte minu lapsest, küll on kole lugeda minu arvamust, küll on mõttetu kirjeldada oma argipäeva, küll on...

Ma ei ole kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja vaadanud, kuid suure tõenäosusega ei ole ju minu blogi kohustuslik lugeda. Kui ma jälle loen, mis siin blogis valesti on, siis mul viskab blogilugejatest kopp ette. Siin kohal ma mainin ära, et loomulikult mitte kõigist - ma olen meelitatud, et siia leiab tee aina enam lugejaid, ma olen meelitatud, et inimesed kulutavad oma vaba aega minuga suhtlemiseks (jah, isegi kui mulle ei meeldi mõned kommentaarid, siis tegelikult mulle meeldib, et inimesed viitsivad ja tahavad siin aega veeta). Küll aga ei saa ma aru neist, kellele mu blogi ei meeldi, kuid ikka siin kommenteerimas käivad. Milleks? Mina ei meeldi teile ja teie ei meeldi mulle. Te ei pea siia tulema ütlema, et kuule tee oma blogiga midagi, et see kvaliteetsem oleks. 

Mis tähendab kvaliteetsem? Mis on kvaliteetne blogi? Ma ei usu, et ükski inimene blogi pidades mõtleb, et hakkaks nüüd maailma kõige halvemat blogi pidama. Minu blogis ei saa ilmselt kunagi olema täiuslikuks viimistletud pilte ega videosid, ma olen seda ka varem öelnud, et mul puuduvad selleks nii vahendid, oskused kui ka kannatlikkus. Minu blogi on nii kvaliteetne kui ma jaksan. 

Samuti ei hakka siin kunagi olema piinlikult poliitiliselt korrektseks vormistatud postitusi. Sest mina ei ole poliitiliselt korrektne. Ma olen kirjavigadega ja mõnikord üldistav, mõnikord lahmiv, mõnikord kiitlev, mõnikord uhkustav, mõnikord ülbe, mõnikord kurb, mõnikord tige. Ma olen mina. Nii nagu ma juba viis aastat tagasi blogides kirjutasin:http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2010/06/mutrikese-pohimotted.html.

Aga tee nii või naa või teisiti, sest siis saad ka reklaami müüa ja tee nii nagu Mallukas, kuulen ma mõnikord.  No teate, esiteks ma ei taha olla Mallukas, ma tahan olla mina. Ja kui ma nüüd hakkaksin blogi muutma lootuses et ehk äkki siis kõik Eestimaa firmad hakkavad mu blogi peale tormi jooksma ning mina saan blogimiljonäriks. Ma tean, et üks blogija kunagi ütles, et ma praegu blogis kõigest kirjutada, sest ma tahan et üks pereettevõte mind toetaks ning see ei sobiks nende profiiliga. Mu meelest on see üks lollim lause, mida üldse saab öelda. Mina ütlen, et kui jumala eest keegi tahab mulle saata üht või teist või kolmandat, siis ma olen paljudeks asjadeks avatud, kuid seda ka eeldusel, et mina ja mu blogi meeldime sellisena nagu me oleme. Ma ei hakka meid muutma, et olla keegi teine või kellegi teise moodi. Ja kui keegi ei taha mulle piima/kingi/mähkmeid/ehteid/reise/telefone/... saata, siis on see minu traagika kui olen lollilt järjekindlalt liiga mittekorrektne, et popp olla. Ma muidugi ise arvan, et ma olengi popp. Ok, nali. Või siis ei ole nali. 

Ja siis jõuamegi algusesse tagasi. Selle soovituse juurde, et käi ja topi oma blogi link igale poole, siis saad lugejaid. Ma võin seda linki näha ja ühe korra ka uudishimust seda vaadata, kuid kui see blogi mulle midagi ei paku, siis minust ei saa ka lugejat, ükskõik kui palju ma seda blogilinki uuesti näen. Ma ei tea, miks jälle hakkab mulle silma see lollakas trend, et pean hakkama blogima, siis saan rikkaks, kuulsaks (kasvõi Perekooli kuulsaks), jumal teab, kelleks veel. Mõni saabki, teine ei saa, mõni oskab, mõni ei oska, mõnda loetakse, mõnda ei loeta, mõni ei tahagi massiliselt lugejaid, blogisi peetakse erinevatel põhjustel. Aga mu meelest on #absurd mulle (või siis ükskõik, millisele teisele blogijale) hakata ütlema, kuidas oleks õige blogida.

Ma ei hakanud eile blogima. Ma olen bloginud mu meelest päris kaua. Mu blogil oli alguses ehk kümme lugejat (ma isegi ei tea tegelikult), mu blogi on muutunud koos minuga ja ilmselt jääb kogu aeg koos minuga muutuma. See, et seda aastatega lugema tuhanded inimesed, on mulle endale ka üllatus, kuid otseloomulikult meeldiv üllatus. On tore kui inimesed tulevad siia meelt lahutama. Sest seda ma ju olen. Meelelahutaja. Oma näoga meelelahutaja. 

*ma armastan väga oma blogilugejaid, kuid mul on kopp ees nendest lugejatest, kel alati on vaja seda blogi kritiseerida!