Ma jätkuvalt imestan väikelaste arengu üle. Ei oleks mina kunagi uskunud, et nad nii kiiresti inimeseks saavad. Hmm, seda öelda on nii imelik, sest alles ma oleksin tahtnud kõigile, kes ütlesid, et naudi seda aega, sest see läheb nii kiiresti mööda, kõrri karata ja karjuda, et ole ise poolteist aastat magamata ja siis katsu ise nautida. Noh nüüd siis ongi kätte jõudnud see aeg, kui ma imestan, et kuidas see kõik nii kiiresti käis. Ma ei saa öelda, et Ida magab ideaalselt, kuid ega ma väga enam kurta ka ei saa. Näiteks täna hommikul tegi ta küll silmad kell kuus lahti ja nõudis pissile, kuid peale seda pugesime me tagasi voodisse ja ta magas veel kenasti poolteist tundi.
Mind paneb imestama, et ühel hetkel just like that hakkas ta pissile nõudma ning kui potti pole käepärast pole tal mingi probleem ka suurel potil käia (ilma selle laste prill-lauata). Ühe jalutuskäigu ajal kui me just möödusime ühest hotellist, nõudis ta pissile. Nüüd ei saa me sellest hotellist enam möödudagi ilma, et Ida ei sooviks sinna pissile minna. Mõnikord ma olen ta soovile ikka vastu tulnud, ise veel mõtlen, et kuna hotellitöötajad mind imelikult vaatama hakkavad.
Eelnev jutt ei tähenda aga sugugi seda, et meie elu oleks mähkmevaba või et iga "pissile" hüüe ka tähendaks, et ta tegelikult wc-sse soovib. Idast on saanud väike valevorst, kes hüüab "pissile" kui ta näeb, et kuidagi teisiti mu tähelepanu võita ei saa. Seda soovi ma ju ikka ignoreerida ei saa, sest siis oleks kogu senine harjumus ju nagu vastu taevast visatud.
Teinekord aga kui ta jälle "pissile" hüüab, võtab ta mul käest kinni, talutab wc juurde, näitab potti ja ütleb "Emme. Istu. Tubli". Ise teeb kõrval "piss-piss-piss" häälitsusi, et ma ikka aru saaks, mida minult oodatakse.
Vot sellised pissilood seekord:)
:D
ReplyDelete