Friday, October 16, 2015

Kõige suurem muutus peale lapse saamist


Nii šokeeriv kui see arvutus mulle endale ka ei tulnud, siis peaaegu poole oma elust olen ma suitsetanud (või "suitsetanud"), mõnel perioodil rohkem, mõnel perioodil peaaegu mitte, mõnel perioodil nö mängult, aga siiski on ühel või teisel moel sigaretid kuulunud minu argipäeva. Mulle meeldis hommikul kohvitassiga maja ees istuda ja suitsetada, mulle meeldis töö juures suitsunurgas klatšida, mulle meeldis lihtsalt suitsetada. 
Küllalt kuulsin ma kommentaare, et suitsetav naine on kole, et hambad lähevad kollaseks (ma leidsin, et nad on niigi kollased), et ma suren kopsuvähki (ma leidsin, et vahet ei ole, suren kuna suren), et riietel on halb lõhn, et suitsetav naine läheb kiiremini kortsu ja nii edasi ja nii edasi. Ei mind huvitanud ükski neist kommentaaridest. Ei hirmutanud ka. 

Ja siis sain ma teada, et olen rase. Appi, ma pean suitsetamise maha jätma, mõtlesin ma. See ei saa kindlasti lihtne olema, mõtlesin ma edasi. Ometigi oli see kõige lihtsam asi üldse. Sõnad "rasedus" ja "suits" ei käinud minu jaoks kuidagi kokku ning nii jätsin ma päeva pealt suitsetamise maha. Mida aeg edasi, seda rohkem ma unistasin, et saaks jälle nagu vanasti kohvi juua ja suitsu teha, ma kasutasin isegi sõna "nautima".
Lõpuks jõudiski kätte see päev kui ma uuesti suitsetada proovisin. Ida oli paarikuune, restorani oli sisse murtud ja Marek tormas keset ööd linna. "Anna mulle ka üks suits!" palusin ma. Marek vaatas mind etteheitva pilguga, kuid loobus loengust. Mul on siiani meeles selle suitsu maitse. See oli valgusaastate kaugusel naudingust, kriipis mu kurku, haises ja pani pea ringi käima. Ma viskasin selle suitsu minema ning uskuge mind ma nühkisin oma käsi seebiga väga pikalt, sest mul oli tunne, et ma ei saa sellest haisust kunagi lahti. Ka kurgus oli nii kohutav maitse, et ma tahtsin oma kaela katki kratsida. Ma sõin suitsuvorsti, et maitsest suus ja kurgus lahti saada. 

Mis oli juhtunud? Ma ei saanud täpselt aru, kuid täpselt tol samal hetkel sain ma aru, et minu suitsetamised selles elus on suitsetatud. Täpselt nii ka on. See on ilmselt kõige suurem muutus, mis lapse saamine endaga kaasa on toonud. Mulle tundub suitsetamine kuidagi nii vale. Ma ei suuda aru saada, mis selle tegevuse mõte on. Rahustab närve vms tavatsesin ma teinekord öelda. Päriselt? Kui ma tahan närve rahustada, siis nüüd lähen ma jalutama, metsa, jalutan (ja nutan) end tühjaks, lülitan välja kõik telefonid, arvutid, päädid ning olen lihtsalt oma mõtetega üksi (nii palju kui see Ida kõrvalt võimalik). See rahustab. 

Kui just mõni pahe ikka peab olema, siis olgu selleks pigem veinijoomine. 

Ma ei saa öelda, et ma halvustaks neid, kes suitsetavad. Ma mäletan kui irriteeriv see pidev "jäta ometi maha!" loeng oli ja ma leiangi, et eks suitsetamine olgu igaühe oma asi, kuid alles hiljuti märkasin ma veel üht veidrat muutust. Ma olen pidanud aeg-ajalt laeval tuttavatele suitsu ostma ja mul on piinlik seda teha. Mingil põhjusel ma ei taha, et inimesed arvaksid, et mina suitsetan. Paar nädalat tagasi pidin ma ostma neid suitsetamisevastaseid plaastreid. "Palju te päevas suitsetate?" küsis müüja. "Mina?" vastasin ma põlglikult, "mina ei suitseta üldse!" (nagu müüja oleks pidanud seda teadma mulle otsa vaadates). Mul oli jälle piinlik, ma ei tahtnud, et keegi arvaks, et ma suitsetan. See oli nii veider. 

Ma pean ka käsi südamel ütlema, et kui ma muidu alati raiusin, et no mida te ajate, et suitsetav naine on kole, siis nüüd vaatan ma tänaval sigarette pahvivaid naisterahvaid (eriti kui nad on lastekärudega) ja mõtlen, et deem, tegelikult ju ongi kole. Suitsetav naine on kole*. Kui ta just Lana Del Rey ei ole.


*Samas pean ma ka ütlema, et tegelikult on suure õllekõhuga, üle keskmise vintis ja vulgaarse keelekasutusega, kollaste küünte ja sõrmeotsadega suitsetav meesterahvas 98x koledam vaatepilt.

12 comments:

  1. No suitsetamine pole päris iga inimese oma asi. Kui inimene kusagil tänaval suitsetab ja suitsu teistele inimestele näkku puhub, siis kahjustab ta lisaks oma tervisele ka teiste tervist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja näed sa, jälle, kui ma kõiki erinevaid stsenaariume välja ei kirjuta, tuleb keegi siia, et öelda, et aga tegelikult on ikka veel nii ja nii ja nii ka. Ma pidasin silmas olukordi, kus inimene EI puhu teistele oma suitsu näkku, siis on see laias laastus tema enda asi:)

      Delete
  2. Mul oli nii raske ennelõuna, et mu mõistus pole siiani tööle hakanud... Kuni kohani "Ida oli paarikuune" arvasin, et loen Briti blogi ja juba mõtetes kalkuleerisin, kui noorelt ta pidi suitsetama hakkama, kui oli enne laste sündi peaaegu poole oma elust suitsetanud. :D

    Aga tore oli lugeda, et sul suitsuga nüüd teised suhted! :) Ma ei ole kunagi kellelegi suitsu ostnud, aga ilmselt häbeneksin ka seda väga, sest mul on juba siis piinlik, kui mehele õllet ostan. Alati küll üritan endale sisendada, et see on valehäbi ja müüja või inimesed järjekorras joovad igal õhtul kuuspaki ning nad ei pane mu kahte õllet tähelegi, aga sellegipoolest panen alati õlled koti põhja, et võimalikult kiiresti saaksin teha näo, et ma ei ole neid ostnud. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ka õlle ostmisega on mul sama asi, täiesti aru saamatu valehäbi, aga samamoodi panen kiiresti kotipõhja:)

      Delete
  3. Veider jah, mul on ka õlut ostes see häbi tekkinud. Õnneks suitsetajaid meil pole, aga mind häirib kui näen noori tüdrukuid suits suus. Kuidagi..kahju on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sama siin. Ei taha mingi moraalijünger olla, aga 13-15-aastased suitsuga on ekstra kurb vaatepilt

      Delete
  4. Suitsetamine ongi tegelikult lihtsalt nikotiinisõltuvus ja selle juures pole midagi nauditavat (sõltlasele ainult tundub, et on). Allen Carr sellest hea raamatu kirjutanud. Ma ka pmst pool elu suitsetanud ja see kevad hakkas suits jubedasti vastu, lugesin Carri raamatu läbi ja sain ajupesust ka lahti :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav, et just eile arutasin ühe tuttavaga sel teemal ja jõudsime ka järeldusele, et tegelikult on suitsetamine ikka vaid puhas nikotiinisõltuvus, lihtsalt suitsetajana püüame seda kuidagi ilustada vms

      Delete
  5. Eile ostsin poest pudeli veini. Peitsin selle oma arust kavalasti toidu ja sidemete vahele ja tegin näo, et pole seda seal. Nagu. Ma peitsin veini sidemete alla. Mitte vastupidi. Valehäbi, done wrong.

    Aga suitsetamine... vanasti tundus see lahe, isegi kui pärast väljas käimist järgmisel hommikul kõik haises ja silmad jooksid vett (sest baarides/klubides sees tehti ju). Aga nüüd grimassitan üleolevalt, kui näen ja/või haistan. See tuleb kas a) vanusega b) mõistusega c) lapse sünnitamisega d) õige nurga all pea peale kukkumisega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahhaaa! Sidemeid ja tampoone peitsin ma ka pikka aega, huvitav miks ja veelgi huvitavam, miks see valehäbi üle läks?
      Aga suitsetamise kohta siis mul kehtib ilmselt lapse sünnitamise variant, sest vanust pole (eksju?), mõistust on veel vähem ja enda teada kukkunud ei ole (rõhutan "enda teada") :D

      Delete
    2. Võib-olla see sidemete-tampoonide värk on ka kuidagi laste ja bioloogilise kellaga seotud? A la, et: "Oo jaa, sa näed õigesti, ma ostan sidemeid/tampoone/kondoome, ma olen FERTIILNE ja BEEBID"

      Andeks, mu bioloogiline kell juba mitmendat nädalat ainult tiriseb. Aga beebid, sest BEEBID.

      Delete
  6. Alles nägin vaatepilti, kus viimaseid kuid rase (ja üsna noor) naine lükkas titekäru, kus sees pisut üle aastane lapsuke. No ja ega siin polekski ju midagi märkimisväärset, aga ta suitsetas... Jube!

    ReplyDelete