Keegi ei taha mind enam tunda?

Siis kui ma mingi aeg tagasi vaimukas olin ja K-rautaga väikese eksperimendi tegin, ütlesid Marek, emme ja mõned mu sõbrad, et issand jumal, kas ma olen lolliks läinud, et kas ma nüüd hakkangi selliseid asju (lollusi) tegema, et nemad ei taha siis mind enam tunda. Noh seda viimast nad muidugi ei öelnud, aga küll nad ütleksid kui ma veel mõne samasuguse jamaga hakkama saaks. Ma siis seletasin neile, miks ma seda ja vandusin pühalikult, käsi "Kalevipojal", et ma rohkem ei tee. Kuigi tegelikult salaja tegin ma ühe lolluse veel. Selle teo põhjuseks oli, et ma lihtsalt tundsin, et pean ühe ettevõtte turundust kritiseerima. Seda ma ka tegin. Meie vaidlus selle ettevõttega läks üsna tuliseks, aga kuna eesmärk omaette ei olnud ka mingit põnevat lugu sealt välja imeda, siis see vestlus jääb ka minu meilboksi. Pealegi oleks ebaeetiline kellegi erakirjavahetust avaldada.

Igatahes ma rääkisin sellest ka emmele ja Marekile ja veel paarile inimesele ja nende silmist paistis õud. Hirm. Et kas ma jälle olen oma nimega avalikult millegagi hakkama saanud. Nagu ma iga nädal korraldaks midagi jubedat, võib-olla isegi obstsöönset.

Ma siis jälle lubasin pühalikult, käsi "Kalevipojal", et ma rohkem tõepoolest ei tee. Et rohkem ei pea nad mu pärast häbi tundma. Ma luban. Ma enam ei püüa vaimukaid katseid läbi viia ega avalda igal pool oma arvamust. Ma tegelen oma asjadega.

Küll aga on homme mu blogis oodata külalispostitust. Ühelt väga intelligentselt, vaimukalt, haritud noormehelt. Andekas on ta ka. Kunagi ütlesin ma emmele, et tahaksin nii väga elada nii, et tööl käima ei peaks, et kirjutaks ja oleks niisama äge. Selle peale vastas emme, et seda saavad lubada endale vaid väga andekad inimesed. Nagu seesama noormees. Vot nii.