Meenutus lapsepõlvest

Mõnda aega tagasi leidsin ma ühe vana kirja, kus mu ema on mulle kirjutanud, et tal on häbi, et ta on halb ema olnud. Üks põhjuseid olla see, et tal on meeles, kuidas ta mu peale pahandas kui ma emadepäevaks talle naabrinaise peenrast lilli olin korjanud. Ta arvas, et sellega mulle pöördumatut kahju põhjustanud. Mul aga ei olnud sellisest vahejuhtumist mingit mälestust. 

Ma ei tea, võib-olla ma teen nüüd oma emale liiga, aga ma ei mäleta küll, et me midagi nii väga koos meisterdanud oleksime, kuid minu jaoks ei oma see mingit tähtsust. Mul on selle eest nii hästi meeles, kuidas ta luges mulle "Meisterdetektiiv Blomkvisti" ja kui ta Eva-Lotta õmblusmasinast laulis, mõtlesin ma, et kuidas ta ometi teab, millise viisiga seda laulda. Ma mäletan isegi seda viisi. Suure tõenäosusega ei mäleta tema aga seda seika. 

Minu jaoks ei ole ema kunagi halb olnud, hoolimata sellest, et me pidevalt "kakelnud" oleme (ja jääme ilmselt elu lõpuni kaklema, sest me mõlemad oleme igavesed jonnipunnid, kel peab alati õigus jääma), olen ma alati teadnud, et ükskõik mis, aga mu ema on alati minu jaoks olemas, alati kohal. "Räti ja švammiga boksiringi nurgas ootamas," nagu ta öelnud on, sest oma "võitlused pean ma ise ära pidama". See ongi see, mis loeb.

Ma olen öelnud, et pean end halvaks emaks, sest ma ei viitsi lapsega meisterdada, mängida, samas meeldib mulle koos süüa teha, ma olen alati lasknud Idal end "aidata", mulle meeldib temaga ujulas käia, jalutamas, lehtedes sahistada. Ja nüüd ma mõtlen, et aga võib-olla ma ei peagi olema see meisterdava-ema-tüüp, ma olen oma lapse jaoks teistmoodi kohal. 

* Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuanded, videod ja e-loengud lapsevanematele lehel: www.sinamina.ee/olekohal