Mulle tundub, et igas peres läheb kõige kauem aega köögiga, sest üldjuhul on see mööbel ikkagi tellitud. Kuigi praegu laseks ma suurema osa Marekil teha, siis ma lihtsalt ei tundnud teda veel nii palju, et oleksin teadnud kui osav ta tegelikult on. Edev mees küll, aga oma oskusi varjas ta ikka mõnda aega. Ses mõttes, et ma ju nägin küll, et maja oskab ta ehitada küll, aga seda et ta ilma vaevata peedist pesumasinale trumli ka teeks, seda ei osanud ma kaheksa aastat tagasi teada.
Päris pikka aega pesime me nõusid vannitoas ja sõime kas poest ostetud valmistoitu või siis grillisime. Võib- olla ma seetõttu ei olegi enam teab mis suur grillisõber.
Aga et siis köök. Nii nagu ka ülejäänud maja puhul, siis esimene pilt oli ikka üsna masendav. Nii poolik kui poolik.
Pulmaks, aastal 2007, oli meil kööginurk siiski olemas. Selline...Hmmmm... Tagasihoidlik. Juunist oktoobrini pidime me selles köögis hakkama saama.
Mis te siis arvate kui rõõmsad me olime kui köök lõpuks valmis sai.
Tänaseks on köök muidugi oma ilmet sada tuhat korda muutnud. Kõige drastilisem on ehk see, et mulle tuli pähe köök roheliseks värvida. Roheline on ta siiani, aga ei tule vist üllatusena, et nüüd tahan ma, et see heledaks tagasi saaks.
Singeri laua otsustasin ma Diipi loovutada. Selle eest saime me muidugi Äripäeva toidukriitikult sugeda, et nii been there, done that, aga mulle meeldib. Kuigi ma pean nõustuma, et süüa tolle laua taga (nondel toolidel istudes) ei ole teab mis mugav.
Selles nurgas on laua asemel olnud tugitool ja kapp ja lillepott ja...Isver ma ei mäletagi, mida kõike veel.
Ja igasugu väikesed muudatused on tulnud ajapikku. Midagi torkab pähe ja saab tehtud.
No comments:
Post a Comment