Esiteks oli täna selline ilusate ja positiivsete emotsioonide päev ja teiseks, kes see ikka tahab tunnistada, et elu ei ole päris roosamanna. Kuigi blogis on sellist muljet jätta ülilihtne;)
Peale seda kui ma restoraniomanikuks sain (kõlab nii nagu mulle oleks see lihtsalt sülle kukkunud kingitus kõrgematelt jõududelt) olen ma päris palju kummalisi tundeid tunda saanud. Kadedust, õelust, imetlust, austust, mitte nii väga palju feimi ja sulli. Viimasel ajal, huvitava kokkusattumusena, on välja tulnud mitmed ammused ja head sõbrad, kel nüüd, täiesti juhusliku kokkusattumusena on vaja abi. Rahalist abi. Jah, süütundest, sest ka mind on rasketel hetkedel aidatud, peaksin ma tervet maailma päästma hakkama ja kõik oma emapalga kohe mõnele abivajajale edasi kandma. Ja ma ei tohiks üldse sõna võtta, sest ma ise olen siiani mõnedele inimestele võlgu. Ma ei ole unustanud, ausalt. Ma lihtsalt ootan kogu aeg paremaid aegu. Ühesõnaga ma ei tohiks laenude ja abi teemal üldse sõna võtta, aga...
Ma ei saa vaiki olla. Ma ütlen teile, kallid "sõbrad", see, et mul on nüüd restoran, ei ole minust üleöö miljonäri teinud. Ma ei istu kusagil miljonite otsas ja ei itsita omaette pihku, et jama lugu, et teil halvasti läheb, ise olete süüdi. Minul läheb hästi.
Ei, selline ma ei ole. Kui mul oleks võimalik, siis ma aitaks tervet maailma. Päriselt. Tõesti, Diibil ei lähe halvasti, Diibil läheb väga hästi. Ometigi ei tähenda see seda, et me supleksime rahas. Kõik, kes Eestis väikeettevõtjana hakkama püüavad saada, teavad kui raske on alustaval ettevõttel. Nii ka meil. Meil läheb hästi, aga me peame pingutama. Neli inimest on siia alla pannud kõik oma säästud, lisa meil kusagilt võtta ei ole. See on nö mäng, kas kõigele või mitte millelegi. Meil on üle kümne töötaja, kelle eest me vastutame. Et palgad saaksid õigel ajal makstud, et me tarnijatele võlgu ei jääks, siis palju asju maksame me oma taskust. Või noh mingil määral Britt Ida taskust, sest tema on ainuke inimene, kes siin majas hetkel stabiilselt raha sisse toob. Kõik, kes toitlustusega tegelevad/tegelenud on teavad, et see ei ole lihtne äri. Et hakkama saada tuleb olla nutikas. Sellega seoses ma kohe ei saa vait olla ja pean natuke ühelt saladuselt loori kergitama. Juba sügisest on Diibil plaanis üks vahva projekt, mis hõlmab minu armastust Norra ja kokanduse vastu. Varsti saan ma sellest juba lähemalt rääkida.
Ühesõnaga.
Ma olen oma "sõpradest" väsinud. Et lõpuni aus olla, siis ma olen oma karmavõla, vähemalt osaliselt ka tasunud. Ma olen inimestele andnud/laenanud täpselt nii palju kui mul on olnud võimalik. Ma olen inimestele ära andnud oma viimased rahad. Sest ma tean, mis tunne see on, kui on raske. Ma tean, kui palju see tähendab kui sind sellisel hetkel aidatakse. Ma tean. Ja seepärast ma olen ka aidanud. Aga kusagil läheb ka minu piir. Kui ma korduvalt, peale seda kui ma olen öelnud, et meil on hetkel raske ja olles juba raha laenanud, saan kõnesid, et kas saaks veel...Siis saab mu mõõt täis.
Ja nii ma tunnistangi avalikult, kallid sõbrad, et ma ei ole seitsme kuuga rikkaks saanud. Raske uskuda, eks. Selle ilusa elu juures, mida me elame;)
Kas see jutt katusepakkujatele mõeldud või kellele:)
ReplyDeleteInimestele, kes arvavad, et mul on padjapüüri sees miljonid, ja tahavad, et ma neid aitaksin. Aga üldiselt oli see mõeldud lihtsalt hingelt ära rääkimiseks, et mitte endas hoida.
DeleteTean seda tunnet. Ilmselt olen samuti jätnud nii mõnelegi mulje, et elan kõvasti üle keskmise jõukalt (minu töötasu on alla keskmise). Mis sinul viga, elad ju üksinda, öeldakse ja küsitakse laenu. Jutt enamasti ikka kurb. Kahju on ja kui tean, et saan palgapäevani umbes 20-100 eurot laenuks andes hakkama, siis olen ka andnud. (On juhtunud, et olen seetõttu vahest ka ise hätta jäänud, aga seda ju keegi ei tea.) See on süvendanud seda muljet veelgi. Kui olen öelnud, et ma ei saa anda, mul ei ole, siis olen kuulnud jutte endast kui kadedast jne inimesest.
ReplyDeleteKüsijad reisivad, käivad kinos, kohvikutes, kontsertidel.... Mina ei käi. Pole võimalik. (Tegelikult vahest ikka käin, aga loomulikult oma võimalusi arvestades.) Ja kui läheb hästi, saan laenatu ka kokkulepitud ajal tagasi, kuid on juhtunud, et see tagastamine on venima jäänud või on juurde palutud või on jäänud ka saamata. See, et mul oli piinlik minna oma raha tagasi küsima, oli mulle probleem ja juba mõnda aega (umbes paar aastat) laenu enam ei anna. Üldse. Küsijad on ära kadunud ja ka jutte enam ei ole kuulnud. Elan kokkuhoidlikult, aga päris "koi" ei ole. Säästa pole veel väga suutnud, aga luban endale aegajalt üht ja teist. Olen rahul. Küllap varsti reisin ka mina ja kindlasti mitte võlgu.