Millal ta rääkima hakkas?

Teen hommikul süüa. Panen leiva peale tomatit ja kaunistuseks murulauku. Ida vaatab seda tunnustava pilguga pealt ja ütleb järgmisel hetkel "Oo, iluššš!" Mul tekkis kohe kaks küsimust. 1) Kuna ta rääkima hakkas? ja 2) Millal temast juba toidukriitik sai?

Okei, suure tõenäosusega ei kasva mul kodus imelaps ja varem või hiljem hakkavad nad kõik rääkima, nii nagu nad kõik hakkavad kõndima, nagu neil kõigil tulevad juuksed ja hambad, nagu nad kõik õpivad kirjutama ja lugema, aga siiski... See on selline müstiline tunne kui see adekvaatsest beebist väikeseks inimeseks kasvanud maailma kõige armsam tegelane vaatab sulle otsa ja ütleb midagi täiesti selges eesti keeles. Või siis kordab kõike järele nagu papagoi. 

"Tule nüüd, lähme õue!" ütlen mina. 

"Tule-tule!" kordab tema järel ja viipab käega mulle, just nagu oleksin mina see, kes õue minemisega venitab. 

"Paneme pidžaama selga!" ütlen mina.

"Paana ja tuttu!" lausub tema ning tormab voodisse, peidab pea teki alla ja hüüab siis "kuku". 

"Pane kingad ära!" ütlen mina. 

"Kukkuššš," vastab tema ja viskab kingad maha. "Ei tohi nii!" pahandan mina.

"Ei tohi," kordab tema ja viibutab sõrmega.

See on kõik nii naljakas. Lisaks olen ma alati mõelnud, et kuidas ometi emad (-isad) aru saavad, mida lapsed neile oma pudikeeles ütlevad. Mis seal siis keerulist on, mõtlen ma nüüd ja võtan riiulist kampsuni kui mult "nassut" nõutakse ja annan talle juuksekummi kui ta mu kõrval "pea" nõuab.* Kahjuks ei ole rääkimisega veel kaasnenud kuul(a)mist. "Ära roni tooli peale!" ütlen mina, "sa kukud!"
"Ai-ai," vastab tema, vaatab mulle süütute silmadega otsa ja ronib edasi.

*Samas on muidugi ikka veel enamuses neid päevi kui mulle oleks tõlki vaja. Aga kuna meil tõlki pole, siis Ida hakkab meeleheitlikult nutma kui ma (KOHE) aru ei saa, mida ta tahab/ei taha ja mina hoian lihtsalt peast kinni ning püüan mitte hulluks minna.