Kõige suurem muutus peale lapse saamist

Nii šokeeriv kui see arvutus mulle endale ka ei tulnud, siis peaaegu poole oma elust olen ma suitsetanud (või "suitsetanud"), mõnel perioodil rohkem, mõnel perioodil peaaegu mitte, mõnel perioodil nö mängult, aga siiski on ühel või teisel moel sigaretid kuulunud minu argipäeva. Mulle meeldis hommikul kohvitassiga maja ees istuda ja suitsetada, mulle meeldis töö juures suitsunurgas klatšida, mulle meeldis lihtsalt suitsetada. 

Küllalt kuulsin ma kommentaare, et suitsetav naine on kole, et hambad lähevad kollaseks (ma leidsin, et nad on niigi kollased), et ma suren kopsuvähki (ma leidsin, et vahet ei ole, suren kuna suren), et riietel on halb lõhn, et suitsetav naine läheb kiiremini kortsu ja nii edasi ja nii edasi. Ei mind huvitanud ükski neist kommentaaridest. Ei hirmutanud ka. 

Ja siis sain ma teada, et olen rase. Appi, ma pean suitsetamise maha jätma, mõtlesin ma. See ei saa kindlasti lihtne olema, mõtlesin ma edasi. Ometigi oli see kõige lihtsam asi üldse. Sõnad "rasedus" ja "suits" ei käinud minu jaoks kuidagi kokku ning nii jätsin ma päeva pealt suitsetamise maha. Mida aeg edasi, seda rohkem ma unistasin, et saaks jälle nagu vanasti kohvi juua ja suitsu teha, ma kasutasin isegi sõna "nautima".

Lõpuks jõudiski kätte see päev kui ma uuesti suitsetada proovisin. Ida oli paarikuune, restorani oli sisse murtud ja Marek tormas keset ööd linna. "Anna mulle ka üks suits!" palusin ma. Marek vaatas mind etteheitva pilguga, kuid loobus loengust. Mul on siiani meeles selle suitsu maitse. See oli valgusaastate kaugusel naudingust, kriipis mu kurku, haises ja pani pea ringi käima. Ma viskasin selle suitsu minema ning uskuge mind ma nühkisin oma käsi seebiga väga pikalt, sest mul oli tunne, et ma ei saa sellest haisust kunagi lahti. Ka kurgus oli nii kohutav maitse, et ma tahtsin oma kaela katki kratsida. Ma sõin suitsuvorsti, et maitsest suus ja kurgus lahti saada. 

Mis oli juhtunud? Ma ei saanud täpselt aru, kuid täpselt tol samal hetkel sain ma aru, et minu suitsetamised selles elus on suitsetatud. Täpselt nii ka on. See on ilmselt kõige suurem muutus, mis lapse saamine endaga kaasa on toonud. Mulle tundub suitsetamine kuidagi nii vale. Ma ei suuda aru saada, mis selle tegevuse mõte on. Rahustab närve vms tavatsesin ma teinekord öelda. Päriselt? Kui ma tahan närve rahustada, siis nüüd lähen ma jalutama, metsa, jalutan (ja nutan) end tühjaks, lülitan välja kõik telefonid, arvutid, päädid ning olen lihtsalt oma mõtetega üksi (nii palju kui see Ida kõrvalt võimalik). See rahustab. 

Kui just mõni pahe ikka peab olema, siis olgu selleks pigem veinijoomine. 

Ma ei saa öelda, et ma halvustaks neid, kes suitsetavad. Ma mäletan kui irriteeriv see pidev "jäta ometi maha!" loeng oli ja ma leiangi, et eks suitsetamine olgu igaühe oma asi, kuid alles hiljuti märkasin ma veel üht veidrat muutust. Ma olen pidanud aeg-ajalt laeval tuttavatele suitsu ostma ja mul on piinlik seda teha. Mingil põhjusel ma ei taha, et inimesed arvaksid, et mina suitsetan. Paar nädalat tagasi pidin ma ostma neid suitsetamisevastaseid plaastreid. "Palju te päevas suitsetate?" küsis müüja. "Mina?" vastasin ma põlglikult, "mina ei suitseta üldse!" (nagu müüja oleks pidanud seda teadma mulle otsa vaadates). Mul oli jälle piinlik, ma ei tahtnud, et keegi arvaks, et ma suitsetan. See oli nii veider. 

Ma pean ka käsi südamel ütlema, et kui ma muidu alati raiusin, et no mida te ajate, et suitsetav naine on kole, siis nüüd vaatan ma tänaval sigarette pahvivaid naisterahvaid (eriti kui nad on lastekärudega) ja mõtlen, et deem, tegelikult ju ongi kole. Suitsetav naine on kole*. Kui ta just Lana Del Rey ei ole.

*Samas pean ma ka ütlema, et tegelikult on suure õllekõhuga, üle keskmise vintis ja vulgaarse keelekasutusega, kollaste küünte ja sõrmeotsadega suitsetav meesterahvas 98x koledam vaatepilt.