Kõik oli väga tore, aga näha polnud midagi

Nagu te kõik teate, siis korraldasime me Diibis eelmisel neljapäeval pimeõhtusöögi. Nii nagu kokku lepitud, siis blogiloosi võitja pani kirja ka oma mõtted sellest üritusest. Kopisin allpool oleva teksti julmalt tema vahvast blogist ka siia: 

"Ma hakkasin mõtlema, millal me Karliga viimati kinos käisime. See oli vist siis, kui Stella veel loode oli ja vaatasime eelmise aasta “Love Actually’t” ehk “About Time’i” / “Ainult aja küsimust”. Kohtuvad poiss ja tüdruk, on suur seiklus, suur armastus, pisike pisar. Ajas rändamine! Kapis! = hea film. Tähtis on siin just see “kohtuvad poiss ja tüdruk” koht, sest nad kohtusid pilkases pimeduses süües ehk ühes nendest pimerestoranidest, mida aeg-ajalt filmidest kadestada võib.

But kadesta no more, sest selline tore inimene nagu Eveliis tegi koos teiste tegusate inimestega restorani Diip ja seal tehti üritus, kus lubati silmad kinni siduda ja siis igasugu head-paremat ette kanda. Pole küll päris samasugune asi nagu filmis, aga close enough. Kerime veits edasi (selle ürituse loos Eveliisi blogis, lubadus oma nunnu beebi nahka pista, loosiõnn jm) ja voila! Siin me olemegi!

Maailma parim abikaasa ja tema proua oma parima Jorh Adniel Kiire naeratusega.

No ma ei tea, kas mu nina on eriti suur või eriti väike, aga ükskõik, kuidas ma seda sidet silmile panin, lauaserv jäi ikka nina äärest paistma. Seega paistis ka taldriku serv, mis selgitab asjaolu, et ma endale kogu kupatust laualt lihtsalt sülle ei tõmmanud. Aga rohkem tõesti näha ei olnud, mistõttu ei jäänud mul muud üle, kui kaunilt serveeritud (ma eeldan, et oli kaunilt serveeritud, mitte et keegi seda nägi) toidud ära songerdada ja võimalikult vähe näppusid kasutades kuidagi suhu ajada. Näpud said piisavalt kasutust. Aga olgem ausad, ma söön kodus lahtiste silmadegagi vahel näppudega, mis ma ikka avalikult saksapreilit mängin, kui silmad kinni seotud ja ettekäändeid põrsastamiseks kui palju.

Menüü anti pärast kingikotikesega kaasa ja no see oli ikka tõesti uhke.

Riisikasalat ja pannileib

Teryiaki-apelsini forell ja lehtpetersellimajonees

Küülikuleem ja porgandipirukas

Saaremaa suitsusiga juursellerikreemi ja õunaveini kastmega

Hapukoore Panna Cotta ja punane sõstar

Viis käiku headust. Muidugi see, et Diibis head toidud on, ei tohiks üllatada. Nagu ka see, et minusugune gastronoomiline mühakas tundis kindlalt ära ainult punased sõstrad. Aga kohvitassis hakkan ise ka edaspidi suppi serveerima! Miks ma ise selle peale tulnud pole? Ah jaa, ma olen gastronoomiline mühakas.

Elamus (suuresti) ilma nägemismeeleta söömisest on vinge. Pimedad inimesed on fantastilised, et nad suudavad mitte ainult süüa sedasi, vaid ka kõike muud teha. Mina vist ainult töinaks kodus ja tõmbaks teki üle pea, kui mu silmad lõplikult üles ütleksid.

Diipi läheks küll veel sööma, sinna julgeks emagi viia. Aga järgmine kord ikka lahtiste silmadega. Sest nagu Karl ütles: “Kõik oli väga tore, aga näha polnud midagi.” Ja see annab tohutult palju juurde. Vähemalt minusugusele, kes pimesi ainult punase sõstra kindlalt ära tunneb, ja muidu heal juhul liha kalast eristada suudab, aga mitte liha lihast. Part, muide, maitseb nagu oleks kana ja siga lapse teinud. Ja jänes pidada maitsema nagu kass, selleks tuleb jänest müües talle käpad külge jätta (raamatutarkus). Ja inimene maitsvat nagu kana (filmitarkus). Ja konn maitsvat ka nagu kana (ka filmitarkus). Aga puljongis keedetud tavaline (mitte viinamäe) tigu maitseb nagu puljong. Seda tean omast käest. Ja praetud seaveri maitseb nagu verivorst. Ja sea munand maitseb nagu suvaline rasvapall. Ma vaatan, et üht-teist ma toidu kohta ikka tean ka. Iseasi, kas sellega tasuks kiidelda."

Pimeõhtusöögist saab lugeda veel ka SL Õhtulehest siit ja Marianni blogist siit. Ühtlasi tuli mulle meelde, et mulle jäi koju veel kolm kinkekotti. Kui kellelgi on need endale saada, siis pange oma nimi ja kontakt mulle siia kommentaaridesse kirja, lasen Ida pontsakal käel neile omanikud leida.