Ausõna, keegi ei peksa kedagi!

Vaatasin oma jalgu ja mõtlesin, et küll on hea, et on jahedad ilmad, sest mu jalad on täiesti sinikaid täis. Käed ka. Võõrale võib jääda mulje nagu oleks ma peksa saanud. Või mis võõrale! Mu sõbranna kiljatas ka eile mind nähes, et appi sul on ju põlved puhta sinised nagu oleks peksa saanud. Nojah. Ma olen pärinud oma vanaema naha. Nii kui ma kuhugi vastu lähen, on sinikas taga. Kui te mu vanaema veel näeks! Ma imestan, et keegi juba vanaemadekaitset pole kutsunud. 

Eelmisel ööl nägin ma unes hambaid. Vaatasin unenägude seletajast järgi, et tähendavat õnnetust ja äpardust. Mina hakkasin kohe suurelt mõtlema, et nüüd juhtub Diibis jälle midagi, et tuleb mõni uus kaebus või mõni muu jama, ei osanud ma selle peale mõelda, et õnnetus kodus juhtuda võib. Nii juhtuski õhtul, et õnnetus ei hüüdnud tulles ja murdosasekundi vältel, mis ma Idale selja keerasin, et käterätik toolile tõsta, tõmbas Ida endale laualt vaasi selga. Ma silmanurgast nägin, kuidas kollane laudlina liikuma hakkas, kuid enne kui ma jõudsin reageerida, käis ka vaas maha, riivates Ida nägu. Õnnelik õnnetus, hingasin ma kergendatult, võtsin ehmatusest nutma hakanud lapse sülle ja tõstsin muud asjad lauale tagasi. Telekapuldid ja aipäädi. Ida silmanurgas oli väike punane kriim. Õnnelik õnnestus, ohkasin ma veelkord ja mõtlesin kui haiget oleks vaene laps võinud saada kui ta savikannu endale päriselt pähe oleks tõmmanud.
Lisaks sellele olin ma kahevahel. Kas hakata majapidamisest kokku korjama ohtlikke asju nagu linikud, vaasid, küünlajalad või jääda endale kindlaks, et ei korja neid ära, vaid õpetan Idale, et mõnda asja ei tohi puutuda.

Õhtul kui ma Ida magama panin, tundus mulle, et ta silm on potisinine. Ma mõtlesin, et püha jumal, kuidas ma nüüd linna lähen lapsega. Et hakataksegi arvama, et ma peksan kodus oma last. Et kuidas see lapse silm siniseks saab muudkui (juba teist korda), et kes see usub, et tõmbas vaasi endale kaela. Kuidas see silm siis siniseks sai, eks? See oleks sama kui need naised, kes kannatavad koduvägivalla all, raiuvad, et kukuvad järjepidevalt kapinupu otsa. Peale selle ma ju kirjutan ka blogis üle päeva, et ma iga sekund ei tunne Ida vastu vaid piiritut armastust, et ta mõnikord ajab mind ka vihale. Ja nüüd siis potisinine silm.
Vaatasin uuesti oma jalgu ja mõtlesin, et aga võib-olla mõeldakse hoopis, et Marek peksab meid mõlemaid. Et ta lihtsalt sunnib mind siin blogis temast head kirjutama. Vastasel juhul saan ma kolakat.
Ma vannun, ikka käsi "Kalevipojal", et keegi ei peksa siin kedagi. Õnneks selgus hommikul siiski, et Ida silm ei olnud sinine. See oli lihtsalt vari, mis mind õhtul süümekaid pani tundma. 

    Siis kui me ilmast hoolimata basseinipidu peame. Vabandan, et tagant paistab kole poolik maja.         Me ei ole jõudnud seda valmis teha. K-rauta ja keegi tene kah ei toeta;)

Nüüd siis õhtu teise osa juurde. Vett saanud telekapuldid. Sellest ei hakkam ma rääkima, et kui Marek koju jõudis, küsis ta, et kas ma jälle kirjutasin, et lapsel silma peal ei hoidnud (see oli ka üks põhjus, miks ma mõtlesin blogimist lõpetada. Ma ei tahtnud, et inimesed arvaksid, et muud ma ei teegi). 

Otseloomulikult ei tulnud ma selle peale, et telekapuldid  peaks ära kuivatama. Loomulikult need ei töötanud. Marek vangutas pead ja hakkas esimest pulti kuivatama. Siis ta veel ei teadnud, et teine pult ka vett oli saanud. Kui selgus, et esimene pult enam ei tööta, uurisin ma ääriveeri, et kas see teine siis töötab. Marek, küsis, kas SEE sai ka vett ja võttis laualt teise puldi, mis lausa tilkus veest.

"Nojah, võib olla on hea, et sa seda pulti ei kuivatanud, et võib-olla sa pulti kuivatades tekitasid teises hoopis lühise ja too ei tööta sellepärast," mõtiskles Marek pulti lahti harutades. Ma noogutasin. Mis mul üle jäi. Ma olin ju ise öelnud, et kuivatasin pulti. Mis te arvate, kas ma tegelikult tegin seda? Loomulikult mitte. Ma tahtsin lihtsalt näidata, et ma olin vastutustundlik täiskasvanu ja oskasin õigesti reageerida. Nii me siis õhtul diivanil istusime, Marek kuivatas pulte ja mina mõtlesin, et miks minuga sellised äpardused kogu aeg juhtuvad. 

"Sest sa oled plähmerdis! Samasugune nagu Ida. Selle pärast teiega igasugu asjad juhtuvadki," vastas Marek. Ma pugesin talle kaissu.

"Ei ole siin mingit musutamist," tõrjus ta mind eemale. "Siis musutame, kui sa öösel rahulik suudad olla, et ei ärritu kui laps ärkab," selgitas Marek.

"Ei saa lubada," vastasin mina. "Musutame parem ette ära!"

"Ei!" vangutas Marek pead. "Midagi peab sulle preemiaks ka olema."

"Ja sa arvad, et sinuga musutamine on preemia," ei suutnud ma oma imestust endale hoida. Marek noogutas enesekindlalt.

Kui me voodisse läksime, andis Marek mulle head ööd musi. "Kurat, ma ju unustasin, ma ju lubasin, et ei musita sind," vandus ta sekund hiljem ja lisas, "ja üleüldse täna õnne, et sul nii hea mees on!"

"Tänan, sind armuline jumal, et sa mulle nii hea mehe oled andnud," vastasin ma.

"See oli irooniga öeldud," ütles Marek.

"Ei, sugugi mitte. See on öeldud armastuse, hoolivuse, helluse ja tänutundega."

"Ah, jää parem magama," lausus Marek ja keeras mulle selja. 

Me jäime magama. Mina magasin rahulikult. Ida magas rahulikult. On vist tõsist musutamist oodatada. Preemiaks;)

Aga digiboksi pult ei töötagi enam. Hea, et aipääd töötab.