Parim pidupäev. Yeah, right!

Meil oli tegelikult nädalavahetusel plaanis külastada Rørost, ööbida ühe vahvas retrohotellis ning veeta pühapäev mägispaas, nii et oleks olnud eriti suurejooneline 2. sünnipäeva tähistamine eks ju (igaks juhuks mainin ära, et mind kutsuti sinna külla reklaami eesmärgil). Aga et meie autol on veel suverehvid ning teeolud võivad mägedes olla ettearvamatud, siis tundus mõistlikum reis edasi lükata. Ma olin küll natuke kurb, aga no sain minagi aru, et pole mõtet riskida. Korraks käis mul peast läbi mõte minna rongiga, kuid siis oleks me saanud seda imekaunist linna päevavalguses näha vaid tunnikese ning seegi tundus mõttetu. 

Meil, emadel, on ikka soov oma lapse sünnipäevast teha meeldejääv ja imeilus pidupäev, tortide, kinkide, kaunistuste ja muuga, et saaks pärast sotsiaalmeedias ilusaid pilte imelisest pidupäevast jagada. Mis sellest, et laps ilmselt veel üldse biiti ei jaga.  Okei, ma natuke liialdan ja olen tegelikult seda meelt, et nii väikese lapse sünnipäeva juures ei ole kingisadu ja suuuuuuuuuur äge pidu sugugi kõige olulisem, ma arvan, et oluline on sellest päevast lihtsalt teha tema päev. "Täna ei tohi me temaga pahandada," ütles Marek. Ma lisasin, et no seda me veel vaatama ja ilmselt sõnusin sellega midagi ära. Ida pani meie kannatuse ja närvid terve päeva jooksul korralikult proovile. Nagu korralikule printsessile herneteral kohane.

Alates sellest, et ta suvatses ärkama hakata kell 04:00!!! Kell viis andsin ma alla ja nii istusime me diivanil ning vaatasime multikaid. Kui ma tahtsin diivanil tukastada, toksas printsess herneteral mind näpuga ja käskis istuda, kui kell viis hommikul issi teda poti peale ei pannud, järgnes veerandtunnine kiun ja kisa, duši all tegi vesi korraga printsessile nii haiget, et ma ei saanud juustest korralikult šampoonigi välja loputatud, nii kiire oli välja saamisega, kisa ja kiun jätkus. Vaid küünla ära puhumine pakkus Idale rõõmu. Kõik muu ajas teda endast välja. 

Peale minu tööpäeva lõppu otsustasime me Ikeasse minna, sest Marek leidis, et meil on kodust puudu kõik eluks hädavajalikud asjad, noh nagu põrandapesuämber, vannitoanagid, kahvlite-nugade hoidik ja nii edasi ja nii edasi. Ma olin viis kuud nendeta kenasti hakkama saanud, kuid nüüd tundus nende asjadeta edasi elamine täiesti inimväärikuse vastane. Ikeasse sõidu ajal (maks 40 min) suutis Ida kaheksakümmend neli korda karjuma hakata, sest kass kukkus maha, küpsis ei läinud pooleks, saabas tuli lahti...Ikeas jätkus kiun ja kisa, sest loomulikult oli Idal "seda", "seda", "seda ja "sinna", "sinna" vaja. Ma tundsin jälle, et mu juuksed lähevad halliks.

Parim pidupäev. Kiunuv laps ja väsinud ning hullumise äärel vanemad.

Mulle tuli meelde, et kunagi ammu-ammu olin ma külastanud Hamari toomkiriku varemeid, mis oli päris muljetavaldav olnud. Ja kui me juba niikuinii Hamaris olime. 

Kuhu sa ikka lapse ta 2. sünnipäeval viid kui mitte kirikusse, eksju? Eks ma olen teda sada korda ähvardanud kiriku ukse taha jätta, oligi aeg talle näidata, mis see "kiriku uks" siis ka on. 

Domkirkeoddene, mille põhivaatamisväärsus on klaasist katedraal vanade kirikuvaremete (aastast 1153) ümber on tõesti külastamistväärt. See on imeilus muuseumipark Mjösa kaldal, loomulikult tasuks seda tegelikult külastada päeval kui ka muuseumid veel lahti on, kuid ka õhtusel ajal, kui hakkas juba vaikselt pimedaks minema, on see kõik imeilus. 

Ida oli nagu ümber vahetatud.  Jooksis ringi ja kilkas. Nii nagu sünnipäeval peab. Kuni me jälle autoni jõudsime. Kiun ja kisa algas uuesti. 

Ja õhtu lõpuks oli Ida jälle nagu ümber vahetanud. Mängis, laulis, tantsis, kilkas rõõmust. "Selline peaks üks õige sünnipäevalaps olema," ütles Marek talle. Ida vaatas talle oma suurte pruunide silmadega otsa ning me olime valmis selleks, et mingil põhjusel tuleb sealt nüüd jälle protestikisa. Selle asemel tuli sealt vaid üks sõna. "Uni". Pool tundi hiljem Ida magas. Meie ka. Riietes.